Korduma kippuvad küsimused

Siit leiad vastused paljudele küsimustele, mida veganitele sageli esitatakse. Hõlpsamaks lugemiseks on küsimused rühmitatud teemade kaupa. Mõnele küsimusele on lihtne vastata, teised on aga keerukamad ning meie pakutud vastused ei pruugi olla ammendavad ega ühesed. Vastused on koostanud Eesti Vegan Seltsi liikmed, toetudes oma kogemuse kõrval ka välismaistele allikatele.

Korduma kippuvate küsimuste ja nende vastuste lugemiseks kliki huvipakkuval alamteemal.

Põhjuseid on erinevaid. Sageli on ajendiks kaastunne loomade vastu ja vastuseis nende väärkohtlemisele ja ärakasutamisele inimeste poolt. Teine oluline põhjus on mure loomatööstuse keskkonnamõju pärast. Samuti on inimesi, kes jätavad oma menüüst loomsed tooted välja tervislikel, spirituaalsetel või muudel põhjustel. Loe kõigi veganiks hakkamise põhjuste kohta põhjalikumalt siit.

Eesti keeles kutsutakse taimetoitlasteks nii inimesi, kes ei söö liha, kui ka neid, kes ei tarbi mitte midagi loomset.

Veganid ei tarbi mitte mingeid loomseid tooteid (sealhulgas liha, kala, piimatooteid, mune ja nende saadusi). On nii puhtalt toitumuslikke veganeid kui ka neid, kes väldivad lisaks loomseid materjale nagu (karus)nahk, vill ja siid, loomkatsetatud tooteid ja loomi ärakasutavaid meelelahutusasutusi nagu näiteks loomatsirkused.

Vegetaarlased ei tarbi liha, küll aga piimatooteid ja/või muna. Mõned inimesed, kes söövad kala, kuid mitte liha, nimetavad end samuti vegetaarlasteks. Täpsustuseks kasutatakse mõnikord termineid lakto-ovo-vegetaarlus (taimetoitlus koos piima ja munaga) või pesko-vegetaarlus (taimetoitlus koos kalaga).

Pikemalt ja täpsemalt saad lugeda siit.

Loomade väärkohtlemine ja tapmine ei ole igaühe isiklik asi, nii nagu oma laste peksmine ei ole isiklik valik, millesse teised ei tohiks sekkuda. Kellelgi pole õigust teistele elusolenditele liiga teha isikliku valikuvabaduse sildi all.

Lisaks loomade heaolule on loomsete toiduainete tarbimine otseselt seotud sotsiaalse õigluse ja keskkonnaküsimustega. Me kõik jagame omavahel maakera piiratud resursse ja ei ole õiglane, kui väike osa maailma elanikkonnast raiskab neid teiste planeedil elavate inimeste ja tulevaste põlvkondade arvelt.

Loe lähemalt lihatööstuse mõjust keskkonnale ja inimestele.

Paljud aastatepikkused veganid ei kujutaks enam elu muudmoodi ettegi. Vastupidi, pigem valmistab veganitele rõõmu ja kergendust see, et nad on valinud elustiili, mis sobib nende eetiliste arusaamade ja väärtustega kokku.

Sageli ei ole vähemalt Eestis probleemiks vegan toidu puudumine, vaid pigem on kõige raskem tulla toime teiste inimeste ja ühiskonna suhtumisega. Paljud veganid ei juhi ise teiste tähelepanu oma toiduvalikule, tihti alustavad just lauakaaslased nendega sel teemal vestlust ja esitavad küsimusi. Vahel juhtub, et need küsimused on kohatud ja ebamugavad või isegi halvustavad. Näiteks on enamik veganeid pidanud vastama küsimustele stiilis „Oh sa vaeseke, kas sa peale porgandite üldse midagi sööd?” või „Miks sa üldse tegeled sellise lollusega nagu veganlus?”.

Võrreldes mõnede lääneriikidega, näiteks nagu Suurbritannia või Rootsi, on Eesti kaubanduses saadaval väiksem valik vegan tooteid, kuid õnneks on viimastel aastatel nende arv pidevalt kasvanud. Samuti pakub järjest rohkem söögikohti maitsvaid vegan toite. Vaata meie loetelu Eesti söögikohtadest, kus pakutakse vegantoite.

Mõned veganid on, teised mitte. Kuigi leidub religioone, mis praktiseerivad lihavaba toitumist, ei ole veganluse põhimõtted kuidagi usuga seotud. Veganlus pole usk millessegi üleloomulikku. See, et loomad on võimelised valu tundma ja kannatama, on fakt ning veganid on otsustanud seda fakti arvesse võtta.

Praeguses ühiskonnas, kus loomade kasutamine on üldlevinud, ei pruugigi olla võimalik loomseid koostisosi täielikult vältida. Isegi kui lõpptoode neid ei sisalda, on nad sageli kasutusel tootmisprotsessis. Samuti katsetatakse paljusid tooteid loomadel. Siiski püüdleb veganlus tasapisi selle poole, et loomade ärakasutamine kunagi lõpetataks ja õnneks suureneb tänapäeval üha nende tootjate hulk, kes lähtuvad eetilistest põhimõtetest.

Hästi võib maitseda ka näiteks koerte, kasside või isegi inimeste liha ning erinevates kultuurides on nende tarvitamine olnud tavapärane või on seda siiamaani. Sellegipoolest ei peeta head maitset selliste lihaliikide puhul piisavaks õigustuseks. Veganite jaoks kaaluvad farmiloomadele osaks langevad kannatused ning lihatarbimise kahjulik mõju keskkonnale ja tervisele üles maitseküsimused.

Samuti pole maitse-eelistused sugugi muutumatud, vaid sõltuvad harjumusest ja suhtumisest toidusse. Kuigi meile on lapsepõlves sisse kasvatatud arusaam sellest, milline toit on sobilik ja maitsev, on seda võimalik muuta. Veganlus ei tähenda üksluiset ja maitsetut toitu. Enamik veganeid hoopiski laiendab uusi toiduaineid avastades oma toidulauda. Samuti vaadatakse toiduaineid, mis tundusid varem „liiga head, et neist loobuda“, sageli hoopis teise pilguga, mida enam saadakse teadlikuks nende valmimise tagamaist.

Kui vegan sööb kasvõi natuke loomseid aineid sisaldavaid toite, võib ta jätta mulje, et ka edaspidi võib talle selliseid sööke pakkuda. Nii ei panustata loomse toidu nõudluse kahanemisse. Lisaks tunnevad paljud veganid vastikust, teades, et toit, mida nad söövad, sisaldab neile mittesobivaid koostisosi. Samamoodi ei tahaks enamik kõigesööjaid, et nende supis oleks kärbes või imepisike tükike vihmaussi.

Maailmas on tõepoolest väga palju probleeme ja võimatu oleks koostada pingerida, millised neist on kõige olulisemad või pakilisemad. Arvestades, kui massiliselt ja rängalt loomad inimtegevuse all kannatavad, ei ole põhjust, miks nende käekäik peaks olema vähem tähtis kui muud maailma probleemid. Samamoodi ei väida me ju, et näiteks vaesusega Euroopas tuleks tegelema hakata siis, kui see on täielikult kontrolli all Aafrikas, kus on olukord hullem. Kuid erinevalt võitlusest vaesuse, ebavõrdsuse või relvastatud konfliktidega, kus lihtsaid lahendusi ei ole, on loomadevastase vägivalla lõpetamine väga hõlbus ja igaüks saab seda ise teha.

Inimeste ja loomade probleemidega tegelemine ei ole üksteist välistavad alternatiivid. Mitte miski ei takista neil, kes pühendavad aega inimeste probleemidega tegelemiseks, ühtlasi ka loomseid tooteid boikoteerida. Taimetoitlus ei võta rohkem aega kui lihasöömine. Veelgi enam, taimetoitlus aitab ühtlasi kaasa inimeste heaolule ja keskkonna säästmisele, sest vähendab ressursside raiskamist, saastet ja vaesemate inimgruppide ekspluateerimist.

Loe lähemalt taimetoitluse ökoloogilisest mõõtmest ja lihatööstuse mõjust inimestele.

