Parajas koguses joodi saamine on oluline igas eluetapis, kuid äärmiselt oluline raseduse ja imetamise ajal ning imiku- ja lapseeas. Joodipuudus on peamine välditavate ajukahjustuste põhjus maailmas.
Jood on kilpnäärme poolt toodetavate hormoonide lahutamatuks osaks ning need hormoonid mõjutavad enamikku keha elundisüsteemidest. Joodi alatarbimise tagajärjeks võib olla kilpnäärme alatalitus ehk hüpotüreoos. Kui tarbitavad joodikogused on kestvalt madalad, võib tulemuseks olla kilpnäärme suurenemine ehk struuma. Kui sellises ulatuses joodipuudus esineb rasedal, võib see lootele kaasa tuua väga tõsiseid arenguhäireid, kasvupeetust ja vaimse arengu mahajäämust. Imikutel ja lastel võib ka kergekujuline joodipuudus põhjustada arenguhäireid, näiteks keskmisest madalamat intelligentsustaset ja õpiraskusi.
Liigsuured joodi tarbimiskogused võivad põhjustada samu sümptomeid nagu joodi alatarbiminegi – kilpnäärme alatalitust ja struumat. Lisaks võib joodi liigtarbimine viia ka kilpnäärme ületalituse ehk hüpertüreoosini. Raseduseaegne joodi liigtarbimine võib lootele põhjustada tõsiseid tervisekahjustusi.
Headeks joodiallikateks on jodeeritud sool ja joodi sisaldavad toidulisandid. Meretaimed on ka head joodiallikad, kuid nendes sisalduv joodi hulk võib olla väga varieeruv. Maismaataimed sisaldavad üldiselt vähe joodi. Joodiga on rikastatud ka osad taimsed piimatooted. Veganitel, kes ei kasuta jodeeritud soola, ei söö meretaimi ega võta ka joodi sisaldavaid toidulisandeid, on suure tõenäosusega toidust saadavad joodikogused oluliselt väiksemad soovitustest. Üsna lihtne on aga ka teise äärmusesse kalduda, kui süüa sagedasti suure joodisisaldusega meretaimi. Seetõttu on igal veganil oluline hästi läbi mõelda, millistest allikatest oma joodivajadus katta ja kui suured peavad olema tarbimiskogused.
Joodipuudus kui globaalne probleem
Joodipuudus on rahvatervise probleemiks ligi 50 riigis ja umbes kahe miljardi inimese toidusedel sisaldab soovituslikust vähem joodi. Hinnanguliselt on Euroopa rahvastikust umbes poolel probleeme piisava koguse joodi saamisega ning ka Eesti kuulub kergekujulise joodidefitsiidiga riikide hulka. Joodipuudus on suurim välditavate ajukahjustuste põhjustaja maailmas ja see on ka põhjus, miks probleemile otsitakse ülemaailmset lahendust. Soola jodeerimise programmid on paljudes riikides osutunud väga efektiivseks, lihtsaks ja odavaks mooduseks joodipuuduse vähendamisel.
1 WHO soovituslikuks strateegiaks joodipuudusest tingitud terviseprobleemide vähendamiseks on nii majapidamistes kui ka toiduainetööstuses kasutatava soola jodeerimine
2. 88% maailma rahvastikust
3 kasutab jodeeritud soola, aga vaid 40% Euroopa riikides on kohustuslik soola joodeerimise programm, mis katab 21% Euroopa populatsioonist.
4 Milleks on vaja joodi?
Jood on kilpnäärmehormoonide oluline osa, mängides rolli paljude elundisüsteemide toimimises. Jood osaleb seeläbi muuhulgas kehatemperatuuri, ainevahetuse, kasvu, vereloome, valkude sünteesi, ensüümide tegevuse ning närvi- ja lihasfunktsioonide reguleerimises. Kilpnäärmehormoonidel on oluline roll loote ning imiku skeleti ja kesknärvisüsteemi arengus. Lisaks täidab jood ka teisi rolle kehas, osaledes näiteks immuunsüsteemi töös.
