Janiš Laende
See oli üks nendest aastaaegadest, kus sa pole päris kindel, kas kevad on juba alanud või hoopis vahele jäetud. Selline, et väljas on külm, kui aga midagi selga paned, siis on liiga palav. Ideaalselt ebamäärane ning Eesti laiuskraadile omane meteoroloogiline soperdis. Igatahes oli kolmapäev. Seljataga mustendas üks ebaõnnestunud investeering ja tuju oli lähemal vaatlusel mikroskoopiline. Käisin sõbra autoga supermarketis ja väljusin sealt mitmekilose sealiha tükiga. Kompensatsiooniks.
Tõsi ta on – kui tuju on vajunud alla igasugust arvestust, siis inimloomusele omaselt peab miski seda ometi tõstma. Enamjaolt on see toit.
Niisiis ostsin ma liha, mitmeks päevaks. Ma armastan liha. Midagi nii maitsvat ja pead paitavat kui liha ei ole olemas. Pealegi mul oli halb tuju. Kui ma tahan nutta, siis ma ei osta endale kotitäit porgandit, ega ju? Ma tahan, et mu magu oleks triiki täidetud lohutusauhinna tiitlit kandva seaprintsessiga, kes talendivoorus žüriilt piisavalt punkte kogumata otsejoones tapamajja saadeti. Ma tahan, ma tahan.
Mu autojuhist sõber oli taimetoitlane tavapärase erandiga – muna, ning minu vägisõnu sisaldava praalimise peale, et päev oli sitt, aga vähemalt kohe saab guljašši, ühmas ta kaastundliku naeratusega ühes. Täna saan ma öelda “kaastundlik”, toona ei jäljendanud see minu vaatenurgast midagi taolist ning veel enamgi – retrospektiivis tunnen end nagu delfi kommentaator, kes ähvardab peale õrna-teemalist artiklit, karistuseks kõikidele veganitele, ühe prae asemel kaks süüa.
Tegelikult olin ma mõelnud taimetoitluse peale. Ma tunnistasin seda kui tervislikku eluvalikut. Midagi, mis on mulle kasulik. Olin piiranud mõnevõrra liha kohalolu oma toidulaual ning isegi ajanud jonksu oma isa veresuhkru näidu, vähendades loomset poolt ning lisades juurde köögivilju. Aga see oli ka kõik. Mitte mingil juhul ei tekkinud mu peas assotsatsioone veel viimast korda oma lapsi näha tahtva lehma ja minu toidukorvi sisu vahel. Mitte ühtegi tulukest ei löönud põlema. Ühendus empaatia osakonna ja ratsionalistika teaduskonna vahel oli katkenud. Ratas veel pöörles, aga hamster oli surnud.
Mul oli kaks sõpra, kellest üks viljeles veganlust ja teine ovo-midagi-midagi-toitlust ja ma ei mäleta, et kumbki neist oleks pööranud mu tähelepanu lihatööstuse hämaratele telgitagustele ja seal valitsevate kannatuste amplituudile. Rõhutan siinkohal sõnapaari “ei mäleta”. Vastupidiselt populaarteaduslikule loogikale – mida ei mäleta, ei tähenda automaatselt, et seda pole olnud. Sellisel infol ei olnud minu peas lihtsalt kohta. Mu ajukelme oli kaetud ignorantsuse ja “midaiganes” looriga, varjates edukalt seal pesitsevaid olmeprobleeme sissetungiva moraalikiirguse eest. Ma tahaks küsida nagu iga ahastuses vegan kunagi: “miks keegi mulle sellest varem ei rääkinud?”
Võib olla rääkis. Võib olla sa ei olnud valmis kuulama.
Umbkaudu viis kuud peale printsessi-guljašši allusin viimaks provokatsioonile ning tellisin endale Netflixi. Ahel-vaatasin paar sarja ning imestasin HD võimaluste üle, mida mu seni kasutuna seisnud telekas ühtäkki pakkus. Lõpuks saab aga ka kõige tulisemal “Sõprade” fännil Rossi ja Racheli kokku-lahkust villand ning nii ei jäänudki muud üle, kui hakata dokumentaale vaatama. Minu vegan-sõber soovitas mulle, ilmselt head võimalust silmates, kiiremas korras kolm filmi, mis (üks vähem, teine rohkem) rääkisid loomade ekspluateerimisest, tervisest ja suurkorporatsioonide häbitust sahkerdamisest. Need filmid olid “Cowspiracy”, Forks Over Knives” ja “What the Health”.
