Justin Van Kleeck
Üks viimase aja levinumaid vestlusteemasid, millega olen kokku puutunud, on munakanade pidamise eetika. Kanad elavad justkui „humaansetes” tingimustes, näiteks mõne aedlinnamaja aias. Detailid on igas olukorras veidi erinevad, aga enamasti keskendub arutelu inimeste soovile süüa mune ja leida sellele õigustus, nagu asjaolu, et neid kanu ei peeta puuris, laudas ega tapamajas.
Selliste „õnnelike kanade” munade taga on aga peidus palju rohkem, kui esmapilgul tundub. Ma loodan, et see postitus on käepärane juhend nendele veganitele, kes on laiendanud oma silmaringi tööstuslikust põllumajandustootmisest kaugemale ja on valmis rääkima igat sorti loomakasvatusest. Võibolla aitab see ka neid, kes ei ole veganid ja kes arvavad, et koduõuel peetavate kanade munad on mingil viisil paremad (mis ei ole aga tõsi).
Ka need kanad, keda ei peeta puuris, laudas ega tapamajas, ei ole ekspluateerimisest vabad. Väga raske on rääkida inimestega „humaansete tingimuste” probleemidest, kuna me kipume enda kultuuriruumis keskenduma pigem kohtlemisele (puurid on halvad, kanalad täis haigeid linde on halvad, tapamajad on halvad, loomade peksmine on halb), mistõttu väike kanakari kellegi aias näib kena ja maalähedane. Selline mõtlemine keskendub aga esteetikale, mitte eetikale.
Kanamunade eetiliselt neutraalseks pidamise probleemi südames on kodustamine. Tänapäeva kodustatud kana muneb umbes 20 korda rohkem mune kui tema metsik esivanem ida-aasia puna-džunglikana, kes muneb 10–15 muna ainult järglaste saamise eesmärgil. Mõelge selle peale, 20 korda rohkem! See teeb aastas ühe kana kohta umbes 250–300 muna, alates nende kuuekuuseks saamisest kuni nelja-viie aasta vanuseni, mil munemise tihedus kahaneb, või kuni nad lõpetavad munemise.
Tuhandeid aastaid kestnud kodustamisega kaasnev tõuaretus ja geneetiline manipulatsioon on kanade kehale olnud laastav. Suguhormoonide suur hulk ja pidev munemine mõjuvad lindudele kurnavalt ning põhjustavad mitmeid probleeme (kõhukelmepõletik, kasvajad, osteoporoos, kloaagi väljavajumine jne). Need haigused saavad tavaliselt kanale saatuslikuks juba enne, kui ta munemise lõpetab. Kui kanu aga tervena hoida, võivad nad elada umbes kümne aasta vanuseks.
Ka kuked kannatavad samamoodi – neid tapetakse tibudena või kui nad kirema hakkavad, sest kukktibudest ei ole ju munatööstusele kasu. Ka kukkedel suurendatakse kunstlikul teel suguhormoonide hulka, mis mõjub nende kehale rängalt. Lühidalt öeldes on tõenäoliselt igal maailma kanal vend, kes on tapetud ilma igasuguse põhjuseta.
Tuleb ka meeles pidada, et isegi kui kanakasvataja räägib oma tervetest kanadest, siis eelmainitud terviseprobleemid esinevad kõigil kanatõugudel, mitte ainult neil enim levinud liikidel, keda masstootmises kasvatatakse. Samuti on tihti keeruline aru saada, kui kanad on haiged (saaklindude kohta on nad imekspandavalt stoilised), mistõttu saavad nad harva ravi. Meie varjupaiga kanad on peaaegu kõik päästetud inimeste aedadest ning on enamikul juhtudel haiged ja/või on langenud hooletusest tingituna mõne kiskja ohvriks.
Lisaks kõikidele eelmainitud füüsilistele probleemidele on küsimus ka kehalises autonoomias. Miks me eeldame, et meil on õigus tarbida midagi, mida kana enda keha on loonud? Selle asemel et kanadele kuuluvaid mune varastada, peaksime me neid neile söötma – munad on enamasti nende lemmiksuupisted, mis aitavad neil tagasi saada neis sisalduvaid vajalikke toitaineid.
Millegipärast arvame me, et kui linnud, kes aastatuhandeid kestnud ekspluateerimise ja geneetilise manipuleerimise tagajärjel käituvad niiviisi, nagu inimesed on neid aretanud, siis on see „loomulik”, ja me jätkame nende ärakasutamist (vahepeal pobiseme ainult midagi lindude heaolust ja nende kohtlemisest).
See on valearusaam, mistõttu on munad inimtarbimise seisukohast loomuomaselt ebaeetilised, olenemata nende päritolust.
Munade söömine või selle lubamine teistel võimaldab sellisel lindude ärakasutamise tsüklil jätkuda ja normaliseerib vägivalda, sh kodustamise tagajärjel tekkinud vägivalda.
Me armastame oma päästetud kanu ja nende varjupaika saamine on raske protsess, kus ilmnevad alati ka kõik nende bioloogiast ja aretusest tulenevad terviseprobleemid. Isegi veterinaaride professionaalse abiga ei saa me tihti nende geneetika vastu. Me oleme kaotanud nii palju oma armastatud lindudest pereliikmeid ja ma ei kavatse kunagi teeselda, et munade söömine ja kanade ärakasutamine on tore, hea ja inimlik. Ükski teine vegan ei peaks seda samuti tegema.
Originaalartikkel: A Handy Guide for Vegan Advocates Discussing Chickens and Eggs
Tõlkis: Andra Somelar
Toimetas: Annika Peterson-Kaup
Lisalugemist: