Veganlus on sageli ajendatud empaatiast teiste elusolendite vastu, kes on võimelised tundma valu ja emotsioone, ning soovist käia nendega ümber eetilisel viisil. Veganid peavad lubamatuks inimeste meelevallas olevate loomade ebaloomulikke elutingimusi ja halba kohtlemist, aga ka laiemalt nende vabaduse piiramist ja kasutamist puhtalt inimeste tahtmiste rahuldamiseks.
Nagu inimesed, on ka teised loomad tundevõimelised olendid. Nad tunnevad valu, hirmu, rõõmu ja naudinguid, nad on ümbritsevast teadlikud, neil on soov elada ning kannatusi vältida. Seda kinnitab teadus ja seda teab igaüks, kes on kodu mõne loomaga jaganud. Just need jooned on põhjuseks, miks peame inimeste tapmist ja ekspluateerimist valeks. Ükskõik, milliseid muid omadusi meil on või ei ole, ükskõik, kui oskusklik või intelligentne keegi on, see ei oma tähtsust – just tundevõimelisus on põhjus, miks inimelu kaitseme. Seega pole ka teiste tundevõimeliste olendite tapmine ja kasutamine põhjendatud, kui see ei ole ellujäämiseks vajalik.
Kui eirame loomade tundevõimelisust seetõttu, et nad pole meiega samast liigist, on tegemist spetsiesismiga. Spetsiesism on veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus loomade kasutamiseks, vangistamiseks ja tapmiseks. See sarnaneb rassismile, seksismile jt rõhuvatele ideoloogiatele, mis põhjendavad teiste ebaõiglast kohtlemist pelgalt soo, nahavärvi vms põhjal, nii nagu spetsiesism teeb seda pelgalt liigi põhjal. Spetsiesism tekitab ka eelarvamust, et ühed loomad (nt koerad) väärivad kaitset ning teised loomad (nt sead) mitte. Veganlus ongi spetsiesismivastane liikumine.
Suurfarmide kõrval on problemaatilised ka väiketalud ja mahepõllumajandusettevõtted – kuigi pidamistingimused võivad neis olla paremad, teenivad loomad siiski vaid inimeste huve ning olulisim näitaja on nende tootlikkus. Kellegi siia ilma toomine selleks, et tema keha kasutada ja tappa, ei saa iial olla õiglane. Loomade parem kohtlemine ei kaota spetsiesistlikku mõtlemist, millega võtame endale voli teisi tundevõimelisi olendeid enda tarbeks objektidena kasutada.
Väikesemahuline maheloomapidamine pole hea lahendus ka seetõttu, et see nõuab kordi rohkem ressursse kui intensiivpõllumajandus ega suuda ära toita maailma üha kasvavat rahvastikku. Inimkonna ajaloos on kahtlemata olnud aegu, kus loomade kasutamisest sõltus meie ellujäämine. Tänapäeva ühiskonnas, kus vähemasti arenenud riikides on nii riiete, toidu kui muu elu-olu puhul võimalik teha eetilisem valik, pole see aga enam õigustatud ega vajalik. Teades, et loomsete toodete asendamine eetilisemate alternatiividega on tegelikult lihtne, väljendavad veganid oma tõekspidamisi igapäevaste tarbimisvalikute ja elustiili kaudu.
