Küsis: Ireene Viktor
Eelmisel aastal liitus vegan väljakutsega Liis Raal-Virks, kes töötab Pärnu Ühisgümnaasiumis arendusjuhi ja prantsuse keele õpetajana. Lisaks juhib ta prantsuse keele ringi Pärnu Kuninga Tänava Põhikoolis. Ta on abielus, tal on 10-aastane vahva poeg ja kaks kallist lemmiklooma – 6-aastane kass Salimah ja 3-aastane koer Piccolo Amore. „Need neli elusolendit ongi mu lähim pere ja suurim varandus!“, lausub Liis.
Miks otsustasid eelmisel aastal vegan väljakutsest osa võtta?
Eelmisel aastal vegan väljakutsest osavõtt oli pealtnäha juhuste kokkulangemine. Nägin õhtul enne vegan väljakutse algust Facebookist, et üks tuttav liitus väljakutsega, klikkasin lingile, sest tahtsin selle kohta lähemalt lugeda. Kuna reklaam lubas meilile saata ka sobilikke retsepte, mõtlesingi liituda, sest tollal näis, et igapäevane menüü on kuidagi üksluiseks ja igavaks muutunud. Märkisin siis Facebookis ära, et liitun ka, ja alles seejärel hakkasin lähemalt uurima, mis see veganlus õigupoolest on! Võib-olla ongi hea, et see niipidi toimus, sest mäletan pärast umbes paaritunnilist vegan.ee lehe uurimist kerget paanikat ja mõtet „Liis, millesse sa end nüüd jälle mässinud oled!??“. Ühesõnaga, hea, et ma seda uurimistööd hiljem tegin, muidu oleks äkki veel araks löönud! Mind ei hirmutanud see, et ma liha ei saanud kuu aega süüa, sest ma loobusin sea- ja veiseliha söömisest juba 16-aastaselt (väike tagasilangus oli lühikest aega raseduse ajal ja pärast sünnitust), pärast seda sõin vaid teatud kanalihatoite, kuid kala ja mereande ma suisa armastasin. Mind hirmutas see, et ma ei teadnud vegantoitumisest suurt midagi, kartsin, et nüüd võtab söögitegemine kordades rohkem aega, põdesin, et äkki pojale ei maitse ükski vegantoit, ja ta mul niigi närb sööja jne jne jne.
Tagantjärgi mõeldes tean nüüd, et vegan väljakutsest osavõtt ei olnud juhuslik kokkulangemine. See kõik toimus minu jaoks õigel ajahetkel õigete sündmuste taustal õiges eluetapis. Olin just enne seda uurinud lähemalt budistlikke käsitlusi ja põhimõtteid, millest üks peamisi on hoidumine ühelegi elusolendile liigategemisest. Lisaks juhtusin lugema raamatut ühe tiibeti naise elust, kes rääkis enda elust budistina ja eluolust Tiibetis tema lapsepõlves. Suurte ikalduste ja näljahädade korral olid külaelanikud sunnitud ka liha sööma, kuid alati tapeti sel juhul kõige suurem loom, et toiduks jätkuks võimalikult paljudele inimestele ja nii päästaks üks surm võimalikult palju elusid. Kala selle põhimõtte pärast raamatu peategelase külas ei tarbitud, sest ühe elusolendi surm oleks liiga suur ohver ühe inimese kõhutäie eest. Ja siis ma mõtlesin kõigile neile tosinatele krevettidele ja merekarpidele, keda ma lihtsalt ühe naudingurohke söömaaja pärast tappa lasin, ja tundsin end süüdi. Ja kohe väga. Mäletan täpselt oma viimast krevetisöömist, see oli oktoobri keskel enne väljakutset, ma sõin kõik ära, kuid mu varasemad lemmikud ei maitsenud mulle enam sugugi, toit käis mul suus ringi ja tekitas süümepiinu. Seega olin paar nädalat hiljem vegan väljakutsega alustades vägagi valmis lihast loobuma.
Kuidas väljakutse sujus? Kas oli ka midagi keerulist? Mis üllatas?