Ka putukate toodetud ained nagu mesi ja siid on loomset päritolu. Mesi on loomne produkt, sest mesilane toodab seda küll õietolmust, aga siiski enda organismis. Mesilased toodavad mett iseendale. Seetõttu ei tarbi paljud veganid mett.

Enamik veganeid ei kasuta neid materjale, sest karusnahakasvatustes kannatavad loomad vähemalt sama palju kui suurfarmides. Nahk on aga lihatööstuse kõige kasumlikum kõrvalprodukt, mistõttu toetab ka nahktoodete ostmine loomade tapmise edasikestmist. Samuti töödeldakse nahka mürgiste kemikaalidega, mis reostavad keskkonda.

Loe pikemalt siit.

Paljud veganid ei kasuta villaseid materjale, sest loomad kannatavad ka villa tootmisel. Lammastel on tõuaretuse tulemusel sageli nii paks kasukas, et nad võivad palavamates piirkondades surra kuumarabandusse. Lambaid pügatakse suurel kiirusel, mistõttu tekivad sageli vigastused. Samuti on parasiitide ennetamiseks kasutusel piinarikas praktika nimega mulesing, mis tähendab, et elusate lammaste tagakehalt nülitakse koos villaga maha ka tükk nahka. Ka neis lambakasvatustes, kus selliseid probleeme ei esine, kasvatatakse loomi vaid kasumi teenimise eesmärgil ning tapetakse enne nende loomuliku eluea lõppu.

Loe lähemalt siit.

Kuna ema toidab oma last vabatahtlikult, pole ühtegi põhjust, miks see veganluse põhimõtetega vastuolus peaks olema.

Oleneb, mida süüa. Toiduained, mida veganid sageli tarbivad, näiteks köögiviljad, puuviljad, teraviljatooted jne, maksavad tavaliselt vähem kui lihatooted ja ka mitmed piimatooted. Siiski võivad näiteks sojast või muudest taimedest valmistatud alternatiivid piimatoodetele olla kallimad. Samas aga ei kajastu piima- ja lihatoodete poehinnas nende valmistamise tegelikud kulud, nagu tekkiv keskkonnakahju. Samuti makstakse loomapidajatele põllumajandustoetusi, mis muudab tootmise vähem kulukaks. Mitmed vegan tooted (taimsed piimad, jäätised, juustud jne) muutuksid tõenäoliselt odavamaks, kui veganeid oleks rohkem ja seega nõudlusest tulenev konkurents suurem.

Toidu koostise kohta saab teada nii külas kui restoranis selle kohta küsides. Enamik veganeid õpib üsna kiiresti tundma taimetoidusõbralikke toidukohti ja võimalikke vegan valikud nende menüüs. Veganite lähedased ja sõbrad on üldjuhul teadlikud sellest, mida veganid söövad ja mida mitte, ega paku neile enamasti loomseid toite. Kui võõrustaja jaoks on keeruline mõista, mida veganile pakkuda, saab vegan ise kaasa aidata, tutvustades toiduaineid ja toite, mis talle sobivad. Tihti toovad taimetoitlased hea meelega ka omalt poolt külakosti kaasa. Tegelikult on neid toiduaineid märksa rohkem, mis veganitele sobivad, kui neid, mis ei sobi.

Ei, samuti nagu ei ole ebaviisakas keelduda sigaretist või alkoholist, kui sa ei suitseta ja/või ei joo alkoholi. Ei ole ebaviisakas keelduda millestki, mis on vastuolus sinu isiklike veendumustega.

Meditsiiniuuringutes kasutatavad loomkatsed põhjustavad igal aastal miljonite loomade kannatusi ja surma. Seejuures on saadavad tulemused kaheldava väärtusega, sest nii haigused kui ravimid võivad mõjuda inimestele teistmoodi, kui hoopis teisest liigist katseloomadele. On mitmeid näiteid ainetest, mis on loomadele ohtlikud, inimest aga ei kahjusta, ja ka vastupidi. Nii põhjustab insuliin loote väärarenguid paljudel loomaliikidel, kuid mitte inimesel. Sama kehtib aspiriini kohta, mis on peale selle kassidele lausa surmav. Teisest küljest võivad loomadel katsetatud ravimid tekitada inimestel ootamatuid ja ränki kõrvalnähte. Hiljutisim näide pärineb 2006. aastast, kui korduvalt loomadel katsetatud ravimiga TGN1412 läbi viidud esimene kliiniline uuring inimestel tõi osalenud vabatahtlikele kaasa eluohtlikud tervisekahjustused. Pidevalt võetakse ringlusest ravimeid, mis hoolimata arvukatest loomkatsetest avaldavad inimestele ettenägematut mõju. Seega, sellised eksperimendid ei pruugi inimelusid sugugi päästa, vaid võivad neid hoopiski ohtu seada.

Õnneks arendatakse tänapäeval üha edasi teistsuguseid uurimismeetodeid, mis on tihti täpsemad, odavamad ja vähem aeganõudvad kui loomkatsed. Nende hulka kuuluvad näiteks rakukultuurid, biokiibid või arvutimudelid. On palju lootust, et tulevikuteaduses asendatakse loomkatsed eetiliste alternatiividega.

Kelleltki ei saa oodata, et ta paneks oma elu või tervise mängu olukorras, mida ta ei saa ise mõjutada. Veganitel ei ole paraku haigestudes enamasti muid valikuid kui kas seada end ohtu või tarvitada loomadel katsetatud ravimeid. Võib arvata, et valdav enamus valib teise variandi.

Samal ajal on veganid valdavalt siiski loomtestimise vastu, õhutades teadlasi otsima ja katsetama eetilisemaid alternatiive.

See on igaühe isiklik valik. Osadele on veganlus nii tähtis veendumus, et nad eelistavad partnerit, kes samu põhimõtteid jagab. Samas on veganid veel vähemus ja täpselt samade väärtustega partneri leidmine võib osutuda raskeks. Kuigi veganlus puudutab tihti kõiki elu aspekte, on veganite hulgas väga erinevaid isiksusi, keda ühendavad teiste inimestega ka paljud muud huvid ja eelistused.

Paljud loomseid saadusi söövad inimesed leiavad, et veganitest vanemad on julmad, kui ei anna oma lapsele liha ega piimatooteid. Argumentatsioon on järgmine: isegi kui oled valinud endale vegan elustiili, ei ole sul õigust oma valikut lastele „peale suruda”, vähemalt senikaua, kuni nad ei ole ise võimelised selles küsimuses otsust langetama.

Tegelikult aga kõik vanemad “suruvad lastele peale” oma elustiili, väärtusi, põhimõtteid jne. Ei saa olla väärtustevaba kasvatust. Lapse sünnist kuni tema iseseisvumiseni teevad vanemad tema eest palju otsuseid, millel on suur mõju lapse edasisele elule. Küsimus on lihtsalt selles, millised väärtused on laiemalt levinud ja üldsusele rohkem aktsepteeritavad. Just nendest kriteeriumitest lähtuvalt tunduvad mõned laste eest tehtud valikud loomulikud ning teised oma elustiili pealesurumisena. Kuna valdav osa inimesi on segatoidulised ning veganite osa rahvastikust on veel väike, tundubki liha andmine lapsele loomulik ning taimetoitlus pealesunnitud valik.

Enamik inimesi ei poolda loomadele kannatuste põhjustamist ning nende asjatut tapmist – liha, piima ja mune aga ei ole võimalik toota ilma, et sellega ei kaasneks vägivalda loomade vastu. Inimestel (sh lastel) ei ole eluspüsimiseks ega terve olemiseks vaja süüa loomseid saadusi. Samuti õpetab enamus vanemaid oma lastele hoolivat suhtumist loomadesse. Seega loomsete koostisosade väljajätmine oma ja laste toidusedelist väljendab seda, et elatakse kooskõlas oma väärtustega ning ka väärtustega, mida oma lastele edasi tahetakse anda.

Hästi planeeritud taimse toitumise kohta leiad informatsiooni siit ning erinevate eluetappide toitumise omapärade kohta siit.