Kui loomade heaolu erilisi emotsioone ei tekitanud ja tervise pärast muretseb Eesti mees teadupärast vahetult enne surivoodit, siis korporatiivterrorism on ühele sajandeid rõhutud rahvale alati mokkamööda olnud. Vorstivõileib ühes ja telekapult teises käes, let’s go!
Esimesele järgnes kiiresti teine ning teisele kolmas film ja siis ühtäkki oligi kõik. OLIGI KÕIK! Mulle jõudis kohale. Iga puzzletükk minu silme ees oli paigutunud oma õigesse pessa. Kõk poldid olid mugavalt oma keermetes ja mul ei olnud enam ühtegi kõhklust. Siit edasi on ainult üks tee – minust saab vegan ja pole mingit võimalust, et ma veel kunagi midagi loomset ostaks või seda vabatahtlikult endale suhu ajaks. Ilmselgelt hindasin ma oma võimeid ning äsjast teadmistevalingut üle, andmata endale aru, kui suuremõõtmelised ja, olgem ausad, vältimatud loomatööstus ja selle kõrvalharud reaalselt on. Ent muutus oli sellegipoolest toimunud ja tagasitee lihasööjaks näis igaveseks blokeeritud.
***
Siia võiks passida nüüd see peatükk, kus ma räägin oma lapsepõlvest, et vormida lugeja silmis kaastunnet vajava, keskeale ligineva mehe kuvandit ning õigustada oma tänast ligimesekriitilisust ja “mässaja” staatust. Paraku jään aga ses osas tahtmatult napisõnaliseks. Tundun endale tagasi vaadates nagu täiesti tavaline laps oma tujude ja kujudega, omades naturaalselt lapselikku maailmavaadet ning ei rohkem ega vähem kui kahte erinevast soost vanemat.
Ema oli varjatud hipi, mis tähendab, et hinges ihkas ta üle kõige vabadust, revolutsiooni ja meeliülendavaid kauneid kunste, kuid välja paistis nagu täiesti tavaline kommunaalide maksmisega pead vaevav noor nõukogude naine. Isa oli autojuht. Ma arvan, et kõigi isad olid autojuhid. Talle meeldis, mida ta tegi ning maanteevimm oli talle võõras. Mõnikord meeldis isale nii väga autoga sõita, et ema jäi kaugele Tallinnasse maha. Sellel teemal me rohkem ei peatu.
Teinekord olin minagi tema reisidel kaasas ja seisin tumepunase Moskvitši tagaistmel püsti. Jõllitasin tagaaknast mahajäävaid autosid ning võitlesin iiveldustundega, mida selg ees sõitmine pahatihti tekitas. Turvavööd, eeskätt tagumised, olid 80-ndate aastate Nõukogude Liidus ülehinnatud luksus ning ka raudse haardega rooli keerav isa ei pidanud õnnetuse korral 120 km/h lendava auto esiklaasist läbi paiskuvat väikelast mitte millekski. Ilus ja turvaline aeg oli.
Tolle aja toidulaualt meenuvad mulle esimese asjana rasvas praetud lihapirukad, maakeeli “rotipirukad”, ja kohe sinna järele maailma parimad glasuurkohukesed. Hakklihakaste oli omal kohal ning samuti praetud räimed ja suur hulk viinereid. Võileiva peale käis Lastevorst. Ma ei suuda ühtegi soolast toitu mälusopist üles leida, mis ei sisaldanuks mingil kujul liha, piima või muna. Õigupoolest oli magusate toitudega sama lugu. Või olen ma ainuke, kelle vanaema “Kirju koera” retsept sisaldas mitme toore kanamuna küpsiste hulka segamist… salmonella ajastul? Tõsi, see oli parim kirju koer, millist keegi kunagi saanud on ja tuleb tunnistada, et olen seda retsepti kopeerinud korduvalt ning igale võimalikule tähtpäevale valmis produkti kujul ühes tarinud, kuni veganiks hakates selgus tõde. Nimelt puudub munadel absoluutselt igasugune vajadus. Mitte, et neil poleks oma osa selles keelt kõrisõlme suunas vedavas hõrgutises. Väärtus on, VAJADUST ei ole. Ta oleks võinud munade asemel põhimõtteliselt ka paljast vett sinna panna ja kõik oleks olnud endiselt briljantne. See paneb mõtlema, mis imenippe veel vanem generatsioon kasutas, lastele suusoojaga edasi andis ning milliseid meie nüüd puhta kullaga võrdleme.
