Roosinupp on „munakana“, kes elab mu sõbranna Anna peres. Ta on pärit ühest tavalisest talust, kus kasvatatakse loomi inimesele tarbimiseks. Roosinupp murdis ühel hetkel jala ja tolles talus oli tema saatuseks kas uuesti käima hakata või supiks saada. Sel hetkel sattus külla Anna, kes otsustas ta elu päästa ja pakkuda kanale ülejäänud elupäevadeks kodu. Ja mitte ainult, Anna kogus raha Roosinupu jalaoperatsiooni jaoks ning tänaseks on see keeruline protseduur edukalt läbitud, nii et Roosinupp on jälle terve ja rõõmus.
Anna räägib mulle, et Roosinupp on nagu suline kass: ta on uudishimulik, armastab seltskonda, nurrub ja käib läbi kassiluugi õues. Kanad pidavat tegema nii 30 erinevat häält ja Anna tunneb Roosinupu puhul ära nüüdseks umbes 10-15 häälitsust, millel on kõigil erinevad tähendused. Näiteks on tal oma hääl Anna kassi jaoks, ta kommenteerib asju, mis talle meeldivad või ei meeldi, ta annab märku, kui tal on külm või hirm või kui ta on muna munenud. Munad teeb Anna salaja katki ja söödab talle tagasi, sest munemine on protsess, mille käigus väljub kehast hulgaliselt vajalikke aineid. Anna on nüüdseks piisavalt uurinud ja teab, et edaspidi on tal võimalik Roosinupule luua tingimused, mis peatavad tema munemisinstinkti talle tervislikul moel, et ta ei peaks seda kehale kurnavat protsessi pidevalt läbi tegema. Anna on tema heaolu jaoks valmis palju vaeva nägema ja juurde õppima, sest mida paremini ta Roosinuppu tunneb, seda rohkem teda armastab.
Anna ja Roosinupp, detsember 2017
Kanade elu pole kurnav sugugi mitte ainult tööstuses, vaid ka sellistes vanaemade-vanaisade aegadest teada talutingimustes. See, et Roosinupp pidevalt munema peab, kuigi see on kehale koormav tegevus, on inimese töö tulemus, sest meie oleme kanadest aretanud munemismasinad. Metsikult elav kodukana eellaseks peetav puna-džunglikana muneb looduses aasta peale kokku 10-15 muna. Pideva aretustöö tulemusel munevad ka kodukanadena peetavad kanad väga palju, mis mõjub nende tervisele kurnavalt. Kui saja aasta eest munesid kanad u 150 muna aastas, siis tänapäeval munevad nad kaks korda rohkem.
Enamikul meist pole isiklikku suhet ühegi kanaga, kuid nagu Annagi hoolime me sellest, milline on nende saatus. Mida me saaksime tarbijatena ja loomade huvide eest seisjatena teha, et võimalikult hästi kanu aidata?
Kas kanade pidamistingimuste parandamine on lahendus?
Munakanade kannatuste vähendamiseks võitlevad mitmed loomakaitseorganisatsioonid ühe levinud lahendusena pidamistingimuste parandamise eest ja teatud pidamisvormide kaotamise eest, survestades tootjaid, müüjaid või riiki. Näiteks peetakse puurikanade elusid kõige kannatusterohkemaks ning võideldakse selle konkreetse pidamisvormi vastu. Kuna mujal maailmas on selliseid kampaaniaid tehtud juba pikemalt, on meil hea võimalus vaadata, mis on olnud tulemused ning kuidas mõjutab jaekettide otsus loobuda puurikanade munadest munatoodangut. Uurime lähemalt Taani näitel, millised on olnud puurikanade munade vastase kampaania tagamaad ja tulemused.
Taanis on puurikanade munade vastast kampaaniat vedanud sealne suurim ja vanim loomakaitseorganisatsioon Dyrenes Beskyttelse, kelle viimasest aastaaruandest selgub, et oma esimese selleteemalise kampaania pidasid nad juba aastal 1980 ehk aasta pärast seda, kui esimesed Taani puurikanade munad turule jõudsid. 2016. aastat näeb organisatsioon 36 aastat kestnud võitluse kulminatsioonina, sest siis teatasid mitmed suured kaubandusketid, et loobuvad puurikanade munadest.
Graafikult on näha, et puurikanade munade tootmine on viimastel aastatel langenud (sinine – puurikanade munad, roheline – vabapidamise munad, pruun – õrrekanade munad, oranž – mahemunad). Samas on näha, et teiste munade tootmine on samal ajal suurenenud, ja absoluutarvudes on hoolimata tarbimismustrite muutumisest munatootmine tervikuna pidevalt tõusnud.
Taani Statistikaamet, http://www.statistikbanken.dk/, 25.12.2017
Kui poelettidelt ka ostetakse puurikanade mune vähem, on neist päriselt loobuda väga keeruline. Odavuse tõttu kasutatakse neid mune tööstuslikus tootmises edasi, nii et poodi jõudvad valmistooted sisaldavad enamasti jätkuvalt puurikanade mune. Taani tarbijateühingu Tænk asedirektor Vagn Jelsøe räägib, et enamik jaekaebanduses müüdavatest munadest jõuab tarbija lauale valmistoodete koostisosana, näiteks maiustustes, jäätises, saiakestes, majoneesis ja pastatoodetes, isegi veinides, mille selitamiseks on kasutatud mune. Tema näeb jaekettide otsust loobuda puurikanade munadest turundustaktikana: kuna tarbijad peavad oluliseks loomade heaolu, jätab selline samm mulje eetilisest käitumisest. Samal ajal tarbivad kliendid mune edasi valmistoodete koostises, mis moodustab reaalsuses suurema osa munade tarbimisest.