Väljakutse sujus väga hästi, olin väga tubli ja mitte kordagi ei vääratanud ega „teinud sohki“! Kuid ega ma alguses väga õnnelik küll olnud: söögitegemine võttiski esimestel nädalatel hulga kauem aega kui varem, sest hapukoore pidin nüüd ise päevalilleseemnetest tegema, ning samuti tuli varasemast palju rohkem juurvilju koorida, riivida ja lõikuda. Alguses hoidsin kramplikult kinni veganretseptidest, Sandra blogi taimetoit.ee oli nagu päästerõngas, aitäh talle! Sandra retseptid tegid alguse märgatavalt kergemaks. Keeruline oli ka see, et mul polnud väljakutse alguses kodus paljusid nn vegantoitude baasaineid nagu kookosõli, maitsepärmi, sojahelbeid jms. Esimesed toidupoearved väljakutse alguses olid ikka päris kopsakad, sest teatud toorained on päris kallid, kuid kui need juba köögis olemas on, siis jätkub neist kauaks. Veidi raske oli ka poes orienteerumine, sest ma polnud harjunud sealt veganasju otsima. Mäletan, kuidas alguses läks toidupoes ikka palju rohkem aega kah, sest mul polnud näiteks õrna aimugi, kust maitsepärmi leida. Lisaks see siltide lugemine! Ma ei pistnud ühtki toodet korvi enne, kui olin selle koostisained läbi lugenud! Ka see võttis oma osa ajast. Nüüd on juba palju lihtsam – olen üsna truu tarbija ehk siis valin pea alati samade tootjate samad tooted. Ehk siis nüüd tunnen vegantooted juba kaugelt ära.
Aga väga keeruline oli ka juustust loobumine – olin täielik juustusõltlane ning mul oli reedeti kombeks premeerida end töönädala eest kopsaka Juustukuningate juustukotiga. Mäletan hästi esimest vegan väljakutse kuu reedet – ma sõna otseses mõttes valasin pisara-kaks, sest juustuisu oli nii suur. Lohutasin end mõttega, et väljakutse lõppedes lähen kohe otse Juustukuningatesse ja ostan mitu kilo juustu, mille kõik korraga ära söön! Selline hullumeelne unistus siis… Kui väljakutse läbi sai, oli aga ka juustuisu läinud, nii et paraku jäi Juustukuningate pood ühest püsikliendist siis ilma.
Jah, algus oli väga raske, mäletan, et paar esimest nädalat oli mul kõht ka koguaeg nagu tühi, kuigi sõin küll, aga tunne oli selline, et kui ma kohe juustukastmes pastat ei saa, siis mul ei lähegi see nälg ära! Ja vegan kodukeemia hankimine näis ka alguses Pärnus kui mission impossible, kuid lõpuks leidsin head poed, kust tänagi puhastusvahendeid hangin.
Üllatushetki oli ka. Kuskil kolmandal väljakutse nädalal taipasin, kui ebatervislikult olin ma ikka varem toitunud! Meenutasin vastikustundega kalapulki, saiakesi, pudingeid, mis olid mu igapäevasesse menüüsse kuulunud. Ja siis avastasin üllatusega, et kõht ei olegi enam tühi! Ja enam nii väga ei isutagi juustu järele! Ja vegantoitude valmistamine ei võtagi enam nii palju aega! Ja et enam ei hoia ma kramplikult kinni Sandra suurepärastest retseptidest, vaid julgen ka ise improviseerida! Ehk siis veganlus oli muutunud mu jaoks lihtsaks ja igapäevaseks. Tekkinud oli hasart, et proovida üha uusi ja huvitavaid maitseid. Riskisin ja võtsin ette seitani tegemise. See oli jackpot! Avastasin ingliskeelseid ja prantsuskeelseid veganretsepte ning muudkui katsetasin-kokkasin-küpsetasin – see oli tegevus, mida enne väljakutset pidasin tüütuks kohustuseks, muide!
Kuidas su lähedased, pere ja sõbrad veganiks hakkamisse suhtusid? Kas sul on ette tulnud sellega seoses ka konflikte?
