Autor: Tracey Narayani Glover
Tõlge artiklist “Why I’m An Animal Rights Activist When There Is So Much Human Suffering In The World”
Enne loomaõiguslusele pühendumist olin tärkav inimõiguste aktivist. Ülikoolis õigusteadust õppides aitasin koduvägivalla ohvritel lähenemiskeelde saada. Keskendusin õpingutes humanitaar- ja pagulasõigusele, töötasin üliõpilaste asüülibüroos, veetsin kõik oma suvepraktikad pagulasorganisatsioonides ning osutasin õigusabi peamiselt naistele, kes olid kannatanud soopõhise diskrimineerimise ning vägivalla all, näiteks aukuriteod, sunniviisiline suguelundite moonutamine, seksikaubandus ja vägistamine.
Mu esimene klient lasi mul puudutada šrapnelli tema põlves, mis jäi ta naha alla pärast seda, kui Taliban pommitas ta koduküla Afganistanis, tappes enamiku tema perest. Olin kaitsjaks ka hätta jäänud meestele, näiteks leebe iseloomuga kongolasele, kes langes kahtlaste sidemete tõttu vale erakonnaga piinamise ohvriks, mida tõendasid ka armid tema kehal.
Pagulased ja soopõhise vägivalla ohvrid on erakordselt haavatav ning õiglust vääriv inimrühm. Paljud neist on ilma jäänud oma perest, oma kodumaast. Paljud on sunnitud elama pidevas hirmus. Rahvusvaheliste abiorganisatsioonide ja mittetulundusühingute abita ohustaks neid lakkamatult ärakasutamine, kuritarvitamine, tagakiusamine, kodutus ja surm. Ent ometi olen otsustanud oma elu pühendada loomadele.
Olen kindel, et iga loomaõigusaktivisti tegevust on sellele viidates kahtluse alla pandud: „Kuidas on võimalik oma aega loomadega raisata, kui on nii palju kannatavaid inimesi?!“ „Miks sa ei alusta inimestest ja kui kõik meie probleemid on lahendatud, siis võid loomi aidata?“
See on loomulikult valdav mõtlemisviis, mis põhineb eeldusel inimeste üleolekust, selleni välja, et väikseimatki kahju inimesele peetakse tihti olulisemaks suurest kahjust mõnele loomale. Arvestades asjaolu, et kannatamine pole sugugi inimestele ainuomane võime, on taoline inimeste eelistamine pelgalt eelarvamus, mille kohaselt on meiesugused väärtuslikumad neist, keda tajume teistsugustena ning sellest tulenevalt alaväärsetena, mis on omakorda kõikide diskrimineeris- ja rõhumisvormide iseloomulikem tunnus.
Pikki aastaid tundsin võimetust, jälgides maailma ja kõiki selle kannatusi.
Tahtsin kogu hingest aidata, kuid ei teadnud, kuidas ometi valida, kas aidata ekstreemses vaesuses elavaid inimesi kolmandas maailmas või miljoneid alla viieaastaseid lapsi, kes iga aasta alatoitlusesse surevad, või etnilistes konfliktides ja ususõdades kannatanuid, mis nõnda brutaalselt igal ajahetkel lähiajaloos süütuid elusid nõuavad, näiteks genotsiidides Rwandas, Bosnias, Darfuris ning jõledustes, mis praegu Liibüas, Süürias ja Jeemenis aset leiavad. Miljonid inimesed, enamus neist naised ja tüdrukud, müüakse ja ostetakse seksikaubanduses igal aastal, et kannatada väljendamatute kuritegude all. Ja siis on ka loomad, keda kasutatakse valulistes ja julmades eksperimentides laboratooriumides, karusloomad, näiteks mängulised rebased, keda tapetakse elektrilöögiga päraku kaudu, et mitte kahjustada nende karva, või kährikud Hiinas, keda nülitakse tavapäraselt elusalt, et valmistada UGG-saabaste imitatsioone või odavaid karvaääriseid meie talvejopede jaoks. [1]
Kuid kõik need loomad kokkuloetuna on vaid piisk meres võrreldes 55 miljardi põllumajandusloomaga, keda tapame iga aasta toiduks. Viiskümmend viis miljardit looma. Kogu maailma inimpopulatsioon on ligikaudu 7 miljardit ja me tapame 55 miljardit looma iga aasta toiduks. Iga viimne kui loom nende viiekümne viie miljardi hulgas oli indiviid, kes oli võimeline pere- ja sõprussuheteks ning õnnelikuks eluks, nagu päästetud sead selles videos, kuid kes selle asemel elas muserdavas kannatuses ja pidi sageli taluma sadistlikku ärakasutamist enne tapmise õuduse ja valu läbielamist.
