Esseed raamatust “Why I will ALWAYS be vegan”. Raamat koosneb 125 esseest teemal “Miks jään alati veganiks”, mille on kirjutanud veganid üle maailma.
Dunia Arcos, Barcelona, Hispaania
Lapsena olin veendunud, et mul on midagi viga. Armastasin loomi nii, nagu ei keegi teine. Mul oli palju seltsilisi: kassid, koerad, küülikud, linnud… Kõik pidasid neid alamateks olenditeks, aga minu jaoks olid nad minuga võrdsed. Uskusin kindlalt, et neil on samasugune õigus elada nagu igal inimesel. Tahtsin teada, miks inimesed sellest aru ei saa.
Juba varajases nooruses ei meeldinud mulle loomaaiad, tsirkused, härjavõitlus, barbaarsed pidustused, mille käigus loomi väärkoheldakse ja tapetakse, jahipidamine, karusnahatööstus, isegi filmid, milles loomad kannatasid ja surid. Sellegipoolest õpetati mind lapsena loomi sööma ja ma tegin seda pikki aastaid. Elasin dihhotoomias: armastasin loomi, kellega olin emotsionaalselt seotud, samas jäi puudu kaastundest nende vastu, keda tarbisin. Teadsin, et need loomad kannatasid, aga ma polnud piisavalt julge, et teha otsustav samm tõelise kaastunde poole. Kui olin laps ja nutsin, sest üks mu armastatud seltsilistest oli surnud, püüdis ema mind lohutada, öeldes: „Nad on kõigest loomad. Nad pole nagu meie ega kannata nii, nagu meie.“ Ometi ei lohutanud ta sellega mind.
Mäletan väga täpselt hetke, kui minust vegan sai. Oli mu sünnipäev. Olin varem veidi piimatööstuse kohta lugenud. Selle kohta, kuidas vasikad pärast sündi nende armastavast emast lahutatakse (nii, et ema ei saa neid isegi silitada). Selle kohta, kuidas need vasikad üksi surevad, samal ajal kui ema neid leinab. Äkki tundsin, nagu oleksin ise lehm tööstusfarmis (kuigi ma ema ei ole). Suutsin tajuda sügavat kurbust ja valu, mida lehm tundis, kui laps temalt rööviti. Otsustasin, et ei saa selles enam osaleda.
Veganina olen leidnud oma elu eesmärgi: võidelda loomade õiguste eest. Olen taastanud oma sisemise rahu. Olen mõistnud, et loomade armastamises pole midagi valet. Vastupidi, on vale kaasa aidata nende ekspluateerimisele ja surmale. Veganlus ei ole dieet, vaid eluviis. AINUS viis õigesti elada. Seepärast jään elu lõpuni veganiks; loomadest isiksuste pärast. See on parim põhjus olla vegan.
Emmy James, Waikato, Uus-Meremaa
Ühel päeval 2007. aasta märtsis, kui olin 13-aastane, otsustasin veganiks hakata. Lihtsalt seepärast, et teadsin, et see on õige tegu. Miks peaksin osalema kohutavas loomadevastases vägivallas, kui selleks pole mitte mingit vajadust? See ei tundunud mulle loogiline. Seega sai minust üleöö vegan ja ma loobusin osalemast loomade kasutamises toiduks, riieteks, katseteks, meelelahutuseks ja teistel eesmärkidel. Seitse ja pool aastat hiljem olen endiselt vegan. Ja võin täie kindlusega öelda, et jään alati veganiks. Sest küsimus ei ole minus.
Veganlus on arusaam, et loomad on tundlikud indiviidid just nagu meie, väärides elu, mis on vaba orjastamisest ja ekspluateerimisest. Loomad on meie mitte-veganlike valikute ohvrid. Ja kui asjasse on segatud ohvrid, pole valik isiklik. See pole niisama lihtne kui otsus, mis muusikat kuulata või mis värvi T-särki kanda. Kas tahame seda uskuda või mitte, lihtne tõde on see, et kui ostame tooteid, mis ei ole vegan, osaleme aktiivselt teiste vigastamises ja tapmises.
Kuidas ma saaksin selle juurde tagasi pöörduda? Tagasi otsuseni, et väikesed isiklikud hüved, mille loomade kasutamisest saada võin, on nende eludest tähtsamad? Olen näinud hirmu, mida nad enne tapmist tunnevad. Olen näinud neid rabelemas ja oma elude eest võitlemas. Tavatsesin seda kannatust ignoreerida ja oma tunded kõrvale jätta. Selleks, et teha, mida teisedki. Aga ma keeldun seda edasi tegemast. Loomade kasutamine võib olla tavaline, aga ei muutu sellest veel õigeks. Nende elud on tähtsad. Need ei ole meile oma soovide järgi kasutamiseks. Ma jään alati veganiks. See olengi mina. See pole dieet. See pole elustiil. See on õigluse eest seismine.
Isabella La Rocca, California, USA
Veganlus on kaastundliku, tervisliku ja säästliku eluviisi alus. Kui inimesed tahavad siin planeedil ellu jääda, peame õppima kõigi teiste maa-asukatega harmoonias elama. Tundlike olendite ekspluateerimine, orjastamine ja tapmine on vaev meie tervisele, keskkonnale ja meeleseisundile. Loomakasvatus on tihedalt seotud ülekaalu, diabeedi, südamehaiguste ja vähiga. See on suurim tegur, mis põhjustab põhjavee, jõgede ja ookeanide reostust, kliimamuutust, metsade hävimist ja massilist liikide väljasuremist. Loomade kasutamine toiduks, riieteks, uuringuteks ja meelelahutuseks toob miljardite süütute maa-asukate jaoks kaasa elu vangistuses, täis kannatusi ja piinu. Me kõik väärime õnnelikku ja vaba elu. Kui vabastame kõige ärakasutatumad meie seas, saame ka ise vabaks.
Lukas Cech, Slovakkia
Ma jään alati veganiks, sest see on ainus viis omada puhast südametunnistust ja õhtul õnnelikuna uinuda. Teades seda, mida tean, on julma äri jätkuv toetamine ainuüksi mugavuse pärast kõige hullem kuritegu üldse.
Ma jään alati veganiks, sest kui mina midagi ei tee, siis ei tee seda mu eest keegi. Ma soovin olla muutus, mida maailmas näha tahan – elada Gandhi sõnade järgi. Tahan inimestele näidata, et kaastundlik elustiil ei ole raske ja viib edasi.
Ma jään alati veganiks, sest mul on muutuseks vajalikud sõnad, teod ja mõjuvõim. Loomadel pole. Nad on süütud olendid, kes meie apluse ja naudinguhimu pärast kannatavad, aga maailm ei kuula nende karjeid. Ma tahan olla nende hääl.
Ma jään alati veganiks, sest tunnen, et võlgnen seda kõigile kannatavatele olenditele üle maailma. Isegi kui tänapäeva ühiskonnas leidub veel kohti, kus pole sama lihtne vegan olla kui mujal, ei ole see väike „ebamugavus“ loomade kannatuste kõrval midagi.
Ma jään alati veganiks, sest ei tunne, et mul oleks õigus loomade üle valitseda, neid orjastada, enda jaoks ära kasutada või nendega oma isusid rahuldada.
Ma jään alati veganiks, sest suurema osa loomade kannatustest on põhjustanud inimesed ja loomad ei saa end kaitsta.
Tõlkis: Mari-Liis Müürsepp