Selles küsimuses on erinevaid seisukohti. Mõned veganid leiavad, et lemmikloomade pidamine ei ole õige, sest see piirab paratamatult loomade vabadust ja muudab nad meist sõltuvaks. Samuti ei ole inimestel võimalik täielikult mõista teise liigi soove ja vajadusi ja nendega alati arvestada. Lihasööjatest lemmikloomade puhul on lisaprobleemiks nende eetiline toitmine. Teisest küljest on koduloomad juba niikuinii aastatuhandete vältel aretatud meist sõltuvaks ega pruugi vabas looduses enam hakkama saada. Paljud veganid on arvamusel, et meil on kohustus nende eest hoolitseda, või ka, et inimeste ja koduloomade kooselu on olemuslikult positiivne nähtus. Üldiselt suhtuvad veganid kriitiliselt tõuaretusse nii seetõttu, et uute loomade juurdetekitamise asemel tuleks keskenduda hüljatute eest hoolitsemisele, kui ka aretusega sageli kaasnevate terviseprobleemide pärast.

Lemmikloomade toitmine on keeruline küsimus, milles veganid on eri meelt. On tõsi, et koerad ja kassid ei ole loomupäraselt taimetoitlased. Samas on poest ostetav konserv või kuivsööt igal juhul väga erinev tänapäeva koerte ja kasside eellaste toidust ega pruugi olenemata lihasisaldusest olla kvaliteetne ega tervislik. Müügil on nii taimset kassi- kui koeratoitu, mille kasulikkuse suhtes on erinevaid seisukohti. Kui koertele on taimetoit sobilikum ja mõnede terviseprobleemide puhul lausa soovitatav, siis kassid on täielikult karnivoorid. Nemad vajavad kindlasti vaid lihas leiduvat ainet tauriini, samuti A-vitamiini ja teisi toitaineid, mida küll toodetakse ka sünteetiliselt ja lisatakse kassitoitu.

Kui taimne toit ei sobi neljajalgsele kaaslasele tervislikel põhjustel või ta lihtsalt keeldub seda söömast, seisab tema pidaja dilemma ees, mille igaüks peab ise lahendama. Ühest küljest on tegemist pereliikmega, teisalt ei ole head õigustust, miks peaks teda eelistama teistele loomadele, kes tema toidu pärast piinlevad ja surevad. Looduses jahivad loomad oma saagi ise ning inimene ei pea loomade omavahelisse võitlusesse sekkuma. Mõned veganid otsustavad sööta lemmikloomadele maheliha, teised lihtsalt mitte pidada lihasööjast kodulooma. Mõeldav on ka lasta kassidel vähemalt osaliselt toituda nende endi püütud saakloomadest või kasutada freeganismi.

Tegemist on samasuguse julma ja ebavajaliku loomade surmamisega nagu toimub tapamajades, kuid olenevalt kütist või kalamehest võib lõpp olla loomale isegi piinarikkam. Asjaolu, et metsloomad on saanud oma elu elada vabaduses, seda ei lunasta, sest ei ole kuidagi moraalsem tappa õnnelikku olendit kui piinlevat. Elusolendite tapmine ei tohiks liigituda spordi või harrastuse alla. Ka jahipidamise väidetav vajalikkus populatsioonide kontrolli all hoidmiseks on kaheldav. Looduslikud kooslused suudavad ka inimese sekkumiseta tasakaalus püsida. Kui röövloomad tapavad kõige nõrgemad ja haigemad isendid, muutes nii populatsiooni tugevamaks, siis trofeede jahtijad võtavad sihikule just kõige suuremad ja uhkemad, nõrgestades nii kokkuvõttes liiki.

Paljud loomad, keda kasutatakse inimeste lõbustamiseks, ei naudi seda, ning sageli on nad väärkohtlemise ohvrid. Tsirkuses kasutatavad metsloomad elavad kitsastes puurides ja peavad taluma pidevat ringireisimist. Selleks, et sundida neid tegema kõikvõimalikke loomuvastaseid ja vastumeelseid trikke, kasutatakse piitsu, pigistavaid kaelarihmu, elektrilööke ja muid taolisi valuvõtteid. Mistahes mulje jätab pealtvaatajatele tsirkuses või näiteks veepargis pealtnäha rahulolevalt trikke tegev loom ja tema dresseerija, on kaheldav, kas loom valiks vabatahtlikult elu vangistuses tööorjuses või elaks vabalt oma loomulikus elukeskkonnas.

Mitmed riigid on juba keelustanud või piiranud loomade kasutamist meelelahutustööstuses. Ilmselgelt ei käi loomade selline kohtlemine kokku veganluse põhimõtetega. Loe loomadest meelelahutuses lähemalt siit.

Mõned veganid tarbivad alkoholi ja tubakat, mõned mitte. Nii alkohol kui tubakas on puhtal kujul taimsed, kuid tuleb arvestada, et tootmisprotsessi käigus võivad need puutuda kokku loomsete ainetega. Näiteks filtreeritakse õlut ja eriti veini sageli loomsete toodete abil ja selle kohta saab kindlat infot ainult joogi tootja käest küsides. Saadaval on aga ka veganitele sobivaid jooke, millest avaldatakse internetis aeg-ajalt nimekirju (nt http://www.vegaanituotteet.net/juomat). Kange alkoholi valmistamisel üldjuhul loomseid produkte ei kasutata.

Tubakatooted on veganite jaoks problemaatilised ka seetõttu, et sageli neid testitakse loomadel, nii tootearenduse kui meditsiiniuuringute eesmärgil.

Väidetavalt aitavad loomaaiad säilitada hävimisohus liike ja harida inimesi. Kuid enamik loomaaedades elavaid loomi ei kuulu ohustatud liikide hulka ning neid ei valmistata ette vabasse loodusesse laskmiseks. Ohustatud liike ei saa päästa, aretades ja kasvatades vangistuses isendeid, kes ei pruugi oma loomulikus keskkonnas enam hakkama saada. Selle asemel tuleks tegeleda nende elukoosluste säilitamisega ja võitlusega salaküttide vastu. On küsitav, kas inimesel ikka on õigust vangistada omavoliliselt üks isend terve liigi nimel.

Loomaaiad väidavad, et nende eesmärgiks on õpetada inimestele uusi teadmisi loomade kohta, kuid nende elanikel ei ole võimalik seal liigiomaselt käituda. Neid hoitakse väga piiratud alal, mis võib olla sadu tuhandeid korda väiksem kui looma tavapärane areaal looduses. Loomulikus keskkonnas pikki vahemaid läbivatel liikidel pole puuris ruumi oma liikumistungi rahuldada ja üksluine ümbrus ei paku piisavat stimulatsiooni. Seetõttu möödub paljude loomade elu nüristavas igavuses, mis võib väljenduda pidevas edasi-tagasi kõndimises või ringiratast ujumises. Sotsiaalsed loomad võivad kannatada üksinduse all, sest mitte alati ei hoita neid piisavalt suure karjana. Kõige selle tõttu käituvad paljud loomad loomaaias ebaloomulikult ning isegi enesehävituslikult.

Loe loomaaedade kohta ka siit.

Loomaõiguslased on seisukohal, et loomad väärivad nende endi huvidest lähtuvat kohtlemist, olenemata sellest, kas nad on armsad, inimesele kasulikud või kuuluvad ohustatud liiki. See tähendab, et neile laienevad teatud põhiõigused nagu õigus elule ja kehalisele puutumatusele. Neid õigusi ei tohi inimesed rikkuda, kasutades loomi toiduks, riietuseks, meelelahutuseks, loomkatseteks või teistel omakasupüüdlikel eesmärkidel.

Loomadele õiguste andmist on seatud kahtluse alla vastuväidetega, et loomad ei suuda meile oma huvidest teada anda, ei mõista õiguste olemust või et õigustega peaksid alati käima kaasas kohustused, mida loomad ei ole ju võimelised teadlikult võtma. Kuid sama kehtib ka näiteks imikute või sügava vaimse puudega inimeste kohta. Sellegipoolest ei võta me neilt põhiõigusi, vaid otse vastupidi, kanname haavatavate ühiskonnaliikmete eest erilist hoolt.

Lähemalt saab lugeda Peter Singeri klassikalisest loomaõigusluse teemalisest raamatust „Animal Liberation”.