Kõik need inim- ja mitteinimolendid kannatavad kohutavalt. Nad kõik väärivad meie kaastunnet. Olen alati tahtnud neid kõiki aidata. Soovin seda endiselt. Kuid olen otsustanud pühendada enamiku oma ajast kõikide nende kaitset vajavate inimeste asemel mitteinimesest loomadele sellepärast, et ühiskonnana pooldame põhimõtteliselt kõik ühel nõul inimõiguseid.
Ühiskonnast kõneldes ei pea ma silmas globaalse kogukonna erandliku moraaliga liikmeid, näiteks Daeshi kuulujaid, või Lääne ühiskondade omi, näiteks vägistajaid või sarimõrvareid, vaid neid, kes esindavad inimkonna valdavaid tõekspidamisi, nimelt meie ühiskonna ja rahvusvahelise kogukonna seaduskuulekaid liikmeid. Nende valdavate tõekspidamiste kohaselt on vale väärkohelda naisi ja lapsi. On vale mõrvata süütuid inimesi. Nähes inimesi, kes nälgivad või keda kasutatakse ära, vägistatakse, röövitakse ära, mõrvatakse või piinatakse, ei pea me seda õigeks. Enamik maailma riigiasutustest, mittetulundusühingutest ja indiviididest leiab, et on vale tekitada inimestele ränka füüsilist ja emotsionaalset valu ning kannatusi. Taolise kahju tekitamine on kriminaliseeritud ning nende kuritegude sooritajaid karistatakse.
Sama ei kehti aga loomade ja eriti põllumajandusloomade puhul, kelle väärkohtlemisega lepib seesama moraalne kogukond, kes taunib inimeste väärkohtlemist.
Isegi need meie hulgas, kes puistavad oma koerad ja kassid üle kiindumusavaldustega, istuvad seejärel söögilauda, mis on kaetud samavõrd tundmisvõimeliste olendite kehaosadega, kes veetsid kogu oma elu kannatustes. Ühiskonnana ei pea me endiselt valeks viisi, kuidas loomi kohtleme. Ehkki USA-s loetakse kõiki loomi juriidiliselt omandiks, on nüüdseks vähemalt koerte ja kasside väärkohtlemine kriminaalkuritegu kõikides osariikides. Samas on see, mida peetakse koerte või kasside puhul kuritegelikuks julmaks kohtlemiseks, täiesti seaduslik toiduks tunnistatud looma puhul. [2]
Me mitte üksnes ei tapa USA-s igal aastal 10 miljardit maismaalooma (55 miljardit üle maailma) – poleks liialdus öelda, et nende lühikeste elude vältel piiname me neid enne tapmist. Hoiame neid kinni väikestes puurides, mis ajavad nad sõna otseses mõttes hulluks. [3] Võtame emadelt ära nende lapsed ja mõrvame neid miljonite kaupa (tapame näiteks igal aastal 260 miljonit tibu, kuna nad on munatööstuse „kõrvalsaadus“). [4] Lüpsilehmi seemendatakse seadmel, mida USA piimatööstus nimetab „vägistamisraamiks“ (rape rack), et lehmad eritaksid jätkuvalt piima, millest jäetakse ilma nende lapsed, kes viiakse pärast sündi minema. Kui laps on emane, siis saab temast lüpsilehm nagu tema emagi ja ta viljastatakse samuti sunniviisiliselt. Pärast seda, kui ta on sünnitanud neli või viis last ja teda on lüpstud nii palju, et suure tõenäosusega kannatab ta valuliku udarapõletiku all, mida nimetatakse mastiidiks, viiakse ta tapale vanuses, mis moodustab vaid murdosa tema loomulikust elueast, kui tema keha on liiga kurnatud, et jätkata piima eritamist kaasaegse põllumajanduse nõutud kogustes. Kui lüpsilehm sünnitab isase, siis tapetakse ta kas kohapeal või tehakse vasikalihaks, st pannakse täiesti üksi pimedasse boksi, kus vasikas saab rauavaest toitu, sest tarbijad eelistavad aneemilistelt imikutelt saadud liha maitset ja värvust. [5]
Mitteinimesest loomad on intelligentsed emotsioonide ja teadvusega olendid.