Seda tõdemust kinnitab taas kord ka Taani statistika. Propageerides mõnda munapidamise viisi eetilisemana, tõstame lihtsalt sel viisil toodetud munade tarbimist. Kui tõuseb tarbimine, tõuseb ka ekspluateeritud indiviidide hulk, mis tähendab pikemas perspektiivis rohkem kannatavaid kanu. Tasub võrdluseks vaadata ka, millised näevad välja erinevad kanapidamise viisid, et mõista, et kanad kannatavad munatööstuses edasi ka muutuvate tarbimisviiside juures. Kui statistika näitaks, et muutused tarbijakäitumises viivad munade väiksema tarbimiseni, võiks teistsuguste pidamisviiside propageerimine olla põhjendatud, aga paraku see nii ei ole.
Lahendus on munade kasutamisest loobuda
Individuaalsel tasandil on kõige parem viis munakanu aidata loobuda munadest, sest kõigi tarbimisviisidega põhjustame kanadele kannatusi. Teine vajalik samm on harida tarbijaid, et munad on inimeste eluks ebavajalikud, nii et see info jõuaks kõigini. Seda ei juhtu, kui me ei edasta selget sõnumit, et igasugune munade tarbimine tähendab ekspluateerimist ja sellest kõigest on võimalik loobuda, mida tavaliselt nii-öelda heaolu parandamise kampaaniates kahjuks ei mainita.
Organisatsiooni tasandil on samuti erinevaid lahendusi, mis aitavad kanu ning muudavad loomasõbralikud valikud tarbijatele lihtsaks. Näiteks aitab Hollandi organisatsioon Viva las Vega’s tootjatel asendada oma toodetes loomsed komponendid nii, et tarbija jaoks jääksid maitseomadused samaks. See lähenemine arvestab loomade heaoluga viisil, mis viib ühtlasi veganmaailmale lähemale. Eestis veel ükski organisatsioon sellist lähenemist ei rakenda.
Väljendagem oma ootuseid ka loomaorganisatsioonidele
Eespool mainitud Dyrenes Beskyttelse on hea näide traditsioonilisest loomakaitseorganisatsioonist, kes tegeleb loomade heaolu küsimusega, mis viib aga veganperspektiivist problemaatiliste tulemusteni. Ilmekaks näiteks sellest on organisatsiooni teised kampaaniad, nagu näiteks Velfærdsdelikatesser ehk Heaoludelikatessid ja tootemärgis „Anbefalet af Dyrenes Beskyttelse“ ehk „Loomakaitse soovitab“. Heaoludelikatesside kampaania aitab tarbijal leida talusid, kus loomadele on loodud elamiseks maksimaalselt head elutingimused ning nende surm on „valutu ja väärikas“ ning loomi saab osta otse talunikult. Märgist „Loomakaitse soovitab“ on organisatsioon väljastanud aastast 1992, seda kasutavad üle 400 tootja ning märgisega tooteid saab osta nii suurematest kui väiksematest kaubanduskettidest üle terve Taani. Märgist kasutatakse sigade, lehmade, lammaste, kanade, munade, partide ja hanede ning piimatoodete märgistamiseks. Organisatsiooni kampaaniatest ei selgu, et võimalik on loomsetest toodetest üldse loobuda.
Kuvatõmmis Dyrenes Beskyttelse kodulehelt. Heaoludelikatessid, organisatsiooni kampaania loomsete toodete tarbijatele.
Meil veganitena tasub esitada endale küsimus, kas toetada samme, mis näivad loomasõbralikud, aga mis reaalsuses edendavad ikkagi loomade tarbimist. Peame endalt küsima, kas aastakümneid kestnud kampaania tulemusel näiteks kanade teistmoodi ja veel suuremas mahus ekspluateerimisele üleminek on seda väärt, et sellisesse kampaaniasse ressursse suunata. Sealjuures räägime me ainult ühest liigist ja ühest ekspluateerimisvormist, mida inimesed loomade peal rakendavad. Tasub tutvuda näiteks Mark Hawthorne’i raamatuga „Bleating Hearts“, mis annab 500 leheküljel entsüklopeediliselt põhjaliku ülevaate viisidest, kuidas inimesed ekspluateerivad loomi toidu- ja rõivatööstuses, meditsiinis, spordis, sõjategevuses, religioossetes rituaalides, kunstides, tööjõuna jpm. Kes suudaks üldse mõõta selles kannatuste ookeanis, millised ja kelle kannatused on sügavamad? Mille põhjal otsustame, millised loomad väärivad meie tähelepanu, jättes miljardid teised endiselt edasi kannatama?
Veganlus on sotsiaalne liikumine, mille eesmärgiks on loomade ekspluateerimise ja tapmise lõpetamine. Veganlus ei ole veel paraku norm ning vegansõnumi juurde jäämine ning selle selge edastamine nõuab nii veganitelt üksikisikutena kui organisatsioonidelt vastupidavust, julgust ja järjekindlust. Kes veel peaks edastama loomade nimel sõnumit, et loomi pole üldse vaja tarbida, kui mitte loomaorganisatsioonid? Selle asemel, et leppida massilise loomade ekspluateerimise tingimustes kosmeetiliste parandustega, on meil veganitena võimalus sõnastada oma ootused loomaorganisatsioonidele, et nad hakkaksid edastama selget vegansõnumit. Ainult nii jõuab inimesteni päriselt teadmine, et loomade tarbimine on vastuolus nende heaolu ja vabadusega ega pea edasi kestma. Kas meil on südikust seda ootust väljendada ka Eesti organisatsioonide suhtes?