12. juuli 2017Eesti Vegan Selts

Tõlge artiklist From dairy farmer to vegan overnight

Uue vegani lugu: Pärast 40 “kulunud” lüpsilehma laadimist tapamajja suunduvale rongile hakkas Sean veganiks. Järgnev on tema lugu.

Christabelle

Pärast kooli lõpetamist kolisin Saksamaalt Iirimaale, et piimafarmis praktikandiks hakata. Karjapidamist, põllumajandust ja suuri masinaid värskes õhus tundma õppides nautisin iga hetke. Farm, milles töötasin, rakendas mahepõllumajanduslikke põhimõtteid ja kasvatas erinevaid loomi, sealhulgas sigu ja lambaid, kes käisid karjas ja väetasid põlde. Harilikul päeval ärkasin varahommikul, et lehmi lüpsta, toitsin seejärel vasikaid ja sigu ja töötasin traktoriga, ehitasin aedu või liigutasin karja, sõltuvalt aastaajast. Töötlesime ka kogu toodangu kohapeal. Toorpiimast tegime jogurtit ja määrdejuustu, lammastest said lihalõigud, sigadest vorstikesed ning pullvasikatest steigid ja hakkliha.

Aeg-ajalt oli kurnavaid tööülesandeid, näiteks pullide kastreerimine hiiglaslike sünnitustangidega, neljanädalaste vasikate kinnihoidmine, kui nende kasvavad sarved tuli kuuma rauaga pea küljest lahti põletada, ja vastsündinud vasikate lahutamine oma emadest. Kuid need sündmused unustasime kiiresti, sest see oli “eluring” ja töö tuli lihtsalt ära teha

Pärast talunikutööd astusin ülikooli ja pärast lõpetamist töötasin keskkkonnahalduses. Sõin sel ajal jätkuvalt liha, mune ja piimatooteid. Ostsin vabapidamise kanade mune ja kanaliha, maheveiseliha ja sealiha farmidest, kus ei kasutatud emissulgusid. Tarbisin eetilistest tõekspidamistest lähtuvalt või nii ma vähemalt arvasin. Siis sattusin uuele tööle. Tööpakkumine oli järgmine: piimatootmine Austraalia ühe suurima loomapidaja juures, 1500 lüpsilehma, hea palk, võimalus karjääri teha ja kolida soojale maale. Otsustasin pakkumise vastu võtta ja alustasin tööd nädal aega hiljem, kuid miski polnud mind ettevalmistanud selleks, mis mind ees ootas.

1200 lehma saab lüpsta kolm korda päevas, mille tulemusel saadakse 30 000 liitrit piima iga 24 tunni tagant. Kogu ettevõtmine oli tohutu – iga päev läks vaja 40 000 liitrit kaevuvett vaid sõnniku loputamiseks aedikutest ja lüpsimajadest.

Esimesel päeval liitusin töörühmaga, kelle ülesandeks oli eemaldada sarved 150 noorelt mullikalt vaid teradega tööriista abil. See oli raske töö – arteriaalset verd purskas sügavatest aukudest, mis pärast sarvede eemaldamist järele jäid. Loomad püüdsid meeleheitlikult mu eest põgeneda, kui panin sarve ettevaatlikult terade vahele. KRÕMPS. Selline oli kaardus terade poolt tekitatud heli, kui nad lõikasid sarve juure välja. Andsin tol päeval peaaegu lahkumisavalduse sisse, kuid otsustasin lõpuks jätkata

Mäletan selgelt üht poegimishooaja esimest päeva. Iga päev koguti viimase 24 tunni jooksul sündinud vasikad väljadelt kokku, tõsteti nad väiksesse veoautosse ja viidi hoopis lüpsimajja, mitte vasikate hoonesse. Emad jooksid neile järele, ammudes lakkamatult. Mõned muutusid agressiivseks ja ründasid kõiki, kes lähedale tulid, teised jooksid ehmatusest ja hirmust eemale. Ema ja vasikas lahutati lõplikult alles lüpsimajas, et ära kasutada lehmade loomulikku kalduvust last otsides naasta kohta, kus nad vasikaid viimati nägid. Sedaviisi läksid lehmad alati lüpsimajja lüpsmiseks, mitte väljale, kus vasikas sündis. Uluvate emade hüüded oma vasikate järele kestsid kuni kolm päeva enne, kui nad alla andsid. Mõned emad olid niivõrd suures meeleheites, et nad murdsid elektriaedikutest ja väravatest läbi, et jõuda vasikate juurde. Leidsime tihti hommikuti lehmi magamas vasikate maja ees, oma ära röövitud laste läheduses.