Mu lähim pere ehk poeg ja abikaasa suhtusid sellesse väga hästi. Nad olid üllatavalt mõistvad ja valmis kohe uusi retsepte katsetama. Muidugi polnud kõik ka nii roosiline, oli ikka ka toite, mis täiesti maha tehti – näiteks mu poeg hääletas täiesti välja selle päevalilleseemne hapukoore ja mehele ei istunud kohe üldse spinatiga tehtud hautised ja kastmed. Võtsin siis need menüüst maha ja proovisin teisi retsepte. Aga kuna mu mees oli harjunud, et meie majas lihatoite peale kana ja kala ei tehta, ja laps loobus mul juba 2-aastaselt lihasöömisest (täna sööb lihatooteid minimaalselt, vaid väga peidetult kujul, näiteks sünnipäevadel viineripirukat), sest talle liha lihtsalt ei maitse, siis liha puudumisega ei olnud kohe üldse mitte mingit probleemi! Täpsustan, et ma ei ole mehel ja lapsel keelanud loomsete toiduainete tarbimist, mees ikka aeg-ajalt tellib restoranis lihapraade ja laps sööb mõnikord koorejäätist, kuid meie kodus tehtavad söögid on kõik 100% vegan. Kodust väljapool ehk tööl ja koolis ning mujal võivad nad süüa ka mittevegan toite. Ma ei pea õigeks oma vaadete pealesurumist, seega saab alati teha kompromisse, mis kõikidele osapooltele sobivad.
Oma vanemate ja teiste sugulastega asi aga nii sujuvalt ja rahulikult ei läinud: eks nad lootsid, et see veganlus on ajutine „lollus“, ja seega olid nad pärast vegan väljakutse lõppemist ja minu jätkuvat „hullust“ kergelt häiritud, et ma ikka ei söö ahjulõhet või ei soovi magustoiduks jäätist. Nad loodavad tegelikult siiani, et see on mööduv nähtus, sest nad ei mõista veganlust ega kiida seda heaks. Olen sellest nendega mitmeid kordi rääkinud, kuid mõnikord on parem mitte nii palju rääkida, vaid vaikselt oma rida edasi ajada. Nüüd juba tean, et vanematele külla minnes on õigem ja parem endale oma vegansöök ja toiduained kaasa võtta või siis pakkuda end kogu perele mingit vegansööki tegema. Ega vegansööki nad söövad küll, kui see neile valmis teha ja kenasti ette serveerida! Lihtsalt ei mõisteta, miks koguaeg peaks sellist toitu sööma.
Lähimad sõbrad olid aga väga soosivad ning uudishimulikud. Koguaeg tahtsid teada, mida uut ma olen kokanud ja katsetanud, ning olid alati valmis katsetama mu uusi vegankoogi retsepte. Mul külas olles on nad imestanud, kui maitsvad need vegantoidud ikka on, ning ise külla kutsudes on ka mõnikord mõne vegantoiduga katsetanud. See on väga armas. Vegantoidu osas ollaksegi väga uudishimulikud üldiselt. Sel aastal osalesin Augustiunetusel ning müüsin soolaseid ja magusaid suupisteid. Kõik osteti ära ja kiideti ning küsiti retsepte kah! Nii et inimestele tuleb anda lihtsalt võimalus vegantoite proovida!
Muidugi on väga palju olnud ka negatiivset tagasisidet, seda pigem Facebooki kaudu mitte kõige lähematelt sõpradelt, vaid pigem ammustelt tuttavatelt, kes pole minuga võib-olla kümme aastat räääkinud, kuid siis mõne veganretsepti pildi alla või veganlust toetava mõttetera alla noriva või suisa õela kommentaari jätavad. Ära on tüüdanud ka naljad, kus mulle Facebooki pannakse „seinale“ pilte rasvastest ja „isuäratavatest“ steikidest või pidudel meelega lauale mu ette grillvaagen tõstetakse, ise samal ajal muiates. Ja muidugi need kommentaarid murusöömisest ja kapsanärimisest, ma oleks rikas, kui igakord mulle sellise kommentaari saamise eest viiekas antaks!
Konflikte on ka olnud ja kahjuks rohkem kui paar. Ma ei tahaks neid siin avalikult hakata lahkama, aga kõige rohkem haiget teeb siiski see, kui sind kui veganit teeb maha mõni lähedane inimene. Võõra inimese öeldud lause, et „Siis sa oled küll loll, kui sa liha ei söö!“(ja ongi otse nii öeldud!) ei ole üldse nii valus kui lähedase inimese ilkumine mu vaadete ja põhimõtete üle.
