Karla Loppi töötab Helsingis terviseedendusele spetsialiseerunud õena. Ta jälgib raseduste kulgemist ning eelkooliealiste laste arengut ja kasvu. Suure osa tema tööst moodustavad nõustamine tervislike eluviiside osas, vaktsineerimine, arengutestide tegemine, lastekasvatust ja terve pere heaolu puudutavate küsimuste käsitlemine.
Karla on olnud umbes kaheksa aastat vegan. Tal on kaks last vanuses 18 ja 6, nendest noorem on olnud vegan terve elu.
Veganlus on viimasel ajal Eestis kõvasti vastuolusid tekitanud. Hulgaliselt professionaale hoiatavad täistaimse toitumise terviseohtude eest ja väidavad isegi, et veganlus on lastele ohtlik. Oled kasvatanud oma lapsi veganitena ja töötanud veganemadega. Kas on alust arvata, et täistaimne toitumine on segatoitumisest kuidagi ohtlikum?
Ühe pere või terviseõe kogemus ei ole muidugi päris sama kui teaduslikud uurimused, aga nii minu kui mu vegansõprade lapsed on sama terved kui naabrite omad. Ma ei muretse ka oma patsientide pärast, kuid annan neile küll nõu, kuidas vegantoituda, ja kui nad soovivad, võivad nad kohtuda ka toitumisnõustajaga. Mõned soovivad, teised mitte.
Minu juures käivad ühteaegu 250 last ja 45 lapseootel ema, ainult mõned neist on veganid.
Tallinna Lastehaigla kommunikatsioonijuht kirjutas hiljuti artikli vegantoitumise ohtudest lastele. Artiklis väidetakse muuhulgas, et taimedest ei saa kõiki asendamatuid aminohappeid, omega-3 rasvhappeid ega D-vitamiini, et veganeid ohustab B-klassi vitamiinide, raua, kaltsiumi, joodi ja seleeni vaegus ning et kõiki neid aineid saab kas ainult või peamiselt loomsetest saadustest, mistõttu võrdub veganlus igal juhul ühekülgse toitumisega. Kuidas kommenteeriksid neid väiteid vegantoitumise ohtudest?
Ma ei ole toitumisteadlane, mistõttu ma ei hakka lahkama üksikasju. Usaldan Soome värskeid (aastast 2016) toitumissoovitusi rasedatele, imetavatele naistele ja imikutele, mis kinnitavad, et korralikult koostatud vegantoitumine on turvaline kõigile nendele sihtrühmadele. Enamikus lääneriikides, kus on küllaltki ajakohased toitumissoovitused, ollakse samal arvamusel.
Kahtlustan, et ka too kommunikatsioonijuht ei ole toitumisteadlane. Tema esitatud väited tulenevad ilmselt sellest, et kuna lihasööjad saavad teatud toiteaineid enamasti just lihast, siis arvab ta, et neid mujalt ei saagi.
Tallinna Lastehaigla on olnud tugevalt veganluse vastu. Küsisime neilt, kui tihti jõuavad veganlapsed haiglasse väärtoitumise tõttu. Tuleb välja, et vastuseisu on põhjustanud peamiselt üks lasterikas perekond, kelle lastel on esinenud tõsiseid probleeme. Samal ajal näitab statistika, et Eestis on tuhandeid lapsi, kes ei toitu täisväärtuslikult, ja nad kasvavad üsna kindlasti traditsiooniliselt segatoidulistes peredes. Millegipärast aga on veganlus justkui eriti pinnuks silmas. Kas Soomes on olukord teistsugune? Mille poolest? Kuidas Eestis olukorda muuta?
Soome tuntuimad asjatundjad – ja nagu ütlesin, ka ametlikud toitumissoovitused – suhtuvad veganlusse kas neutraalselt või isegi pooldavalt. Eks ikka leidub alati inimesi, näiteks üksikuid arste, kes on umbusklikud või asjatundmatud. Kui laps ei kasva korralikult ja on vegan, on lihtne kahtlustada toiduvalikut, sest see on „ebatavaline“.
Pikalt rinnapiima saanud lapse puhul on samas täpselt sama lugu: olgu tal mis iganes viga, teadmatud arvavad ikka, et probleem leiab lahenduse, kui imetamine ära lõpetada…
Küsid, kuidas saaks teil Eestis olukorda muuta… Ka Soome vanades toitumissoovitustes ei peetud veganlust rasedatele ega väikestele lastele sobivaks. Kui pere seda siiski kindlalt tahtis, tuli neil minna toitumisnõustaja juurde. Ma ei tea, kuidas kulges uute toitumissoovituste koostamine, aga usun, et eksperdid ei tahtnud olla tagurlikud. Nad on lahtiste silmadega vaadanud nii asjakohaseid uurimusi kui ka teiste riikide värskemaid soovitusi. Teadmatus ja umbusk veganluse suhtes on iganenud.
Maailma suurim toitumisteadlasi ühendav organisatsioon Academy of Nutrition and Dietetics on seisukohal, et veganlus on sobilik igas eluetapis ja et „kõigil toitumisteadlastel on eetiline kohustus austada taimetoitlust samamoodi kui iga teist toitumisviisi“. Mida sa arvad sellest seisukohast? Kuidas võiks sinu arvates see eetiline kohustus päriselus rakenduda?
See on tähtis ja mulle tundub, et Soome toitumisterapeudid võtavad seda tõsiselt. Nad mõistavad, et inimesed valivad veganluse enamasti eetilistel põhjustel, mistõttu peab nõustamine arvestama kliendi olukorda ja arvamusi. Paljude professionaalide teadmised veganlusest ei lähe süvitsi, aga nendes küsimustes, kus neil teadmisi puudub, tahavad nad end harida.
Mida soovitaksid tulevastele veganemadele, kui nad on mures toitumise pärast? Kas vegantoidul olevad inimesed peaksid millelegi eriliselt tähelepanu pöörama?
Veganid on üldiselt toitumisalastes küsimustes üsna kodus. Palju paremini kui mu patsiendid keskeltläbi! Kui arutame veganiga toitumist, siis annan järgmist nõu:
- Valguallikad olgu nädala lõikes erinevad (mitte ainult soja või teraviljad, vaid soja, teraviljad, mais, herned, läätsed jne). Iga päev ei pea kõike sööma!
- Eriti on heade rasvhapete allikateks seemned, pähklid ja rapsiõli, mida soovitatakse Soomes ka kõigile teistele.
- Toidulisandina muidugi B12, lisaks siin põhjakaares loomulikult ka D-vitamiin (kõigile rasedatele sõltumata toitumisest) ja soovitan ka joodi sisaldavat vegan multivitamiini. Joodi on Soomes puudu üldiselt ka segatoidulistel. Kaltsiumi ei ole vaja juurde võtta, kui juua kaltsiumiga rikastatud jooke, need on sama head kui piim.
Aitäh Karlale intervjuu eest!
Küsis: Kadri Sikk