Enamik loomaliike, kes tapavad ise oma saagi, ei jääks lihata ellu. Samuti toimivad loomad instinktiivselt ega saa langetada moraalseid otsuseid nagu inimene. Loomariigis on levinud ka oma liigikaaslaste, sealhulgas vastsündinute tapmine, üksteise tagant varastamine, vägistamine ja palju muud, mida inimühiskonnas ei peeta eetiliseks. Seega ei ole mingit põhjust, miks peaksime lihasöömise küsimuses võtma eeskuju teistest loomadest. Et inimene püsib elusa ja tervena ka taimetoidul, siis pole loomade tapmine toiduks vajalik ega millegagi õigustatud.

Inimese anatoomia ja meie lähisugulastest inimahvide toidusedel viitavad sellele, et me oleme arenenud toituma nii lihast kui taimedest. See ei tähenda aga, et peame tingimata sööma mõlemat. Erinevatel ajaperioodidel ja muutuvas keskkonnas on taimsete ja loomsete toiduainete osakaal erinevates maailma paikades suuresti varieerunud. Selline paindlikkus ongi võimaldanud inimesel nii edukalt üle kogu maailma levida. Arvestades, millist laastavat mõju avaldab lihasöömine tänapäeval nii keskkonnale kui inimeste tervisele, võib üleminekut taimetoitlusele näha kui järjekordset hädavajalikku kohandumist ümbritsevaga. Lisaks ei tasu unustada, et inimühiskonnas on aegade algusest saadik olnud koht ka empaatiavõimel loomade suhtes ning kahtlusel loomalt elu võtmise õigsuses, näiteks tuhandeid aastaid vanas budistlikus õpetuses. Inimeetika on samuti aja jooksul arenenud ja kohanenud. Nii on tänapäeval loobutud paljudest minevikuühiskondades tavapärastest praktikatest, sest neid ei peeta enam eetilisteks: orjapidamine, teiste inimeste söömine jmt.

Kui intelligentsus ja mõtlemisvõime on kriteeriumid, mille järgi eristada inimesi loomadest, siis kahjuks peaksime endi hulgast välja arvama ka inimesed, kellel neid võimeid ei ole (näiteks imikud ja raske vaimse puudega inimesed).

Kõrgem intelligentsus ei anna ühele inimesele õigust teist inimest väärkohelda. Miks peaks see andma meile õiguse väärkohelda loomi? On loomi, kes on intelligentsemad, loovamad, teadlikumad ja suhlemisaltimad kui mõned inimesed. Vaatamata sellele, et loomadel puudub mõtlemisvõime, on nad tundlikud olendid ning tunnevad peamisi emotsioone, valu ja hirmu samamoodi kui meie.

Lehmadel tekib piim samadel põhjustel, mis inimestelgi – oma järglaste toitmiseks. Piimalehmi tiinestatakse kunstlikult igal aastal, et kindlustada pidev toodang, ning neilt võetakse vasikad ära kohe pärast sündi, see tekitab stressi nii vasikale kui ta emale. Pooled vasikatest on isased ega anna piima, mistõttu nad nuumatakse ja tapetakse juba noores eas. Seega toetab piimatoodete tarbimine paratamatult vasikalihatööstust. Loe siit lähemalt, miks piimatööstus pole kaugeltki loomasõbralikum kui lihatööstus.

Kuigi mahepõllumajanduses võivad loomade elutingimused olla paremad kui suurfarmides, jääb nende heaolu siiski kasumi teenimise eesmärgi kõrval alati teisejärguliseks. Ka mahepõllumajanduses piiratakse loomade vabadusi ning neid väärtustatakse eelkõige tootmisjõudluse seisukohalt. Samamoodi tiinestatakse lehmi sunniviisiliselt ja võetakse neilt vasikad ning emapiim, tapetakse vastkoorunud kuketibud ja hukatakse loomad niipea, kui nende pidamine ei ole enam majanduslikult mõttekas.

Lisaks kulub vabapidamisel elavate loomade pidamiseks isegi rohkem resursse (näiteks põllumaad) kui suurtootmises. Arvestades maakeral elavate inimeste hulka, saaks mahepõllumajandus olla mõeldav vaid väikese privilegeeritud kildkonna jaoks.

Taimedki on elusorganismid ja reageerivad paljudele mõjutajatele (valgus, niiskus jne). Siiski pole teaduslikult selgeks tehtud, mismoodi taimed täpselt maailma tajuvad või kas neil on võime tunda valu. Kas on võimalik, et taimed tunnevad valu samamoodi nagu loomad, jääb tõenäoliselt inimeste jaoks veel pikaks ajaks teadmata. Küll aga on ilmselge, et loomad tunnevad valu ja peamisi emotsioone nagu rõõm, kurbus, üksindus, hirm jmt inimestele väga sarnaselt. Samuti on selge, et eluspüsimiseks peame me millestki toituma ning loomade asemel saame söögiks valida valida taimed, kelle valutundlikkus on kaheldav.

Veelgi enam, mitmete taimeliikide paljunemine toimibki tänu sellele, et nende seemned levivad inimeste ja loomade seedetrakti kaudu edasi, seega on vähemalt viljade puhul ebatõenäoline, et taimed nende söömisele negatiivselt reageeriks. Lisaks süüakse enamike taimede puhul vaid nende osi (lehed, varred, viljad) ning taim ise jääb ellu või süüakse taim alles siis, kui tema elutsükkel on juba läbi (teraviljad).

Ei tasu ka unustada, et süües loomi, hävitame kokkuvõttes kordades rohkem taimi, sest iga toiduks tapetud täiskasvanud loom on terve oma elu toitunud taimedest.

Jah, sest põllumajandusloomade kasvatamiseks kulub väga palju rohkem sööta kui oleks vaja kogu maakera rahvastiku toitmiseks. Liha- ja piimatööstus raiskab ja hävitab äärmiselt palju maa-, energia- ja veeressursse. Loe lihasöömise keskkonnamõjudest lähemalt siit.

Võimatu on elada kellelegi kahju tekitamata – me kõik oleme kogemata astunud sipelga peale või hinganud sisse mõne putuka. See ei tähenda aga, et peaksime lisaks veel meelega põhjustama mõttetuid kannatusi. Kui ajad kogemata kellegi autoga alla, ei tähenda see ju samuti, et peaksid edaspidi meelega käituma samamoodi teistegi inimestega. Pigem annab meie elutegevuse paratamatu negatiivne mõju ümbritsevale veelgi rohkem põhjust seda tasakaalustada säästvama käitumisega.

On ebareaalne, et kõik inimesed hakkaksid üleöö veganiks. Kui selline areng toimub aegamööda, siis väheneb nõudlus liha järele järk-järgult ning toiduks kasvatatakse üha vähem loomi. Võib eeldada, et muutub ka inimeste suhtumine põllumajandusloomadesse ja neid peetakse mõnedes taludes sarnaselt kasside ja koeradega nagu lemmikloomi. Kindlasti oleks neid arvuliselt oluliselt vähem, aga välja ükski loomaliik ei sureks.

Ka auto leiutamine, orjuse kaotamine ja Teise maailmasõja lõpp tõid kaasa ümberkorraldused tööturul ja traditsioonide muutumise. Tavade teisenemine on osa ühiskonna arengust, mitte põhjus seda vältida.

Metsloomade jaoks on vaba loodus kodune elukeskkond, kus nad saavad elada liigiomast elu. Vangistuses känguvad nad aga vaimselt ja füüsiliselt. Inimese meelevallas olemine on loomadele tihtipeale hoopis ohtlikum kui elu vabaduses. Seda illustreerib selgelt põllumajandusloomade olukord. Kuigi kodustatud loomad ei ole kohastunud eluks inimeseta, ei tuleks neil metsikus looduses ilmselt kunagi läbi elada selliseid kannatusi, nagu igapäevaselt suurfarmides.

Kogukondadele, kes elavad keskkonnas, mis taimetoitlust ei võimalda, ei saa seda ette heita. Enamike tänapäeva inimeste jaoks ei ole liha, karusnahk ja nahk siiski ellujäämiseks vajalikud.