Facebookis ma provokatsioonile tavaliselt ei allu st tuttavate „seintel“ olevate veganlusvaenulike postituste alla korda looma ma tavaliselt ei lähe. Igaühe oma „sein“, ise teavad, mis sinna kirjutavad! Igaühel on õigus elada oma põhimõtete, vaadete ja eetiliste tõekspidamiste järgi! Mina aktsepteerin seda. Küll ma tahaks aga, et seda tehtaks rohkem ka minu ja teiste veganite suhtes… Millegipärast arvatakse, et veganeid tuleb ümber veenda ja naeruvääristada, sest nad usuvad keskkonnasõbralikku julmusevabasse elustiili. Aru ma ei saa, miks see teisi peaks häirima? Muidugi on ka teine äärmus – veganid, kes liiga agressiivselt oma vaateid peale suruvad, ja teisiti mõtlejaid maha teevad. Mulle ei ole kunagi meeldinud need Facebooki „naljad“, kus omnivooride kohta midagi halba öeldakse ja omakorda ära panna üritatakse lihasööjatele. Verbaalse vägivallaga ei saavuta me midagi! Ega hüsteeriliste kommentaaride ja repliikidega seoses liha- ja piimatööstusega! Meie sisemine rahulolu ja veendumus oma elustiili õigsuses on palju mõjusamad. Viimasel aastal on päris mitmed mu sõbrad ja tuttavad hakanud veganlusest huvituma, mõni on loobunud täielikult lihast, mõni teeb nädalas nö paar vegan päeva. Asi seegi ju! Pisikeste ja kindlate sammudega ikka edasi!
Liigutav on see, kui aktsepteerivad ja mõistvad on olnud mu õpilased ja kolleegid! See on südantsoojendav, kui sind võetakse sellisena, nagu sa oled, ilma kriitika ja vastuväideteta. Õpilased mõnikord teevad sõbralikku nalja kah, aga see on tõesti selline armas sõbralik nokkimine. Näiteks on mul tavaks õppeaasta viimane tund väikese pidusöögiga lõpetada. Sel aastal pakkusin vegan suupisteid nagu sojaviinereid, erinevad veganjuuste, kirsstomateid ja oliive. Üks poiss siis küsis, et kas ma oliivid tegin ise ja et kas need on ikka vegan! Naersin südamest koos klassiga. Samuti tuli mu õpilastel ühel õppereisil muuta ütlemist „Kes viimane, see hapupiimane!“, sest ma ütlesin naljatamisi, et see pole veganlause! Asendasime sõna hapupiim, sõnaga sojapiim siis.
Tähistasin oktoobris just oma sünnipäeva ja ma olin südamest liigutatud nähes, et pea kõik õnnitlejatest olid mu vaateid meeles pidanud. Mulle ei kingitud mitte ühtegi piimašokolaadi ega loomkatseid tegevate firmade kosmeetikat, vaid vegankraami, mille hankimiseks tuli neil kohati minna spetsiaalsesse poodi. See, et minu vaadetega arvestati, tegi mul südame soojaks. Ja jällegi, sai sõbralikku nokkimist kah: üks kolleeg mainis kallistades, et see pole mitte tavaline kalli, vaid vegankalli!
Kirjelda oma tüüpilist menüüd. Millised on su lemmiktoidud?
Hommikuti sööme müslit taimse piimaga või putru, kuhu lisan alati banaani ja maapähklivõid, kiiretel argipäevahommikutel teeme võileibu. Armastan musta leiba hummuse ja idudega ning sepikut Violife´i „sulatatud juustu“ ja värske kurgiga. Lõunat söön argipäeviti tööl, siis söön kaasa võetud eelmisel päeval kodus õhtusöögiks tehtud toitu või siis idusid, puuvilju, kinoad salatina, näkileibu, „Ampstükke“, pähkleid, kuivatatud puuvilju… Soojaks söögiks teen tihti külmal ajal nagu praegu suppe, lisaks armastan väga indiapäraseid karrisid, koduseid ühepajatoite, kirjusid risotosid, ka seitanisteike koos kartulipudru või ahjukartulitega, head pastat päikesekuivatatud tomatite ja rohkete seemnetega. Puuvilju armastan ka muidugi, erilised lemmikud on mango, melon, arbuus, klementiinid, greip, hurmaa, banaanid, murelid… Maiustusi olen veganina palju vähem tarbima hakanud. Kui magusaisu kallal, siis söön veidi Bitteri 56%-st šokolaadi ja vahel luban endale ka mõne veganjäätise.
Nädalavahetuseti alati küpsetan midagi, meie pere lemmikud on Sandra maapähkli-porgandibrownied, lisaks on mul üks eriline peedikoogi retsept. Pojale maitsevad ka veganpizzad sojaviineritega ning pizzarullid rohke tüümianiga. Pühapäeva hommikuti on meil alati banaanipannkoogid!