Farmis toimus ka aretamine, mille põhiliseks komponendiks on igas suures piimafarmis lehmade viljastamine. Viljakal rasestumata lüpsilehmal hakkab innaaeg iga 3 nädala tagant. Tsükli standardiseerimiseks kasutavad suured piimatootjad nn fikseeritud tehislikke viljastamisprogramme. See tähendab, et kõikidele lehmadele süstitakse tehishormoone, et nad oleksid sigimiseks valmis üheaaegselt.

Tundsin suurt huvi loomapidamise aretusliku külje vastu, kuna olin õppinud ülikoolis bioloogiat, nii et panin end tehisviljastustehniku koolitusele kirja. Koolitus koosnes lühikesest teoreetilisest osast, millele järgnes kahepäevane praktika. Tehisviljastajad lükkavad oma vasaku käe sügavale lehma pärakusse, et pärakutoru kompides lehma emakakael leida. Järgmine samm on pikliku spermapüstoli sisestamine lehma vulvasse, millega liigutakse ettevaatlikult emakakaelast üles emakasse, kuhu jäetakse väike spermaproov. Pärast selle protsessi harjutamist kahe kinni seotud lehma peal praktikapäevade vältel veritsesid loomad pärakust ja olid tõsises vaevas. Meile öeldi, et see on vastuvõetav, kuna loomad polnud enam tootlikud ja pidid homme tapale minema.

Kuid siis tuli päev, kui hakkasin veganiks üleöö. Jõudsin oma vahetuseks tööle nagu iga teine päev. Pärastlõunaks oli broneeritud kaubarong, mis pidi 40 “mittetootlikku” lüpsilehma tapamajja viima. Kui lüpsilehmad lakkavad piima eritamast, peamiselt võimetusest rasedaks jääda, saadetakse nad tapale. Igakuiselt saadeti 30-40 taolist lehma tapale. Olin neid varem mitu korda veoautosse laadinud, see oli lihtne ja kiire töö.

Kui veoautod kohale jõudsid, olid lehmad kogu pärastlõuna aedikus oodanud ja hakkas pimedaks minema. Kui lähenesin, olid nad rahulikud ja vaiksed, mõned pikutasid maas ja mälusid sööta, teised seisid ja ootasid. Igat lehma rambilt veokisse juhatades mõistsin, et nende karja sotsiaalsed sidemed pidid täna katkema ja nende elud vägivaldse lõpu saama. Veoauto uksi sulgedes vaatasin neid viimast korda, nelikümmend paari tumedaid silmi vaatas vastu ja nägin neis hirmu, justkui oleksid nad teadnud oma saatust. Selle lühikese hetke jooksul mõtlesin: “Sa tapad 40 teadlikku, sotsiaalset, hoolivat ja intelligentset elusolendit.” Esimest korda mõistsin, et kõik, mida pidasin oma elus normaalseks, oli ehitatud soo peale. See oli teatav arusaamine, mida ma varem polnud läbi elanud. Ühtäkki mõistsin, et kõik elusolendid soovivad elada, ilma hirmu ja valuta.

Paar kuud hiljem lahkusin piimatööstusest jäädavalt, pärast ühte lõplikku heategu. Tööd tehes olin leidnud endale sõbra. Ta oli pisike džörsi veis, üsna keevaline, olin isegi aidanud tal sünnitada enne, kui viisin ta vasika minema. Tahtsin talle selle eksimuse heaks teha. Ühel päeval nägin, et ta oli tapale saadetavate lehmade nimekirjas, sest tema piimasaak oli langenud alla 5 liitri päevas. Haarasin võimalusest kinni, maksin tapamaja poolt pakutud summa ja ostsin ta ise ära. Viisin ta karjast eemale, võtsin talt ära kaelarihma ja kõrvamärgistuse ja nii sai ta lõpuks vabaks. Paar nädalat hiljem saabus hobuste transpordiks mõeldud kaubik, mis pidi viima ta uude ellu. Christabelle saab nüüdseks elada rahus, koos teiste päästetud loomadega Happy Hooves’i varjupaigas Perthi lähedal Lääne-Austraalias.

Olen nüüd rohkem kui aasta aega vegan olnud. Selle aja vältel olen koos elukaaslasega aidanud mitmetel inimestel veganiks hakata ja kavatsen ka edaspidi tutvustada inimestele loomapidamise tegelikkust.

Tõlkis: Lauris Grins