Kes on kunagi koera või kassiga koos elanud, teab seda ilmselt oma kogemusest. Tõestuse saamiseks võime pöörduda teaduskogukonna poole. 2012. aastal kogunes Cambridge’i ülikooli rühm rahvusvaheliselt tuntud kognitiivneuroteadlasi, neurofarmakolooge, neurofüsiolooge, neuroanatoome ja neuroinformaatikuid, et tunnistada mitteinimesest loomad teadvusega elusolenditeks, mis tähendab, et nad on võimelised mõtlema, tundma, tajuma ja reageerima maailmale sarnaselt inimestele. [6]
Valu on raske mõõta. Inimestelt saame tavaliselt küsida, kui valus neil on, ja nad vastavad. Kui nad ei saa meiega rääkida, siis otsime väliseid märke valust, näiteks katsed valuallika eest põgeneda, häälitsused (karjumine, nutmine), grimassid või värisemine, kui nimetada vaid mõnda. Mitteinimesest loomadel avalduvad kõik needsamad tunnused. Kui suudame vältida soovi mööda vaadata, on ilmselge, et nii kitsatesse puuridesse surutud munakanad, emised poegimissulgudes, mis on nii väikesed, et neis ei saa ümber pöörata, kui ka lüpsilehmad, keda lohistatakse tapale, sest nad ei suuda enam kõndida, kannatavad tohutult.
Vaid paarsada aastat tagasi kinnitas lääne filosoofia isa René Descartes koeri elusalt operatsioonilauale ja lahkas neid tuimestuseta, sest arvas, et nende ulgumine on sama kui masinate helid, väljendades valu sama vähe kui masina metallosade kriginad. Seda on raske ette kujutada. Ent ometi moonutatakse ja vigastatakse tänapäeval isegi nn loomasõbralikes taludes reeglipäraselt lehmi, sigu, kanu, kalkuneid ja muid põllumajandusloomi tuimestuseta. [7] Kui arvame, et Descartes’i tegevus oli vale, siis mis mõeldaval põhjusel saame pooldada seda, mida teeme igapäevaselt põllumajandusloomadele? Pole põhjust arvata, et koer tajub valu teravamalt kui siga, või isegi, et inimene tajub valu teravamalt kui koer. On neid, kes, nagu evolutsioonibioloog Richard Dawkins, arvavad, et mitteinimesest loomad võivad isegi tajuda valu inimestest intensiivsemalt. [8] Õieti oleme niivõrd veendunud loomade ja inimeste valutaju võrdväärsuses, et teeme laboratoorseid valukatseid loomadega, näiteks hiirtega, et paremini mõista inimeste valutaju. [9]
Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeeriumi (USDA) andmetel hinnangul keedetakse vähemalt miljon kana ja kalkunit igal aastal elusalt, sest tootmisliin liigub niivõrd kiiresti, et nende kõrid ei ole läbi lõigatud, kui nad jõuavad kuumaveepaagini. [10] Rohkem kui miljon siga sureb igal aastal transportimise ajal juba enne, kui nad jõuavad tapamajja. [11] Nad pakitakse niivõrd tihedalt kokku, et nad ei saa liikuda ja suudavad vaevu hingata. Nad lämbuvad, surevad kuumuse kätte või tallatakse surnuks.
Minust sai loomaõigusaktivist mitte sellepärast, et ma ei hooli inimkonnast, vaid kuna nii vähesed inimesed hoolivad mitteinimesest loomadest.
Kannatused, mida elavad läbi loomad, keda kasutame eksperimentides, karusnaha tootmiseks ja toiduks, vapustavad südametunnistust. Vaadates vaid ühte salaja filmitud tapamajavideot võib meil tekkida mulje, et nähtud õõvastav julmus on erand. Vaadates sadu ja sadu taolisi videosid hakkame aimama, et põlastus, millega loomi kohtlevad töötajad, kes peksavad kanu nagu jalgpalle [12], löövad ja trambivad jalgadega tänupühadeks kasvatatavaid kalkuneid [13], taovad põrsaid vastu betoonpõrandat ja jätavad nad surema [14], pole erand, vaid norm.
Just loomakasvatuses peituvate kannatuste intensiivsus ja ulatus ületab kõik, mis inimkonnaga eales juhtunud on.