Minu kokkupuuted loomadega olid linnalapsele kohaselt pinnapealsed, kuid mitte olematud. Sugulastel olid kassid ja koerad ning vanaemal oli ühel hetkel isegi terve talupidamine lehmade, lammaste, kanade ja tigedate punasilmsete jänestega. Ja kuigi viimaseid oli rohukõrrega läbi võre suht-koht tore torkida (ilmselt seetõttu nad tigedad olidki), jätsid karvased ja sulelised mind enamjaolt täiesti külmaks. Ma ei mäleta, et oleksin tol ajal isegi mõelnud sellele, et õlg hambus ühtlast mälumisliigutust ketrav lehm ning ebaühtlase talvekasukaga lammas tapetakse mingil hetkel inimeste hüvanguks. Et ka loomadel ja lindudel võib olla valus ja et neid, erinevalt minust, tegelikult ka kotib, kas nad tapetakse või nülitakse või kitkutakse. Veel vähem mõtlesin, et selline teguviis võiks olla täiesti tarbetu. Vähemalt korra käis vanaisa kartulikoti ja põllukiviga tiigil kassipoegi uputamas. Nad olid lihtsalt loomad.
Praegu mõtlen, miks kallis vanaema, kes jõuluks armastusega sokke ja pullovere kududa vihtus, oli samas võimeline ilma ärksama silmapilgutuseta pussnoa lehmale kõrri lükkama. Samas meenub mulle kuskilt kuuldud juttudest, et tegemist oli alati väga stressirohke ettevõtmisega, kui seda tuli ise korraldada. Hellema hingega vedasid külavahelt kohale Jaagu, keda defineerivalt ka kirvenäoks kutsuti, et too asja sokipaari ja pulloveri eest ära ajaks. Loomapidamise lõppmäng oli alati ühene – loomi ekspluateeriv ja inimesele omakasupüüdlik. See oli jõulupraad, lumepallisupp ja villane kasukas. Ja kui tänapäeval sarnased tegevused ruraalsetes vormides kusagil eksisteerivad, ja nad tõesti eksisteerivad, siis olen ma sellega enam-vähem okei. Aga ainult seetõttu, et kontrast tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonnas toimuva loomade masstootmise, -tapmise ja kuskil Mongoolia külas lehma lüpsva memme vahel on nii röögatult suur, et ma lausa tervitan viimast ja kiidan taevani. Las lüpsab pealegi. Lähim pood on kuskil teises riigis ja jalad on haiged.
Jääb üle ainult imestada, mis on selle inimese õigustus, kes keski möllavat tsivilisatsiooni ja supermarketeid omab vajadust karjakaupa lehmi lüpsta ja vägistada, lüpsta ja vägistada, lüpsta… ja tappa.
***
Esimesi nädalaid ja kuid veganina iseloomustan ma just selle sõnaga – raske. Mitte seepärast, et mul oleks olnud vähem energiat. Mu tahtejõud oli meeletu ning isegi, kui mõnel päeval juhtus maos tavapärasest vähem kaloreid settima, siis kaljuna toetav missiooni- ja õiglustunne oli see, mis ei lasknud pisiasjadel häirivaks saada.