Sa elad Pärnus. Kas veganil on seal lihtne või pigem keeruline? Milliseid toidukohti soovitaksid?
Pärnus on veganil päris hea elada. Kõik vajaliku saab siinsetest poodidest kätte, valik aina laieneb, eriti tänu Delice’ile, kes nüüd hiljuti võttis sortimenti ka Biomenu tooteid. Prismast tunnen küll puudust, sest seal on mõned erilised tooted (Alpro kookospuding, mida mu poeg armastab, ja Alpro mustsõstra-„kohupiimakreem“, mida ma ise jumaldan, lisaks Violife´i „sulatatud juustud“), mida teistest poodidest ei saa. Tartus käies teen alati ka Prismas osturetke. Ja mees peab Tallinnas koosolekult tulles ka Prismast läbi käima. Vegankaupa saab õnneks tellida ka e-poodidest. Ise tellin tihti veggo.ee-st toidukraami ja kehahooldustooteid ning Via Naturalest kodukeemiat.
Häid ning veganile sobivaid toidukohti on ka siin mitmeid: lemmik on Krooni Kohvik, kus on parim veganburger; La Bocas on päris pikk veganmenüü ja sealsed pizzad on hästi head; Kaubamajaka sushibaarist saab valida 4-5 vegansushi vahel; Kaubamajas asuvas da Vincis saab pea kõiki toite veganiseerida, kui vaid küsida. Kuna oma töö tõttu pean ma rahvusvaheliste projektide raames üsna tihti korraldama seltskondlikke õhtusööke Pärnu söögikohtades, siis olen söönud väga paljudes söögikohtades ja võin oma kogemusest öelda, et isegi kui söögikohal pole menüüs ühtegi vegantoitu, siis etteteatamisel ja soovi avaldades on väga-väga paljud kohad valmis eritoitu serveerima. Viimane positiivne kogemus oli Pärnu Hotelli all olev „Embecke“, mis tegi mulle eritellimusel vegantoitu suisa kahel õhtul, eelnevalt uurides-puurides ja põhjalikult küsitledes, mida ma eelistan, milliseid oleks mu soovid ja kas nende pakutud lahendus sobiks mulle. Sobis väga hästi ning toit oli maitsev!
Kas oskad midagi soovitada algajale veganile, kes sel aastal väljakutsest osa võtab?
Küsi julgelt nõu ja abi kogenud veganitelt. Minule olid väga suureks toeks Facebooki erinevad veganite kogukonnad. Alguses on uut infot hästi palju ja siis on hea, kui keegi aitab selles orienteeruda.
Kas plaanid jääda eluks ajaks veganiks?
Minu üheks motoks on „Ära iial ütle iial!“, seega ma ei hakka andma mingeid lubadusi ega vandeid, kuid ma ei näe hetkel põhjust, miks ma peaksin veganlusest kui elustiilist loobuma! Olen oma otsuse üle õnnelik, sest veganlus on teinud mulle palju head: olen kaotanud selle aastaga üleliigsed 14 kilo ning olen tagasi oma keskkooliaegses kaalus, mistõttu ma pidavat välja nägema noorem, säravam ja rõõmsam; mu kroonilised seedehäired ning sapikiviprobleemid on aasta jooksul end vaid korra ilmutanud ning hetkel näib, et sapikivioperatsiooni saab ära jätta; vaimselt olen leidnud nagu mingi sisemise rahu, sest tunnen, et olen leidnud enda jaoks õige eluviisi. Veganlus on juhtinud mind keskkonnasäästliku eluviisi suunas, mis on laiem kui vaid loomsete toorainete vältimine. Näiteks püüan teadlikult tarbida vähem, osta riideid rohkem second hand poodidest; eelistan kohalikku toorainet, püüan minimaalselt tarbida kaugelt imporditud kaupa, et mu ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike; eelistan hooaja aed- ja puuvilju, näiteks taas on kõrvitsapüreesupi aeg; sorteerin prügi loomulikult, endale üleliigsed asjad viin Pärnu Uuskasutuskeskusesse; püüan vältida toidu äraviskamist ning eelmise päeva toidu ülejäägist valmistada mõne uue roa (näiteks õhtusöögist ülejäänud keedukartulite baasil saab teha kartulisalatit, kartulipannirooga, kartulikroketeid jms). Seega on veganlus teinud minust keskkonnateadlikuma inimese! Olen väga õnnelik, et eelmisel aastal vegan väljakutsega liitusin.