Autor: Caitlin A-C (Tõlge artiklist “Veganism Is Not About Loving Animals”: https://medium.com/earth-ethics/veganism-is-not-about-loving-animals-b77c02adb6af)
Kui mina ja mu poiss-sõber käima hakkasime, tunnistas ta mulle ühel õhtul, et soovib vahel, et ma poleks vegan. Mitte et see teda isiklikult häiriks, vaid kuna ta tunneb, et minuga toidu jagamine on meie suhtes puudu. Ma sain aru. Toit on palju enamat kui pelgalt kõhutäide. Nagu märgib Jonathan Safran Foer oma raamatus „Eating Animals“, on toit ka traditsioon, nostalgia, lugude jutustamine.
Ent teades, et ma ei keeraks iial veganlusele selga, küsisin oma poiss-sõbralt: „Aga kas sa vähemalt mõistad, miks ma olen vegan?“. „Muidugi,“ ütles ta, „sa armastad loomi.“
„Sa armastad loomi,“ on lause, mida kuulen vestlustes minu veganlusest tihti. Ning kuigi see vastab täiesti tõele, on samas tegemist põhjendusega, mida üritan oma harjutatud vastustes pidevalt õhus rippuvale küsimusele „Miks sa õieti vegan oled?“ vältida.
Ma kasvasin üles, olles loomadest ümbritsetud: kanad, hobused, suur siga, kelle nimi oli Precious [ingl Kullakallis –toim], mitu koera, kassid, rotid, pardid ja isegi oravabeebi, keda mu ema püüdis elule turgutada kohaliku metsloomade taastuskeskuse jaoks. Nii paljude liikide seltsis üleskasvamine viib tõepoolest välja loomaarmastaja iseloomu kujunemiseni. Ma armastan loomi nende kiiksude, nende armsuse ja nende tobedate süüdlaslike nägude pärast, kui nad on kehvasti käitunud, ning nende dünaamiliste ja mitmekülgsete isiksuste tõttu. Oma lemmikloomade armastamine ja veganiks olemine on väga tihedalt seotud kogemused, aga armastus toredate lemmikloomade vastu ei ole põhiline mu valikus jätta oma elust välja loomsed tooted.
Mõeldes loomaarmastajatele, kujutlen algkoolitüdrukuid, kelle pinalitel on sädelevad kiisud. Ma mõtlen keskkooliõpilastele, kes teevad armsa kutsikaga rannal selfie’sid. Või eakatele, kes käivad vabatahtlikuks kohalikus loomade varjupaigas. Kõik nad armastavad loomi ning mulle on vastukarva, kui vegankogukond ütleb inimestele, et liha süües ei saa nad päriselt oma lemmikuid armastada. Need inimesed armastavad loomi tõeliselt ning usun, et kui me saaksime piiluda nende südamesse, ei leiaks me sealt midagi vastupidist.
Aga loomaarmastajate ja veganite vahel on fundamentaalne erinevus. Ma ei ole vegan mitte sellepärast, et armastan loomi. Ma olen vegan, sest ei näe end loomadest kõrgemalseisvana. Kuidas saaksin ma olla ülem olend, kui olen ise loom?
Inimestel on sündroom, millele mu töökaaslane viitab kui „erilise lumehelbekese sündroomile“. Me kipume endist mõtlema kui teistest liikidest kõrgemalseisvatele oma intelligentsuse ja suure funktsionaalsuse pärast. Me arvame, et oleme parimad, kõige targemad, diktaatorid. Tõde on aga, et me jagame seda planeeti liikidega, kes on täpselt sama raskesti omal moel võidelnud, et kesk evolutsiooni proovilepanekuid ellu jääda ja pinnal püsida. Kuigi meil võib olla teistest loomadest keerukam intellekt, ei tähenda see, et meil oleks millelegi ÕIGUS. Meil pole õigust domineerida, ekspluateerida või orjastada teisi liike puhtalt sellepärast, et nad on meist erinevad. See on sama põhjus, mille pärast ei saa me orjastada teisi rasse, võtta naisi vähem väärtuslikena või kiusata taga teiste religioonide järgijaid. Kui usume, et erinev tähendab vähemat, kaotame oma inimlikkuse.
Ma olen vegan, sest, vaadates silma seale, kes on teel tapamajja, tunnen tema valu, nagu tunneksin enese oma. Mitte seetõttu, et olen tundlik või naiivne – nagu paljud arvaksid –, vaid sellepärast, et empaatia on üks kasulikumaid tööriistu, mis mul on. See lubab mul omaks võtta teisi vaatenurki, ning igasuguse ekspluateerimise või tragöödia puhul peame vaatama maailma läbi ohvri silmade. Meie loomulik empaatia annab meile selle võime; see laseb meil langetada moraalil põhinevaid hinnanguid ja otsuseid. Inimkond on alati arenenud parema maailma suunas tänu meie empaatiale ning hea ja halva järjest paremale äratundmisele.
Ma tunnen nende sigade hirmu, valu, kurnatust ja lootusetust. Ma tean, et mitte keegi ei peaks midagi sellist läbi elama. Ma tean seda nii sügavalt, et võimetus seda peatada tekitab mulle psühholoogilist valu. Täpselt nii, nagu teame, et on vale korraldada koertevõitlusi, näljutada kassi või lüüa abitut olendit, teame ka seda, et on vale käituda julmalt teiste liikide esindajatega.
Mõelge selle üle: Me ei saa armastada isiklikult igat inimest sel planeedil ning ma olen kindel, et on palju neid, kellest me isegi ei hooliks, aga sellele vaatamata on inimeste tahtlik vigastamine või ekspluateerimine vale. Vägistamine, orjastamine, väärkohtlemine – ükski neist pole millegagi õigustatav. Mitte sellepärast, et me armastame inimesi, kes sellise väärkohtlemise all kannatavad (nagu armastame oma lemmikloomi), vaid just sellepärast, et iga elusolend peaks olema vaba piinamisest, ekspluateerimisest, kannatamisest teise käe läbi.
Põllumajanduslik loomakasvatus põhineb millelgi, mida Melanie Joy nimetab lehel Beyond Carnism „domineerimise ja allutamise mentaliteediks“. Me näeme endid ülimuslikena nende olendite suhtes, kellega Maad jagame
Loomade tajumine vähematena „paneb meid muutma kellegi millekski,“ ütleb Joy, „taandama elu pelgaks tootmisühikuks“. Veganlus toob meid tagasi oma inimlikkuse juurde. See eemaldab elusolenditelt latrikoodid, sildid ja numbrid.
Veganlus pole ainult ülitundlike või nende jaoks, kes kasvasid üles, pinalitel sädelevad kiisud. See on loomulik samm, mille teeme empaatiast lähtuva käitumise suunas. Veganlus on moraalsus tegude kaudu. Me lõpetame loomade ekspluateerimise mitte seetõttu, et nad on nunnud totukesed, keda kaisutada, vaid kuna erinevasse liiki kuulumisest ei järeldu erinevat kohtlemist.
Tõlge: Iiris Viirpalu