Raske oli ta sellepärast, et ühtäkki käisin ma poes tühi korv käe otsas. Aeg, mis kulus õblukest veganriiulit jõllitades oleks võinud kuluda uue Rooma linna ehitamisele. Veganile sobilikku valikut oli pood täis, aga mina veetsin oma elulõnga rappivaid minuteid valmistoote sektsioonis ning mängisin “kes enne pilgutab” mängu juustuviilu ning viineriga. Nad võitsid iga kord. Kummastaval kombel ei olnud ühtäkki abi sellest, et olin õppinud ja töötanud kokk. Võisin teha väga maitsvat šnitslit ja tapvat munakastet, aga kaalikat ja oapurki uurides jäin ometi nõutuks. Enamasti praadisin kartulit ja valasin veganmajoneesi peale. Poissmehele – miks mitte, pereisale – mitte nii väga.
Isu liha ning tavapärase hommikuse keedetud muna järele ei kollitanud mind nii väga, kui see lõputu toidu valimine. Ühtegi kokaraamatut ei viitsinud ma ka muidugi lahti teha. Ma olen põhimõtteliselt igasuguste instruktsioonide vastu, nagu kõik mehed. Igas peres on üks kummut ning selle ebaloomulikult lahtikäivas sahtlis trobikond mutreid ning muid kahtlaseid osi, mis iseenesestmõistetavalt kokkupanemise protsessist välja olid jäänud. Õnneks on nii, et kui piisavalt kaua proovida, siis lõpuks hakkab välja ka tulema. Oad leidsid üha kergemini tee erinevate toitude sisse ning läätsed ei riivanud enam silma vaid käisid supi sees.
***
Minu veganteekonna neljandal kuul sattusin esimest korda silmitsi intrigeeriva murega. Sain kuskilt mingi viiruse või toidumürgituse ning kukkusin valimatult oksendama. Sellega olekski võib olla kogu lugu lõppenud, kui mängu poleks tulnud vana hea “söö-aga-ära-oksenda” efekt – tähendab toit, mida sa vahetult enne sisikonna evakueerimist oled tarbinud, ei maitse enam tükk aega päris nii hästi ja halvemal juhul ei hakkagi kunagi maitsema. Minu mure oli see, et olin teinud suure potitäie makaronisalatit ning seda ennastunustavalt sisse ahminud. Kõik on nõus, et makaronisalat on jumal. Teadupärast võib makaronisalat koosneda väga erinevatest komponentidest ning see hetk, kui sa ei suuda isegi värsket kurki mitte mingi hinna eest suhu panna, siis tead, et you done fucked up.
Nii oligi ja mitte ainult. Minu jäägitu kulinaar-antipaatia osaliseks oli saanud iga viimne kui taimne toode. Peale kurkide, tomatite, paprikate, herneste, sojaviinerite ja muu makaronisalati juurde ja sisse käiva ka kartul, kapsas, kaalikas ja muu põllult leitav. Isegi banaan tundus jäle. Ja see kõik oleks isegi veel okei olnud; mis seal ikka, joon vett ja hammustan sütt peale, aga minu piirituks üllatuseks oli pinnale kerkinud suur isu ükskõik millise lihatoote järele. Grillkana, suitsuvorstid, lõhesai munaga – kõik taoline pani mu suu vett jooksma. Seašašlõk paistis midagi, mille nimel võiks otsesõnu kedagi maha lüüa. Ning sellega seoses hakkas ajuhammasrataste vahel krudisema mõte, mis pani mind tõsiselt kahtlema taimse toidu suutlikuses organismi rahuldada ja justkui kinnitas maailma esikarnivooride väljahõiget, et liha on inimesele loomulik ning eluks absoluutselt vajalik. Tundus loogiline. Olin tarbinud mitu kuud ainult taimset toitu kuni kehal lõpuks kopp ette viskas ning omal pretsedenditul moel mõista andis, et ma VAJAN midagi muud.
Aga veel enne, kui jõudsin usku vahetada ning Vegan podcasti ümber ristida Antivegan podcastiks, pöördusin pilvede laiali ajamiseks inimese poole, kes seks ajaks juba mitu aastat vegan ning muidu tark ja kena inimene oli.
Lühikese ent informatiivse konsultatsiooni tulemusel sain vastuse – peale keha kuulamise tuleb juhtumisi kuulata ka oma mõistust ning teha tutvust ajupoolkerade võimekusega allkorrust manipuleerida. Lihtsamalt, minu vastupandamatu isu laipade järele oli esile kerkinud ainult seetõttu, et olin seda endale rangelt keelanud. Tead küll, kui sa midagi ei saa, siis sa tahad seda palju rohkem. Kuna taimed olid maoloputuskuuri tagajärjel mõneks ajaks mängust väljas, oli loomulik, et isu lihatoodete järele tungis seda veenvamalt esile. Lahendus – söö liha või kannata ära ja leia mingid toidud, mida on vähem vastik neelata ja kõik möödub nagu iga teine iiveldusjärgne sümptom kunagi.
