Autor: Elena Orde (originaalartikkel “Farmed Animals Are More Intelligent Than We Thought – But Is This Missing The Point?”)
Väljend „kanaaju” on saamas teistsugust tähendust nüüd, kui uurimused näitavad, et mitmed linnuliigid on märgatavalt intelligentsemad, kui varem arvatud.
Teadus tundub olevat lõpuks ometi järele jõudmas faktile, et loomad on alati palju komplekssemad sellest, milliseks neid on peetud. Loodetavasti kaotame nüüd vanamoodsad oletused teiste liikide alaväärsuse suhtes – oletused, mis näitavad rohkem inimeste kui loomade intelligentsuse kohta.
See arutlus tõstatab mitmeid küsimusi. Intelligentsust on uskumatult raske defineerida, kuidas saaksimegi siis osata seda liigitada? Pole olemas üks-suurus-sobib-kõigile liikideülest IQ-testi. Tõepoolest, on paljugi sellist, mida suudavad teha inimesed, aga mitte teised liigid – kuid see kehtib mõlemat pidi. On ilmne, et intelligentsus on terminina liiga kitsas, kirjeldamaks täpselt teiste loomade rohkeid oskusi ja võimeid.
Nende avastuste põhjal on soovitatud hoolida rohkem lindude, eriti kanade heaolust. Maailma enimkasvatatud loomadena elab valdav enamus kanu lühikest, ebamugavat ja ebameeldivat elu.
Võib-olla viib suurem teadlikkus põllumajandusloomade intelligentsusest selleni, et rohkem inimesi pöördub ära loomsetest toodetest. Uued teadmised sellest, kuidas teised loomad mõtlevad, aitavad meil nendega kontakti luua ja nende suhtes empaatiat tunda. Nendel uutel uurimustel võib olla soodne mõju, pealegi peaksime kiitma asjaolu, et teadusringkonnad ja avalikkus tunnevad huvi loomade intelligentsuse vastu.
Aga siiski, suurem probleem jääb tähelepanuta. Tuleb välja, et nüüd klassifitseerime teiste liikide heaolu „rohkem tähtsaks” ja „vähem tähtsaks” vastavalt tunnustele ja omadustele, mida meie peame intelligentsuseks. Määravaks saab see, kuivõrd inimese sarnaseks me teisi liike peame. Sellest vaatepunktist lähtudes on sarnanemine inimestele kõige soovitum ja tähtsam omadus, mis liigil saab olla. Mida kaugemal üks loom sellest on, seda vähem tähtsaks me tema elu peame.
Ümberpööratult tähendab otsus kohelda „intelligentseid” loomi paremini seda, et liike, keda käsitame ebaintelligentsetena, võib vabalt ekspluateerida. Me kõik teame, et oleks vale kohelda teist inimest vähem väärtuslikuna tema IQ-taseme pärast ning – veelgi hullem – kasutada teise inimese nõrkust võimalusena teda ekspluateerida. Selle asemel oleme uhked kaastunde üle, mida tunneme teiste inimeste suhtes. Nüüd peaksime kohtlema loomi samasuguse lahkuse ja austusega.
Me peame väärtustama kõikide loomade elusid sõltumata sellest, mida teadlased on tõestanud nende intelligentsuse kohta. Me ei peaks hindama ühte looma teistest kõrgemalt olenevalt sellest, kas ta suudab lahendada mõistatusi või kasutada tööriistu.
Mis puutub sellesse, kuidas kasutame loomi, on nende võime tunda kannatusi hoopis olulisem kui nende intelligentsus. Ei ole kahtlust, et loomad tunnevad valu, ahastust ja ebamugavust. Seetõttu peaksime rakendama oma intelligentsust mitte nende ärakasutamiseks, vaid hoopis nende kaitsmiseks ja nende eest hoolitsemiseks.
Kindlasti tehakse veel uurimusi, mis tõstavad esile inimeste poolt rutiinselt ärakasutatavate loomade intelligentsust. Kuid see ei ole kindlasti suund, milles edasi liikuda, sest nende loomade peal teostatavate laborikatsetega on seotud rohkelt eetilisi probleeme.
Hakakem kohtlema loomi austuse ja kaastundega, tuginedes faktile, et nad ei vääri midagi vähemat, hoolimata sellest, mida tulevikus nende kohta teada saame.
Tõlkis: Diana Viktoria Mehilane