Poola päritolu juudi-ameerika kirjanik Isaac Bashevis Singer sõnastas kuulsa ütluse: „[Loomade] suhtes on kõik inimesed natsid – loomade elu on igavene Treblinka.“ See viitab mõistagi natside koonduslaagrile, mille gaasikambrites tapeti peaaegu miljon juuti. Tööstusliku loomapidamise ja holokausti võrdlust kuulsin esimest korda inimeselt, kes kaotas enamiku oma perest holokaustis ning elas selle ise ka üle. Alex Hershaft on loomaõigusluse teerajaja, kes on väitnud, et holokausti läbielamine mitte üksnes ei aidanud kaasa tema kujunemisele veganiks ja loomaõiguslaseks, vaid põhjustas selle. Hiljutisel reisil Iisraeli ütles ta ühes intervjuus järgmist:
„Juutide holokaust on ainulaadne sündmus inimajaloos ning parim viis holokausti mälestamiseks on sellest õppimine ja võitlemine kõikide rõhumisvormidega. Väljusime küll Teisest maailmasõjast võitjatena, kuid lahing rõhumise ja ebaõigluse vastu pole kaugeltki lõppenud. Minu jaoks pole holokaust vahend selles võitluses, vaid kogemus, mis kujundas mu isiksust ja väärtuseid, mille kaudu minust sai see, kes olen täna, ning mis ajendas mind võitlema kõikide rõhumisvormidega, sealhulgas kõige haavatavamate olendite, loomade, rõhumise vastu.“ [15]
Oma uusimas raamatus „The Most Good You Can Do“ väidab tänapäeva üks silmapaistvamaid eetikafilosoofe Peter Singer, et kui soovime teha maailmas nii palju head kui võimalik, st vähendada maksimaalselt kannatusi, on kolm põhilist valdkonda, mis nõuavad meie tähelepanu. Nendeks on keskkonna päästmine, ekstreemse vaesuse lõpetamine ning mitteinimesest loomade ja eriti põllumajandusloomade aitamine.
Lisaks mitteinimesest loomade aitamisele on veganluse pooldamisel laiem tähtsus. Veganluse edendamise eesmärgiks on tõsta teadlikkust sellest, kuidas kohtleme teisi elusolendeid. Loomaõiguslusliikumine pole eestkostjaks vaid valitud elusolendite rühmale, vaid pooldab tõeliselt universaalselt kohaldatavaid põhimõtteid.
Loomaõiguslased ei seisa vaid šimpansite, lehmade või kalade õiguste eest. Nad pooldavad kaastundlikumat maailma kõikidele elusolenditele.
Nad viivad meie tähelepanu rõhuvatele ja ärakasutamisele rajanevatele võimustruktuuridele, mis kahjustavad mitteinimesest loomi, inimesi ja keskkonda. Veganlus põhineb ahimsa mõistel; see on sanskritikeelne sõna, mis tähistab kõikide teadlike olendite kui ka eluslooduse mittekahjustamist. Veganlus on liikumine, mis väärtustab kõige enam kannatuse vähendamist ning kutsub kõiki üles rohkem teadvustama seda, kuidas suhestume kõikide elusolenditega, nii inimeste kui mitteinimestega. Aluspõhimõttena pooldavad veganid väärtuseid, mida toetavad kõik sotsiaalse õigluse liikumised. Nad keskenduvad mitteinimesest loomadele, kuid pooldavad tegelikult ühiskonda, kus ühtegi teadvusega olendit ei kasutata pelga vahendina kellegi teise eesmärkide saavutamiseks. Nad võitlevad mistahes eelarvamuste ja rõhumisvormide kõrvaldamise eest. Nad üritavad liikuda maailma suunas, kus ühtegi teadvusega olendit ei diskrimineerita moraalselt ebaoluliste omaduste põhjal, kus kõiki elusolendeid väärtustatakse ja austatakse, kus kedagi ei orjastata ega piinata, kus kõikidel elusolenditel lubatakse vabalt elada ja pürgida õnne ja rõõmu poole vastavalt oma eriomasele potentsiaalile. Kuidas saaksime eales loota tõelise õigluse ja kaastunde saavutamisele inimühiskondades senikaua, kui meie ühiskond on rajatud jõhkrusele, rõhumisele ja miljardite teadvusega olendite ärakasutamisele?
Loomaõiguslus ei seisne piirdumises mitteinimesest loomadele kaasatundmisega, vaid kaastunde laiendamises kõikidele elusolenditele, kes on võimelised kannatama.
Meie maailmas pole midagi võrreldavat tohutute kannatustega, mida kogevad mitteinimesest loomad, eriti need, kes on orjastatud liha-, piima- ja munatööstuse poolt. Ma olen loomaõiguslane, sest miljardite loomade karjed jäävad kuulmata. Ma olen loomaõiguslane, sest ükski elusolend ei peaks kannatama, ja mitteinimesest loomade kannatus on nii intensiivne, nii pidev, nii üüratu ja nii ulatuslik. Ma olen loomaõiguslane, sest inimkond eitab endiselt, et põhjustame oma igapäevaste valikutega tohutuid kannatusi tõeliselt hoomamatule arvule teadvusega, emotsioonidega ja mõistusega olenditele. Ma olen loomaõiguslane sellepärast, et loomad vajavad lihtsalt mu abi kõige rohkem.
[11] „Research Looks at Transport Losses,“ Feedstuffs. 17. aprill 2006.
Tõlkis: Lauris Grins