Üleüldse on jabur eeldada, et mingi konkreetne toit võiks olla eluks vajalik. Toitained on need, mida inimese organism täiel jõul töötamiseks vajab. Piim ei ole vajalik – kaltsium on. Liha ei ole vajalik – valk on. Kõik räägivad haigetest veganitest, omnivoorid surevad niisama jala pealt õnnis naeratus näol.
***
Suurim kõrvalmõju veganiks hakates ei ole siiski mitte võimalik soolebakter, b12 defitsiit või surm valgupuuduse tagajärjel. Ei, suurim on see, et sa hakkad inimesi vihkama. Veel rohkem, kui sa juba vihkasid. Nüüd siis juba ametlikult. Mu facebook’i staatus on nüüd: it’s complicated, because I hate humans. Keegi ei hoiatanud mind selle eest. Ma ei mäleta, et Cowspiracy’s oleks olnud peatükk või vähemalt disclaimer: “aa, kuule, muideks sa hakkad inimesi vihkama… ja sa oled täiesti üksi”. Ja kurat võtaks, ma vihkan neid kõiki.
Ma vihkan neid, kes teadlikult üritavad loomadele haiget teha, neid, kes otsivad õigustusi, isegi neid, kes on super toredad inimesed ja kel pole õrnast aimu, mida nende lõunamenüü ja nahkkingad tegelikult endas kätkevad. Ma vihkan neid, kes ei tea, et see on kõik nende pärast, see kannatus, metsapõlengud ja kliimasoojenemine (jah, ma ütlesin seda). Ma vihkan ennast, kes ma olin.
Mida ma siis õigupoolest ootasin? Et, kui mina oma silmad ja südame avasin, siis teeb seda kiiremas korras ka kogu ülejäänud maailm, alustades süütutest koolilastest ja lõpetades elukutseliste sotsiopaatidega? Et kui sa taipad, et sulle on valetatud, sind on pimedas hoitud, et sina ise oled paradoksaalsel kombel kõige selle valetamise ja pimeduse taga ning pealekauba on see kõik ülimalt lihtsalt lahendatav, et siis inimesed võtavad plakatid kätte ja jooksevad Toompeale tormi, et nad loobuvad loomsetest toiduainetest? Jah, just seda ma sinisilm ootasingi. Inimesel pole kunagi varem olnud nii suurt võimu muuta maailma, nii lihtsat ja käega katsutavat moodust, millega isegi lapsed hakkama saavad. Ja keegi ei tee mitte sittagi.
Isegi mina ei tee mitte sittagi. Muidugi, see protsess võtab aega, aga ma ei oodanud iialgi sellist vastuseisu. Tuletan endale vahel meelde vana head, “first they ignore you, then they laugh at you, then they fight you, then you win” ja katsun hingamisharjutusi teha. Mida mastaapsemaks muutub veganlus, seda suuremaks muutub ka vastupanu. Mõtlen helgemale tulevikule, vanema generatsiooni ning iganenud mõttemustrite väljasuremisele ning üritan mitte mõelda sellest, et triljonid on juba surnud ja iga päevaga sureb miljoneid veel. Proovin olla optimistlik, kuid tõtt-öelda ma ei usu enam. Eestis on muidugi eriliselt raske optimistlik olla. Riigis, mille rahvas on ilmselt maailma kõige õelam, kurjem, ingorantsem ja empaatiavõimetum. Mis on veider, sest me oleme ometi kannatanud. Me justkui teaks, misasi see kannatus on, kuid oleme otsustanud selle osa oma südamest blokeerida. Ei enam.