Mida toob kaasa joodipuudus?
Joodi alatarbimise tagajärjeks on hüpotüreoos ehk kilpnäärme alatalitus, mille tüüpilisteks esmasteks sümptomiteks on külmakartlikkus, kaalutõus, kõhukinnisus, depressioon, väsimus, vaimne ning füüsiline aeglus, lihasvalud ja -krambid, kuiv nahk, juuste ja küünte haprus, menstruatsioonihäired, kõrgenenud kolesteroolitase.
Kui tarbitavad joodikogused on kestvalt madalad, hakkavad kilpnäärme rakud suurenema ning tulemuseks võib olla kilpnäärme suurenemine ehk struuma. Struuma ongi sageli joodidefitsiidi esmane kliiniline tunnus.
Kui sellises ulatuses joodipuudus esineb rasedal, võib see lootele kaasa tuua väga tõsiseid arenguhäireid ja kasvupeetust, samuti raseduse katkemist ning lapse surnult sündimist. Krooniline rasedusaegne joodidefitsiit põhjustab lapsel kretinismi, mille tunnusteks on pöördumatu vaimne alaareng, kurttummus, kasvupeetus, hilinenud seksuaalne küpsemine ning muud füüsilised ja vaimsed arenguhälbed. Imikutel ja lastel võib ka kergekujuline joodipuudus põhjustada arenguhäireid, näiteks keskmisest madalamat intelligentsustaset ning õpiraskusi. Kokkuvõttes, piisav joodi saamine on oluline igas eluetapis, kuid äärmiselt oluline raseduse ja imetamise ajal ning imiku- ja lapseeas.
Mitmed veganite toidusedelisse regulaarselt kuuluvad toiduained, nagu sojaoad, linaseemned, toored ristõielised köögiviljad (brokoli, rooskapsas, lillkapsas, peakapsas), maguskartulid, virsikud, maasikad, maapähklid jne, sisaldavad ühendeid, mis võivad kilpnäärme tääd takistada ning võivad kaasa aidata kilpnäärme alatalituse tekkimisele. See on aga probleemiks ainult juhul, kui toiduga saadavad joodikogused on väga väikesed ja lahenduseks ei ole mitte nende muidu nii kasulike toiduainete väljajätmine oma toidusedelist, vaid piisav joodi tarbimine.
Mida toob kaasa liigtarbimine?
Liigsuured joodi tarbimiskogused võivad põhjustada samu sümptomeid nagu joodi alatarbiminegi – kilpnäärme alatalitust ja struumat. Lisaks võib joodi liigtarbimine põhjustada ka kilpnäärme ületalitust ehk hüpertüreoosi, mille sümptomite hulka kuuluvad hüperaktiivsus, ärrituvus, unehäired, väsimus, lihasnõrkus, tihe urineerimisvajadus ja kõhulahtisus, kuumakartlikkus ning suurenenud higistamine, isu suurenemine ja samal ajal kaalukaotus, menstruaaltsükli häired, viljatus, sugutungi vähenemine. Hüpertüreoosi füüsiliste ilmingute hulka kuuluvad südamerütmihäired ning tavatult kõrge pulsisagedus, lihasvärinad, soe ja niiske nahk, punetavad käelabad, sügelev nahk, juuste väljalangemine, näo ja jäsemete tõmblused.
Kilpnäärme üle- ja alatalituse ning struuma teke ei pruugi olla seotud ainult jooditarbimisega.
Raseduseaegne joodi liigtarbimine võib lootele põhjustada tõsiseid tervisekahjustusi ning toksiliste joodikoguste korral võib imikul areneda sedavõrd tõsine struuma, nii et see blokeerib hingamisteed ja põhjustab lämbumise.
