12. aprill 2017Eesti Vegan Selts

Autor: Chas Newkey-Burden

Orgaaniline, vabapidamise kanafarm
Foto: Jo-Anne McArthur

Lihasööjad võivad veganeid üleolevateks pidada, kuid tegelikult põlgab lihasööjaid kõige rohkem lihatööstus, mis neid toidab. Esiliinil töötavad inimesed tapavad igal päeval 22 miljonit looma juba ainuüksi Ühendkuningriigis, tagatoa meeskonnad aga loovad laipadele uue imago, et loovalt tarbija eest tõtt peita.

Kõikidest nende pettustest on “vabapidamisel” kanade munad ehk kõige jultunum. Peaks omama Disney-tasemel kujutlusvõimet, et uskuda, et Ühendkuningriik suudab toota üle 10 miljardi muna igal aastal ilma ühelegi kanale ebamugavust tekitamata. Enamik tarbijaid aga ei taipagi kunagi, kuidas need munad karpi said, sest sildile on märgitud “vabapidamine” ning võib-olla ka kena maastikupilt mõne vabalt liikuva kanaga.

Eetilise muna küsimus on taas päevakorras peale seda, kui linnugripi tõttu käskis valitsus linde vähemalt veebruari lõpuni siseruumides hoida. Selle tõttu peab võib-olla “vabapidamisel” kanade munad ümber nimetama “küünikanade munadeks”. Hoolimata nimetusest aga teavad vähesed ostlejad, mida “vabapidamine” tähendab, ning missuguseid õudusi selle julgustava sildi all igapäevaselt toime pannakse.

Nokkade kärpimine on Ühendkuningriigis tavaline. Peaaegu kõigil noortel kanadel kõrvetatakse osa nokast ära, sealjuures ilma tuimestuseta, et nad ei saaks teisi kanasid pungil ja traumatiseeritud karjades nokkida. Vabapidamise kuurides võib olla kuni üheksa lindu ruutmeetri kohta – see on sama nagu 14 täiskasvanut ühetoalises korteris. Mõnedes mitmekorruselistes kuurides (mis on ka “vabapidamine”) on 16 000 kana. Kuigi need vaesed linnud saavad teoreetiliselt välja minna, võivad nad olla ka liiga kokku surutud ja traumatiseeritud, et leida väljumisavasid.

Nende kanade elu on põrgulik: looduses muneksid kanad vaid 20 muna aastas, kuid moodsates taludes, tänu kõrge valgusisaldusega söödale ja pidevale valgustusele, munevad nad pigem 300 muna ringis. Seejärel vabanetakse nende kurnatud kehadest loetud kuude jooksul – nad saadetakse tapale, kui nad on oma loomulikust elukestusest elanud vähem kui kümnendiku.

See aga on pikk elu võrreldes isaste tibudega. Nemad on talunikele rahaliselt väärtusetud ja seega tapetakse vaid mõni tund pärast sündi. Iga päev visatakse kujuteldamatu hulk isaseid tibusid masinasse ja jahvatatakse elusalt või gaasitatakse süsihappegaasiga või lihtsalt visatakse prügikotti ja lastakse lämbuda. Nii et räägime siis eetikast kogu selle julmuse sees.

Üks võimalus vältida kärbitud nokkadega kanade munade tarbimist on osta neid orgaanilistest taludest, mis on sertifitseeritud Soil Associationi poolt, kes ei luba sellist protseduuri. Kuid teisi heaolu küsimusi, sealhulgas isaste tibude saatust, see ei puuduta.

Munatööstuse teadlased pakuvad paremaks lahenduseks geneetilist muundamist. Emased embrüod identifitseeritakse enne koorumist selle abil, et nad helendavad UV valguse all. Siis saaks isaseid tibusid identifitseerida ja purustada enne koorumist. Mõned inimesed näevad seda kui sammu edasi, kuid paljude jaoks on see vaid uus moraalne dilemma.

Samal ajal on eetiliste munade küsimus kaitsepositsioonis lihasööjate seas populaarne. Niisugused lihasööjad küsivad veganilt: “Ütle mulle, kui ma peaksin kanu, kes võivad vabalt liikuda ja elada terviklikku elu, kas sa sööksid nende mune?”

Kuidas lihaõgijad armastavad kõrvalroana hüpoteetilisi stsenaariumeid! Kui siga elaks õnnelikku elu, kui tema eest 24 tundi päevas armastavalt hoolitsetakse täiuslikes, õndsates tingimustes, ja siis õrnalt silitatakse, kui teda magama pannakse, kas sa sööksid tema liha? Kui sa oleksid asustamata saarel lõksus ja jääksid ellu vaid loomi süües, kas sa teeksid seda?

Enese hoidmiseks pööravad inimesed pilgu kõrvale, sest nad ei taha näha tööstusfarmide õudusi ja loomade tapmist, kuid nad rahastavad seda sellegipoolest. Need, kes seda teoreetilist munatootmist kirjeldavad, ei vii ise seda protsessi läbi, ega isegi osta mune sellistest taludest. Väga vähesed ostavad isegi orgaanilisi mune: 2015 aastal müüdud 12.2 miljardist munast oli kõigest 2% orgaanilised.

Vegani poolt vaadatuna on vastus rohkem holistiline ja filosoofiline: me peaksime lõpetama loomade tarbekaubana käsitlemise. Me peaksime lõpetama globaalse sõja loomade vastu ja õppima harmoonias elama. Nii et veganite jaoks on juba eetilise muna kontseptsioon olemuselt vasturääkivus.

Või ehk mitte täielik vasturääkivus. Üks mu vegan sõpradest teeb alternatiivseid “mune” linaseemnepallidest ja püreestatud banaanidest. Kui see kõlab veidi veidralt (ja ausalt öeldes mulle kõlab), tuletage meelde mida “päris” munad esindavad – miljonid loomad elavad valusat, õnnetut elu selleks, et inimesed saaksid kasutada kanade menstruatsiooni tulemust valguallikana, või selleks, et teha toredaid kooke. Julmusest on tehtud normaalsus. Sellepärast peidavad nad tõtt.

Tõlge ajalehe The Guardian artiklist “Free range is a con. There’s no such thing as an ethical egg”

Tõlkis: Karin Lepik

*Toimetaja märkus: Euroopa Liidus on loomade pidamise tingimused sarnased, seega pole Eestis kanade olukord parem. See selgus ka sügisel avaldatud videomaterjalist, kus oli filmitud Balticovo farme.