Tänapäeva liha- ja piimatööstusel on tohutu keskkonnamõju. See raiskab tohutul hulgal loodusvarasid, saastab vett, pinnast ja õhku ning on suurim kasvuhoonegaaside tekitaja kõigi tööstusharude hulgast, kaasa arvatud kõik transpordiliigid kokku. Loe põhjalikku ülevaadet loomatööstuse mõjust keskkonnale siit.

Lihatarbimine ei mõjuta negatiivselt mitte ainult loomi, vaid ka inimesi, eriti kõige vaesemaid ja haavatavamaid neist. Loomapidamine raiskab ja hävitab tohutul hulgal ressursse, mida saaks kasutada nälgivate inimeste toitmiseks. Kuna lääneriikides, sealhulgas Euroopas, napib põllumaad, kasvatatakse arengumaades miljonitel hektaritel lääne põllumajandusloomadele sööta, kuigi maad saaks kasutada tõhusamalt. Põllu- ja karjamaade rajamiseks raiutakse maha vihmametsi ja sunnitakse põliselanikke oma kodukohtadest lahkuma. Samuti on loomatööstus üks olulisimaid kliimasoojenemise põhjustajaid, mis mõjutab esmajärjekorras just vaesemaid riike. Lisaks on töö tapamajades, aga ka nahaparkimistöökodades ohtlik ja raske ning sellega on sunnitud oma tervise ohtu panema just kõige madalamal elujärjel inimesed. Loe lisaks loomatööstuse mõjust inimestele siit.

Kahjuks ei ole mitte kõik ebaeetilised teod ebaseaduslikud ja paljud tooted poelettidel on kaheldava väärtusega. Näiteks on lubatud müüa rõivaid ja mänguasju, mille valmistamisel on kasutatud lapstööjõudu või tarbija tervist kahjustavaid tooteid nagu alkohol ja tubakas. Praegused seadused on välja kujunenud tänapäevast erinevas maailmas ning nende muutmiseks on vaja piisava hulga inimeste survet, keda taimetoitluse taga praegu veel ei ole.

Keegi meist ei tea, kuidas me tegutseks ekstreemsetes oludes. On olemas näiteid nii väga julmast kui ka väga õilsast käitumisest. Muuhulgas on inimesed meeleheitlikus olukorras tapnud ja söönud ka teisi inimesi, rääkimata näiteks lemmikloomadest. Sellel ei ole aga mingit tähendust meie igapäevaste valikute seisukohalt, sest neid tehes ei ähvarda meid näljasurm.

Bioloogilisest vaatepunktist lähtudes söövad inimesed selleks, et keha elusa ja tervena hoida. Selleks on meil vaja toidust saada piisavalt toiduenergiat ning kõiki vajalikke toitaineid. Toitaineid, mida kindlasti peame toiduga saama, on üle 40 ja nende hulgas ei ole ühtegi sellist, mida ei oleks võimalik küllaldaselt saada hästi planeeritud taimse toitumisega. Enamus neist toitainetest on tasakaalustatud ja mitmekülgsest taimetoidust lihtsasti kättesaadavad, samas mõned vajavad hoolikamat planeerimist (nt jood, kaltsium, asendamatud rasvhapped, seleen, raud, tsink) ja teatud toitainete vajaduse katmiseks tuleb süüa kas rikastatud toiduaineid või toidulisandeid (vitamiinid B12 ja D).

Loe lisaks: Taimetoitluse põhitõed ja Olulisemad toitained.

Tihti arvatakse, et segatoitlus tagab automaatselt kõigi vajalike toitainete saamise, kuid see ei ole nii. Eesti elanike toitumise ja toidutarbimise uuringud on näidanud, et siinsete, valdavalt segatoiduliste, inimeste toit sisaldab liialt vähe vitamiine A, C ja D, foolhapet ja B-grupi vitamiine (eelkõige B1 ja B2), kaltsiumi ja rauda, kiudaineid ja süsivesikuid; liialt palju tarvitatakse rasvu, küllastunud rasvu, suhkrut ning soolaViide.

Igast sajast 2012. aastal Eestis surnud inimesest 54 suri vereringeelundite haigustesse ja umbes pool Eesti 16–64-aastastest elanikest on kas ülekaalulised või rasvunudViide. Need faktid annavad alust arvata, et Eesti elanike elustiili- ja toitumisvalikud on kehvavõitu.

Kas kõiki vajalikke toitaineid sisaldava taimse toidusedeli koostamine on keeruline? Kindlasti mitte! On vaid vaja teada, millised toiduained sisaldavad veganite jaoks olulisemaid toitaineid ja need oma menüüsse lisada. Teatud toitainete vajadust aitavad katta toidulisandid ning rikastatud toiduained.

Lähemalt: Taimetoitluse põhitõed ja Olulisemad toitained.

Veganite ainsateks usaldusväärseteks B12 allikateks on B12 toidulisandid ja B12-ga rikastatud toiduained. B12-ga rikastatud toiduaineteks on näiteks enamus tööstuslikult toodetud taimseid piimu, teatud hommikuhelbed, teatud sojajogurtid, rikastatud pärmihelbed jms. B12 saamisel rikastatud toiduainetest tuleks rikastatud toiduaineid süüa kahel-kolmel eri toidukorral päevas. Paljud veganid peavad B12 toidulisandite tarbimist mugavamaks ning taskukohasemaks.

Toidulisandites ja rikastatud toiduainetes sisalduva B12-vitamiini on tootnud mikroorganismid ning seega sobib veganitele.

Lähemalt B12-vitamiinist.

Veganite ainsateks usaldusväärseteks B12 allikateks on B12-vitamiini toidulisandid ning B12-ga rikastatud toiduained.

Loe täpsemalt: Vitamiin B12 ja “Loomulikud” B12 allikad.

Vanusest ning tarbimissagedusest sõltuvad soovituslikud B12-vitamiini tarbimiskogused on järgmised:

B12 soovitused

 

B12 on veeslahustuv vitamiin ning selle ületarbimise ohtu ei ole, kuna liigne väljub kehast uriiniga.

Lähemalt B12-vitamiinist.

D-vitamiini ehk „päikesevitamiini“ suudab keha päikesekiirguse toimel ise toota, kuid meie laiuskraadidel efektiivselt ainult suvekuudel. Päevadel, mil päikesepõletus on võimalik, piisab heledanahalisel inimesel D-vitamiini vajaduse katmiseks sellest, kui viibida keskpäevasel ajal (kella 10 ja 14 vahel) 10–15 minutit päikese käes riiete ja päevituskreemiga katmata näo ning käsivartega. Tumedanahalisel inimesel kuluks samadel tingimustel 20 ja eakatel 30 minutit.

Perioodi, mil päikesekiirguse toimel efektiivset D-vitamiini sünteesi ei toimu, nimetatakse „D-vitamiini talveks“ ning Eestis kestab see oktoobrist aprilli keskpaigani. Sel perioodil on parimaks D-vitamiini allikaks toidulisandid.

Lähemalt D-vitamiinist.

Toiduainete rikastamisel ja toidulisandites kasutatakse kahte D-vitamiini vormi: D2 ja D3. D2 on veganitele sobiv, D3 tavaliselt mitte, kuigi on saadaval ka veganitele sobilikku samblikest toodetud D3 (nt Vitashine). Kui tegemist ei ole ravidoosidega (päevanormidest palju kordi suuremad kogused), on nii D2 kui ka D3 ühtviisi efektiivsed D-vitamiini taseme tõstmisel veres.

Lähemalt D-vitamiinist.

Esiteks, kuidas üldse defineerida „loomulikkust” kaasaegses ühiskonnas? Kas nt kõrgtehnoloogia, mille igapäevase kasutamisega nii harjunud oleme, on loomulik? Kas lisaained, mida pannakse loomsetesse toodetesse nende maitseomaduste ja säilivuse parandamiseks, on loomulikud? Kas loomade pidamine suurfarmide kitsastes tingimustes, kus neil puudub võimalus loomuomaselt käituda, on loomulik? Kas loomade ja loomsete saaduste kasutamine toiduks, kui meil on võimalik ka taimsel toidul väga edukalt hakkama saada, on loomulik?