Ülemäärane joodi tarbimine võib viia ka kilpnäärmepõletiku ja -vähi väljakujunemiseni.
Kui suur on soovituslik päevane tarbimiskogus?
Millised on head joodiallikad?
Headeks joodiallikateks on jodeeritud sool ja joodi sisaldavad toidulisandid. Meretaimed on ka head joodiallikad, kuid nendes sisalduv joodi hulk võib olla väga varieeruv. Maismaataimed sisaldavad üldiselt vähe joodi. Joodiga on rikastatud ka osad taimsed piimatooted. Veganitel, kes ei kasuta jodeeritud soola, ei söö meretaimi ega võta ka joodi sisaldavaid toidulisandeid, on suure tõenäosusega toidust saadavad joodikogused oluliselt väiksemad soovitustest. Ka toiduained, millele on valmistamise käigus soola lisatud, ei ole usaldusväärseteks joodiallikateks, sest tootjad ei ole kohustatud kasutama jodeeritud soola ning jodeerimata soola joodisisaldus on väike. Ülevaate soolade ja meretaimede joodisisalduse kohta annab järgnev tabel:
Soolatarbimise soovituseks on naistel alla 5 ja meestel alla 6 grammi päevas
5. Ülaltoodud tabelist on näha, et kui joodivajadus katta üksnes jodeeritud soolaga, tuleks seda süüa 6-7 grammi päevas (kuhjaga teelusikatäis sisaldab u 6 g soola). Kui arvestada, et paljudesse töödeldud toiduainetesse ning valmistoodetesse, nagu nt leivad-saiad, konservid, salatikastmed, valmistooted jne, lisatakse tootmisprotsessi käigus soola, on lihtne näha, et vaid jodeeritud soolaga joodivajadust kattes kujunevad päevased soolakogused soovitustest suuremaks. Samas, kui soola toiduvalmistamisel siiski kasutada, tuleks jodeeritud soola üldreeglina eelistada jodeerimata soolale.
Mitmed meretaimed on suurepärasteks joodiallikateks. Nii näiteks piisab ühest 50-grammisest pakist kuivatatud kombust, et katta ühe aasta joodivajadus (aasta keskmine päevane tarbimine oleks 185 μg, kui võtta aluseks ülaltoodud tabelis olev kombu joodisisaldus). Samas aga annab nimetatud pakk kombut u kahe kuu maksimaalse soovitusliku koguse.
Seega tuleks meretaimede kasutamisel olla ettevaatlik, sest mõnedega neist on üsna lihtsasti võimalik joodi ka ülemäära tarbida ning seeläbi põhjustada kilpnäärmeprobleeme.
Hijiki (hiziki) tarbimist tuleb vältida, sest see võib sisaldada märkimisväärses koguses kantserogeenset arseeni. Mitmete riikide tervisekaitseasutused (nt Ühendkuningriigi Toidustandardite Agentuur
6) on andnud välja ka sellekohaseid hoiatusi. Lehtadru (ingl kelp; Laminaria perekonnast) sagedast ja suures koguses söömist seostatakse kilpnäärme probleemide tekkimisega seoses tema suure joodisisaldusega.
Arvestades liigse soola kahjulikku mõju tervisele (nt vererõhule ja luudele) ning meretaimede ohutu ja samaaegselt piisava koguse väljaarvestamise teatavat keerukust, on heaks alternatiiviks ka joodi sisaldavad toidulisandid.
Veganitel, kes ei kasuta jodeeritud soola, ei söö meretaimi ega võta ka joodi sisaldavaid toidulisandeid, on suure tõenäosusega toidust saadavad joodikogused oluliselt väiksemad soovitustest. Üsna lihtsasti võib aga ka teise äärmusesse kalduda, kui süüa sagedasti suure joodisisaldusega meretaimi. Seetõttu on igal veganil oluline hästi läbi mõelda, millistest allikatest oma joodivajadus katta ning kui suured peavad olema tarbimiskogused.
