1. märts 2017Eesti Vegan Selts

Iga veis on niisama erisugune nagu iga kass, koer ja inimene. Mõni on nutikam, mõni õpib aeglaselt. Mõni on julge ja seiklushimuline, teine häbelik ja tagasihoidlik. Mõni on sõbralik ja arvestav, mõni kavaldab ja kamandab.

Uuringud on näidanud, et veised on üldiselt väga intelligentsed, pikaajalise mäluga loomad. Etoloogid on täheldanud, et veised suhtlevad omavahel kompleksses sotsiaalses keskkonnas. Karjas loob iga veis kestvaid sõprussidemeid teiste loomadega, kandes ka mõnikord vimma veiste vastu, kes teda halvasti kohtlevad.

Veised leinavad oma lähedaste surma, aga ka lahusolekut neist, valades isegi pisaraid nende pärast. Lehmade ja vasikate suhted on eriti tugevad ning leidub lugematuid lugusid sellest, kuidas lehmad hüüavad ja otsivad meeleheites oma lapsi pärast seda, kui vasikad on juba ära viidud ning maha müüdud vasika- ja veisefarmidele.

Nutikad veised

Uuringute kohaselt mõistavad veised selgelt põhjuslikkust, mis on selge märk arenenud kognitiivsetest võimetest. Näiteks suudavad veised kangi abil joogivett saada veemasinast või peaga nuppu vajutada, mis avab tee toidu juurde. Uurijad pole mitte üksnes avastanud, et veised suudavad probleeme lahendada, vaid et nad naudivad ka lahendamise väljakutset kui sellist, sattudes elevasse meeleollu, kui nad probleemile lahenduse leiavad.

Kari pole rumal

Veisekarjades on sarnaselt hundikarjadele hierarhia ja keeruline sotsiaalne dünaamika. Iga veis tunneb ära üle 100 karjaliikme ning sotsiaalsed sidemed on väga olulised karjas. Veisekarjas eelistatakse reeglipäraselt juhte, kes on intelligentsed, uudishimulikud, enesekindlad, kogenud ja sotsiaalsed, samas kui kiuslikke ja isekaid (aga ka suuri ja tugevaid) veisi ei peeta iseloomu poolest sobivateks juhtideks.

Veisepidamine ebaloomulikes tingimustes, näiteks nuumlautades, on väga stressirikas veistele, sest see kahjustab nende hierarhiat. Saskatchewani Ülikooli teadur Jon Watts on leidnud, et kui nuumlaudas elab üle 200 veise, siis tunnevad nad stressi ja kaklevad pidevalt omavahel (USA nuumlautades peetakse tuhandeid veiseid üheskoos).

Veised ei taha surra

Nagu teisedki loomad väärtustavad veised elusolemist ja ei soovi surma. Leidub hulganisti lugusid veistest, kes on astunud erakordseid samme selleks, et kaitsta oma elu.

Lehm, keda püüti parasjagu vedada Venezuelasse suunduvale kaubalaevale, pööras ühtäkki ümber, tormas laevatrepilt alla ja jooksis jõkke. Hoolimata sellest, et ta oli tiine (või justnimelt sellepärast), suutis ta ujuda vastaskaldale ja mitu päeva varjuda tagaotsijate eest. Kõnesolev lehm päästeti PETA poolt ja ta jõudis lõpuks varjupaika.

Kui tapamajatöötajad läksid igapäevasele lõunapausile ühes Massachusettsi tapamajas, otsustas üks lehm aga omavoliliselt pausi teha. Ta tegi erakordse hüppe üle pooleteisemeetrise aia ja põgenes tapamajast, elades mitu nädalat külmarekordiga talvel metsas ning hoidudes kavalalt heina söömast, mille tapamaja töötajad tema meelitamiseks metsaveerele olid pannud.

Kui lähedal asuv varjupaik ta lõpuks kätte sai, oli avalik arvamus niivõrd lehma poolel, et lehm suudeti tapamajalt ära osta 1 dollari eest. Ta elas oma ülejäänud elu Massachusettsis, surres vähki 2004. aastal. Tema elulugu on omamoodi tunnistus sellest, et liha süües tapame loomi, kes ei taha surra.

 

Tõlge artiklist The Hidden Lives of Cows.

Tõlkis: Lauris Grins