Veganid peavad lisaks toidule võtma B12- ja D-vitamiini toidulisandeid või sööma nende toitainetega rikastatud toiduaineid. B12- ja D-vitamiini lisatarbimise vajadus ei ole omane aga vaid veganitele, sest:

  • B12 on toidulisanditest ja rikastatud toiduainetest paremini omastatav kui loomsetest saadustest, kus B12 on seotud valkudega ning suhteliselt suurel osal inimestest väheneb vananedes võime sellisel kujul B12 omastada. Neil põhjustel soovitatakse USA riiklikes toitumissoovitustes kõigil üle 50-aastastel inimestel (sh kõigil lihasööjatel) enamuse või kogu oma B12 saada kas toidulisanditest või rikastatud toiduainetestViide.
  • Geograafilise paiknemise tõttu elame kõrge D-vitamiini puuduse riskiga maal, mistõttu D-vitamiini lisandeid peaksid meie laiuskraadil pimedamal osal aastat võtma mitte ainult veganid, vaid kõik inimesed. „D-vitamiini talvel“, mis meil kestab oktoobrist aprilli keskpaigani, D-vitamiini lisandeid võtvad veganid võivad ühe keskmise segatoitlasega võrreldes olla tõenäoliselt jällegi eelisseisundis.

Lähemalt B12-vitamiinistD-vitamiinist ja olulisematest toitainetest.

Eesti riiklikes toitumissoovitustes soovitatakse tarbida valke koguses, mis kataksid 10–15% päevasest toiduenergiast. Taimsete toidugruppide keskmised valgusisaldused on järgmised (% toiduenergiast):

  • kaunviljad 28%,
  • köögiviljad 27%,
  • teraviljad 15%,
  • pähklid-seemned 12%,
  • puuviljad 6%.

Kuna valdava enamuse taimsete toiduainete kaloritest annavad valgud 10% või rohkem ja näiteks kaunviljadel ligi 30%, siis on lihtne näha, et mitmekülgselt toituval veganil ei ole probleeme piisava valkude saamisega.

Lähemalt valkudest.

Kui taimne toidusedel sisaldab mitmekülgset ja tervislikku valikut teraviljatoodetest, köögi-, kaun- ja puuviljadest ning pähklitest ja seemnetest ja kui toitu süüakse õiges koguses, st püsitakse tervislikus kehakaalus, tagab selline toidusedel suure tõenäosusega piisava hulga valkude ja kõigi asendamatute aminohapete saamise.

Väga levinud on arvamus, et paljudes taimsetes toiduainetes puudub üks või mitu asendamatut aminohapet. Tegemist on ühe enim levinud toitumisalase müüdiga, sest kõik rafineerimata taimsed toiduained sisaldavad kõiki asendamatuid aminohappeid.

Lähemalt valkudest.

Üksteist aminohappeliselt koostiselt täiendavate toiduainete koos söömine ei ole vajalik, sest keha säilitab teatud asendamatute aminohapete varu ning piisab sellest, kui päeva jooksul tarbida komplementaarseid valke. Hästi planeeritud toitumine tagab lihtsasti piisava koguse valkude ja kõigi vajalike aminohapete saamise.

Kuigi komplementaarsete valkude koos söömine ei ole vajalik, leiab veganite söögilaualt tihti üksteist aminohappeliselt täiendavate toitude kombinatsioone: riis ubadega, hummus (kikerherned ja tahhiini), riis ja sojatooted, maisitortillad ubadega, leib maapähklivõiga, kaerahelbepuder ja müsli sojapiimaga jne.

Lähemalt valkudest.

Rauavaegusaneemia esinemisagedus taimetoitlaste hulgas on sarnane segatoitlaste omaga ning kuigi taimetoitlaste keha rauavarud on üldiselt madalamad, jäävad need tavaliselt siiski soovituslikesse piiridesseViide. Lisaks sisaldab tüüpiline vegani toidusedel rohkem rauda kui vegetaarlase või segatoitlase oma.

See aga ei tähenda, et veganid ei peaks rauale erilist tähelepanu pöörama. Esiteks on rauavaegusaneemia väga levinud probleem ning teiseks on taimedes sisalduv mitteheemne raud tundlik nii raua omastamist takistavate kui ka parandavate toidukomponentide suhtes, mistõttu on veganite rauavajadus segatoitlaste omast suurem

Lähemalt rauast.

Paljud taimsed toiduained, nagu tofu, läätsed, oad, kõrvitsaseemned, linaseemned, leib, kaerahelbed, brokoli, rosinad jne, on väga head rauaallikad. Taimse raua omastamist annab oluliselt parandada, kui lisada toidukordadele C-vitamiini rikkaid toiduaineid (köögi- ja puuviljad). Raua omastamist vähendavad tees, kohvis ja kakaos sisalduvad tanniinid, mistõttu ei ole neid jooke soovitav juua põhitoidukordade ajal, vaid 1–2 tundi enne või pärast einet. Ka kaltsiumi toidulisandeid ei ole soovitav võtta toidukorra ajal, sest kaltsium võib vähendada raua omastamist.

Lähemalt rauast.

Tihti arvatakse, et kaltsiumi saamiseks ning tugevate luude ehitamiseks ja säilitamiseks on vaja tarbida piima ning piimatooteid. Sellist arusaama aitavad kinnistada riiklikud toidusoovitused ning ka väga aktiivne piimatootjate reklaamitegevus. Samas on võime piimatooteid pärast imetamisea lõppu tarbida inimkonna ajaloos väga hiljutine kohastumine ning see kohastumine on omane ka vaid teatud inimgruppidele. Umbes 75% maailma rahvastikust kaotab pärast esimesi eluaastaid võime toota laktaasi, ensüümi, mida on vaja piimasuhkru ehk laktoosi seedimiseks. Laktaasi puudulikkust ehk laktoositalumatust peetakse meil häireks või haiguseks, kuigi enamuse maailma inimeste jaoks on tegemist normaalse arenguga.

Kui panna inimeste piimajoomine laiemasse konteksti, siis Maal elavast umbes viiest tuhandest imetajaliigist on inimesed ainsad, kes jätkavad piima tarbimist pärast imetamisea lõppu, samuti on inimesed ainsaks imetajaliigiks, kes tarbivad teise liigi vastsündinutele mõeldud toitu. Ka ei ole looduses tavaline, et tarbitakse oma järgmist last ootava ema piima, sest enne uut rasedust emad reeglina võõrutavad oma lapsed piimast. Piimatootmises kasutatavad lehmad on aga enamuse osa oma elust samaaegselt nii rasedad kui ka annavad piima.

Ka Eesti kuulub nende riikide hulka, kus inimeste peamiseks kaltsiumiallikaks on piimatooted, mis annavad meil 75% tarbitavast kaltsiumist. Sellistes oludes võib tunduda kummaline idee katta oma kaltsiumivajadus vaid taimseid toiduaineid tarbides. Kuna aga paljud maailma inimesed saavad sellega edukalt hakkama, ei ole ühtegi põhjust, miks see ka veganitel õnnestuma ei peaks. Kui arvestada paljude kaltsiumirikaste ning kaltsiumiga rikastatud toiduainete kättesaadavust, ei ole see ka kuigi keeruline.

Lähemalt kaltsiumist.

Kuigi lehmapiimas on palju kaltsiumit, ei ole lehmapiimatooted sugugi ainsad ega ka mitte parimad kaltsiumiallikad. Taimse toitumisega on võimalik saada küllaldaselt kaltsiumit. Väga head taimsed kaltsiumiallikad on kaltsiumiga rikastatud taimsed piimad, enamik rohelisi lehtköögivilju, brokoli, mandlid, viigimarjad, apelsinid, kaltsiumiga kalgendatud tofu, valged oad jne.

EPIC-Oxfordi uuringust selgus, et veganitel esines teiste toitumisgruppidega võrreldes 30% rohkem luumurde. Samas, kui valimist jäeti välja inimesed, kelle päevane kaltsiumitarbimine oli alla 525 mg, ei olnud veganitel enam suuremat luumurdude esinemissagedust.Viide Seega on veganitel oluline saada piisavalt kaltsiumit, tarbides regulaarselt kaltsiumirikkaid toiduaineid.