***
Ühel päeval uurisin Eesti Vabariigi karistusseadustiku paragrahvi, mis käsitleb looma julma kohtlemist. Täpsustan, lemmiklooma. Vastav loetelu priviligeeritud isenditest küll puudus, nii et ruumi tõlgendamiseks on küllaga. Jätame hetkeks kõrvale selle, kui absurdne on lihtsalt pidada ühte looma koduloomaks ja anda talle mingit pidi õigused ja teist looma nimetada toiduks, sest selline joon on tõmmatud härra ja proua “mulle-lihtsalt-koeraliha-ei-maitse” poolt. Mina vaatasin Riigi Teatajat kindla plaaniga, milline oli juba eos õudne ja valgust-kartev. Mind huvitas, kui head advokaati või kui paksu rahakotti (või vastupidi) on mul vaja, et ellu viia kuritegelik akt eesmärgiga eemaldada too abstraktne joon erinevate liikide vahel. Plaan ise järgmine: Iga nädal tarin ma Raekoja platsile ühe looma ja hukkan ta avalikult interneti otseülekandes. Esimesel nädalal hukkan sea, teisel nädalal vasika, kolmandal kalkuni, neljandal kilpkonna, viiendal, kassi, kuuendal koera ja nii ringiratast kuni ümberkaudsetes pööningukambrites tulukesed põlema hakkavad.
Mul on üldse palju veidraid mõtteid peas. “Sa oled haige”, ütlevad nad. “Mine ravile”, ütlevad nad. Kui käesolev tekst otsapidi uuriva ajakirjanduse tuhmuvatele peadele ligi jõuaks, tehtaks sellest kõikehõlmav ja üldistav artikkel pealkirjaga, “Veganid on militantsed äärmuslased ning ei hooli millestki”. Vabandan Eesti Vegan Seltsi PR meeskonna ees juba ette.
Loomulikult ei suudaks ma päris elus sellist asja korraldada. Mind huvitab lihtsalt, mis siis saaks? Kas see aitaks? Mind valdab meeleheide. Mis mõtet sel kõigel on? Mis mõtet sel on, kui iga järgmise nurga tagant kiikab välja aina enam ennast õigustavaid ignorante. Mida ma valesti teen? Kas ma teen piisavalt? Kas inimesed on kõik hulluks läinud? Kas mina olen hulluks läinud?
***
Mulle on alati tundunud, et kõigepealt oli üks inimene, siis kaks ja alles siis seitse miljardit. Iga muutus maailmas on olnud ühe inimese teene. Kõigest ühe! Iga uus asi ongi esialgu just seda – UUS, kuni ta kaob või muutub normiks. Uut ei tasu karta, uut tuleb seedida.
Ameerika Ühendriikide 16. president, Abraham Lincoln, on orjapidamise lõpetamise peatükis äärmiselt oluline tegelane. Me täpselt ei tea, millised olid tema isiklikud ajendid, aga lõppude-lõpuks mängisid tema otsused siiski tähtsat rolli. Oleks võinud varem, aga hea, et niigi läks. Nagu Ameerika kirjanik, Julius Lester, ütles: “Mustadel pole mingit põhjust Abraham Lincolnile tänulik olla. Kuidas võttis tal orjade vabastamine aega tervelt kaks aastat? Tema sulepea istus kogu selle aja tema laual.”
Absoluutselt, aga ma saan aru ka härra Lincolnist, kes pidi otsuse tegemiseks kaaluma miljonit muud aspekti. Jah, orjapidamise traditsioon oli juba tuhandeid aastaid liiga kaua eksisteerinud, aga olgem ausad, sa ei taha, et sind suvalisel teatriskäigul kuklasse tulistataks.
Sinu otsus on märgatavalt lihtsam. Piltlikult öeldes istud sa igal elu hetkel justkui restoranis ja saad valida. Menüü on lõputu. Aga ära vali selle järgi, et see on mugav ja traditsionaalne. Vali südame järgi. See teeb sind õnnelikuks.
Seedimine võtab aega ja aega on meil napilt. Siiski parem seedida, kui loomavabastusdeklaratsioon pärgamenti lahti rullimata prügiurni visata. Võta see aeg ja süvene, kaalu, tunneta, hooli, alusta. Ole üks inimene.
—
Novembris 2021 korraldasime üleilmse vegankuu tähistamiseks esseevõistluse. Janiše essee on üks kolmest võidutööst.