Luude tervise seisukohast on lisaks kaltsiumile väga olulised ka regulaarne kehaline treening, piisav D-vitamiini saamine, rohke köögi- ja puuviljade tarbimine, piisav valkude tarbimine ning tervislikus kehakaalus püsimine. Lisaks on oluline vältida liigset kohvi ja soola tarbimist.

Lähemalt kaltsiumist ja taimetoitluse tervisemõjudest.

Taimse toitumisega on võimalik saada küllaldaselt kaltsiumit, samas jääb kehvasti planeeritud toidusedeli kaltsiumikogus soovitustest allapoole. Piisava kaltsiumi saamise teeb lihtsaks rikastatud taimepiimade regulaarne tarbimine. Väga head taimsed kaltsiumiallikad on ka enamus rohelisi lehtköögivilju, brokoli, mandlid, viigimarjad, apelsinid, kaltsiumiga kalgendatud tofu, valged oad jne. Kui toit sisaldab liialt vähe kaltsiumit, saab puudujäägi katmiseks võtta kaltsiumi toidulisandit. Kaltsiumi omastamiseks ning luude tervise seisukohast on oluline saada ka piisavalt D-vitamiini.

Lähemalt kaltsiumist.

Headeks joodiallikateks on jodeeritud sool, meretaimed ning joodi sisaldavad toidulisandid. Maismaataimed sisaldavad üldreeglina vähe joodi. Veganitel, kes ei kasuta jodeeritud soola, ei söö meretaimi ega võta ka joodi sisaldavaid toidulisandeid, on suure tõenäosusega toidust saadavad joodikogused oluliselt väiksemad soovitustest. Üsna lihtsasti võib aga ka teise äärmusesse kanduda, kui süüa sagedasti suure joodisisaldusega meretaimi. Seetõttu on igal veganil oluline hästi läbi mõelda, millistest allikatest oma joodivajadus katta ning kui suured peavad olema tarbimiskogused.

Lähemalt joodist.

Kolesterool on vajalik sapphapete, sugu-, neerupealse jt hormoonide ning D-vitamiini sünteesiks. Lisaks täidab kolesterool rakumembraanides struktuurset rolli. Kuna taimedes ei sisaldu kolesterooli, on veganite jaoks ainsaks kolesterooli allikaks endogeenne süntees. Keha sünteesib aga kogu vajamineva kolesterooli, mistõttu meil puudub bioloogiline vajadus saada kolesterooli toidust, seda enam, et toidust saadava kolesterooli ja südame-veresoonkonna haiguste esinemise vahel on lineaarne seosViide.

Lähemalt rasvhapetest.

Parimad asendamatute rasvhapete allikad veganite jaoks on jahvatatud linaseemned, kreekapähklid, chia seemned, kanepiseemned ja rapsiõli.

Lähemalt rasvhapetest.

Esiteks, kui taimne toidusedel sisaldab mitmekülgset ja tervislikku valikut teraviljatoodetest, köögi-, kaun-, ja puuviljadest ning pähklitest ja seemnetest ja kui toitu süüakse õiges koguses, st püsitakse tervislikus kehakaalus, tagab selline toidusedel suure tõenäosusega piisava hulga valkude ja kõigi asendamatute aminohapete saamise. Munades ei ole ka ühtegi teist asendamatut toitainet, mida ei oleks võimalik saada hästi planeeritud taimse toitumisega.

Teiseks, kui võrrelda nt munade ja läätsede valgusisaldust, siis selleks, et saada 50 g valku (60 kg kaaluva inimese päevane soovituslik kogus), tuleks süüa 8 suurt keedetud muna või 3 tassi keedetud läätsi. Selline kogus mune annaks aga u 1500 mg kolesterooli!Viide

Kolmandaks, munade söömisel ei saa mööda vaadata ka munade tootmise eetilistest küsimustest. Munatööstus on maailma üks julmemaid tööstusharusid. Loe lähemalt munade tootmise eetiliste probleemide kohta siit.

Ei ole mingit põhjust, miks veganid peaksid oma toitumise tõttu olema liiga kõhnad. Veganlus ei ole dieedipidamine ning veganid ei nälgi, vaid söövad tervislikku ja täisväärtuslikku toitu.

Sarnaselt teiste arenenud riikidega on ka Eestis ülekaalulisus muutumas üha suuremaks probleemiks: Tervise Arengu Instituudi andmetel oli 2011. aastal 57% Eesti 15–70 aastastest elanikest kas ülekaalulised või rasvunudViide. Kahjuks ei ole meil andmeid Eesti veganite keskmise kehamassiindeksi (KMI) võrdlusest teiste toitumisgruppidega. Küll aga pakub Põhja-Ameerikas läbiviidav Adventistide Terviseuuring 2, milles on vaatluse all ka palju veganeid, võimaluse võrrelda veganite kehakaalunäitajaid loomseid saadusi tarbivate inimestega. Antud uuringus olid veganid ainsaks toitumisgrupiks, kelle KMI oli normaalkaalu vahemikus (18,5–24,9), teiste toitumisgruppide keskmine KMI näitas ülekaalu (25–29,9):

kmi

 

Seega võib taimne toitumine olla lihtsaim võimalus tervislikus kaalus püsimiseks. Seda, kuidas toitumine kehakaalu mõjutab, sõltub muidugi iga konkreetse inimese toiduvalikutest: kui tarbida rohkem toidukaloreid, kui keha kulutab, siis kehakaal tõuseb (sobib alakaalus inimestele); kui energiakulu on suurem tarbitud kalorihulgast, kehakaal langeb (sobib kaalulangetamiseks); kui energiatarbimine ja –kulu on võrdsed, püsib kehakaal muutumatuna.

Lähemalt taimetoitluse tervisemõjudest.

Taimse toitumisega on võimalik vähendada riski haigestuda mitmetesse lääneriikides väga laialt levinud kroonilistesse haigustesse. Taimetoidu potentsiaalsed eelised tervisele on seletatavad asjaoluga, et see sisaldab rohkem tervist kaitsvaid ning vähem ebasoovitavaid komponente. Alljärgnevasse tabelisse on koondatud taimsele toitumisele iseloomulikud tegurid, mis mõjutavad krooniliste haiguste riski.

Taimetoidu tervisetegurid

 

Lähemalt taimetoitluse tervisemõjudest.

Paljud valitsusasutused ja terviseorganisatsioonid on võtnud taimetoitluse suhtes kindla positiivse hoiaku. Hästi planeeritud taimse toitumise eelised tervisele ja toitaineline vastavus soovitustele on liialt ilmsed, et neist mööda vaadata.

„Ameerika Dietoloogia Assotsiatsiooni seisukoht on, et asjatundlikult kavandatud taimetoidudieedid, sh vegandieedid (ehk täistaimetoitlus) on tervislikud, sisaldavad küllaldaselt vajalikke toitaineid ning võivad kaasa aidata teatud haiguste ennetamisele ja ravimisele. Hästi planeeritud taimetoidudieedid on sobilikud inimestele kõigis eluetappides, sealhulgas raseduse ja imetamise ajal, imiku-, väikelapse- ja noorukieas ning sportlastele.“Viide Ameerika Dietoloogia Assotsiatsioon (nüüd Academy of Nutrition and Dietetics) on maailma suurim toitumisasjatundjaid koondav organisatsioon.

Rohelist tuld taimetoitlusele näitavad muuhulgas ka USA, Kanada, Briti ja Austraalia riiklikud toitumissoovitused. Harvardi Rahvatervisekool (Harvard School of Public Health), mis on üks hinnatumaid rahvatervisekoole USA-s, läheb oma tervisliku toitumise soovitustes sammukese kaugemalegi: “Toitu taimedest. Taimsel toidul baseeruv toitumisviis on kõige tervislikum”Viide.

Lähemalt: Kas taimetoitlus on ohutu? ja Taimetoitluse põhitõed.

Taimetoitlus võib olla väga tervislik toitumisviis ja sellega on võimalik vähendada riski haigestuda mitmetesse lääneriikides väga laialt levinud kroonilistesse haigustesse, nagu nt südame- ja veresoonkonna haigused, diabeet ja vähk. Kahjuks ei kulge aga mitte kõigil veganitel loomsete saaduste vaba toitumine probleemideta. Taimetoit ei ole imeravim, mis automaatselt tagaks kõigi vajalike ainete saamise ja hea tervise. On selge, et kehvasti planeerides võivad tekkida mitmete oluliste toitainete puudujäägid ning neist tulenevad tervisehädad.

Kahjuks on taimse toitumise kohta käibel ka palju potentsiaalselt väga kahjulikku informatsiooni. Oleme Toitumisinfo lehtedele koondanud põhilise toitumisalase teabe, mida iga vegan peaks teadma ja mis aitab veganitel minimeerida toitumisest tingitud potentsiaalsete terviseprobleemide tekke riski.

Lähemalt põhjustest, miks osad inimesed end taimsel toidul hästi ei tunne: Ebaõnnestumise põhjustest.

Maailma suurim toitumisasjatundjaid koondav organisatsioon Academy of Nutrition and Dietetics kinnitab, et hästi planeeritud taimne toitumine sobib inimestele igas eluetapis, sealhulgas raseduse ja imetamise ajal ning lapseeasViide.

Hästi planeeritud taimse toitumise kohta leiad informatsiooni siit, vegan raseduse kohta siit ning imetamise kohta siit. Soovitame ka Reed Mangelsi raamatut „The Everything Vegan Pregnancy Book“.

Maailma suurim toitumisasjatundjaid koondav organisatsioon Academy of Nutrition and Dietetics kinnitab, et hästi planeeritud taimne toitumine sobib inimestele igas eluetapis, sealhulgas raseduse ja imetamise ajal ning lapseeasViide.

Hästi planeeritud taimse toitumise kohta leiad informatsiooni siit ning erinevate eluetappide toitumise omapärade kohta siit.

Maailma suurim toitumisasjatundjaid koondav organisatsioon Academy of Nutrition and Dietetics kinnitab, et hästi planeeritud taimne toitumine sobib inimestele igas eluetapis ning ka sportlasteleViide.

Great Vegan Athletes veebilehelt leiad infot paljude sportlaste kohta, kes on suurepäraste sportlike saavutusteni jõudnud taimsel toidul olles. The Vegetarian Resource Group’i ning VeganHealth.org-i veebilehtedelt leiad artikleid vegan sportlaste toitumise kohta.

Lähemalt hästi planeeritud taimsest toitumisest: Taimetoitluse põhitõed.

Kuigi sojatoodete tarbimine ei ole otseselt vajalik, pole enamustel inimestel ka põhjust neid tooteid vältida. Mõõdukas traditsiooniliste sojatoodete (sojapiim, tofu, tempeh, miso, natto) tarbimine on seotud pigem positiivsete mõjudega tervisele. Soovitatavaks sojatoodete tarbimiseks on 1–3 toiduportsjonit päevas. Ühe portsjoni suurus on umbes 1 tass sojapiima, ½ tassi tofut, keedetud sojaube, tempeh’t või „sojaliha“.

Kuna soja kohta on käibel väga palju vastakat ja segadusse ajavat informatsiooni, oleme teema põhjalikumaks käsitlemiseks loonud eraldi lehe: Soja – süüa või mitte?

Tsöliaakiahaiged inimesed peavad vältima gluteeni tarbimist, mis tähendab nisu-, odra-, rukki- ning võimalik, et ka kaeratoodete väljajätmist oma toidusedelist. Nimetatud teraviljatoodetes sisalduvate valkude (sh gluteeni) toimel kahjustuvad peensoole limaskesta hatud, mille kaudu toimub toitainete imendumine ning tulemuseks võib olla mitmete oluliste toitainete defitsiit. Tsöliaakia võib avalduda erinevate vaevustega, enamasti kuulub haigusnähtude hulka krooniline kõhulahtisus ja kaalulangus, lastel võib pidurduda kasv. Tsöliaakia esinemissagedus on u 1% rahvastikust. Inimesed, kes kahtlustavad endal tsöliaakiat, peaksid laskma end testida. Tsöliaakiat diagnoositakse vereproovi ja peensoole biopsiaga. Loe lähemalt tsöliaakia kohta Eesti Tsöliaakia Seltsi veebilehelt.

Lisaks tsöliaakiale esineb gluteenitundlikkust (ehk mitte tsöliaakia gluteenitundlikkust), mille puhul gluteeni tarbimine ei põhjusta tsöliaakiat ega soolestiku limaskestade kahjustumist, küll aga võib väljenduda mitmete teiste sümptomitena: kõhuvalu, puhitus, kõhulahtisus, peavalud, vaimse ärksuse vähenemine, väsimus jms. Hinnanguliselt mõjutab gluteenitundlikkus u 6% rahvastikust, kuigi tegelikku esinemissagedust on keeruline määrata, sest gluteenitundlikkuse diagnoosimiseks puuduvad haigusspetsiifilised biomarkerid.Viide

Kindlasti peavad nisutoodete söömist vältima inimesed, kellel on nisuallergia. Nisuallergiaga inimestel põhjustab nisutoodete tarbimine ägedaid allergiasümptomeid. Nisuallergia on suhteliselt harvaesinev haigus.

Kokkuvõttes, inimesed, kellel esineb tsöliaakia, gluteenitundlikkus või nisuallergia, peaksid jätma gluteeni oma toidusedelist välja. Enam kui 90% inimeste jaoks ei ole aga mõistlikus koguses gluteeni ja gluteeni sisaldavate teraviljatoodete vältimine vajalik ega teaduslikult põhjendatud.

Kuigi mitmed valmistooted võivad tunduda esmapilgul sobilikud veganitele, võivad need ometi sisaldada loomseid koostisaineid. Seetõttu on soovitatav enne ostmist lugeda toodete koostist. Toodete koostise uurimise harjumus aitab ka vältida tooteid, mis sisaldavad palju säilitus- ja värvaineid.

Enim levinud loomsed koostisosad muidu taimsetes toiduainetes:

  • Mesi.
  • Lõssipulber – kooritud piimast valmistatud pulber.
  • Kaseiinkaseinaat – piimavalk.
  • Vadakvadakupulber – juustu ja kohupiima tootmise kõrvalsaadus.
  • Piimapulber.
  • Munapulber.
  • Karmiinkarmiinhapecochineal või E120 – purustatud putukatest valmistatud toiduvärv.
  • Želatiin – loomaluudest, sidekoest jms valmistatud tarretisaine.
  • Laktoos – piimasuhkur.
  • Vitamiin D3 või ka lihtsalt vitamiin D – tavaliselt toodetud lanoliinist, mida saadakse lambavillast. Veganitele sobilik D-vitamiini vorm on D2. Osad tootjad (nt Vitashine) on hakanud valmistama samblikest toodetud D3-vitamiini, mis on veganitele sobiv.
  • Retinool – loomset päritolu A-vitamiin.

Hästi planeeritud taimetoitlus on sobilik kõigile, sõltumata geograafilisest paiknemisest ja aastaajast. Värsked ning külmutatud köögi- ja puuviljad, lisaks ka erinevad teravilja- ja kaunviljatoidud ning pähklid-seemned on Eestis lihtsasti kättesaadavad aastaringselt, mistõttu mitmekülgse ja tasakaalustatud taimetoidusedeli planeerimine siinmail ei ole keeruline.

Lähemalt taimetoitluse põhitõdedest ja veganite jaoks olulisematest toitainetest.

Arvestatav osa meie toidupoodides müüdavast on pärit teistest riikidest, ka teistest maailmajagudest. Elame globaliseerunud maailmas. Kui asjaolu, et osa veganite toidust ei ole kasvatatud Eestis, on tõestuseks, et taimetoitlus ei ole siinses kliimas võimalik (sama kehtiks muidugi ka segatoitluse kohta), siis sama loogikaga jõuaksime järelduseni, et kaasaegne elu üldiselt on meil võimatu – kui palju neist asjadest, mida igapäevaselt kasutame, on toodetud Eestis kohalikest materjalidest kasutades kohalikku kütust jne?