Matt Bear
Meenutan härdalt neid aastaid, mis ma oma vanavanemate talus veetsin. Mäletan, kuidas koos kuke kiremisega ärkasin; kuidas metalltorude luugid klõpsatusega sulgusid, kui notsud oma kõhud täis olid söönud ja mõnusalt hommikupäikese kätte lesima viskasid. Minu nina täidab endiselt mu vanaema hommikusöökide maagiline lõhn, mis mind voodist hellalt välja tõmbas.
Kiiruga lendasid selga töötunked, milles õue vanaisale appi vudisin, sest sööta oli vaja 40 lammast, 2 härga ja ligikaudu 50 siga. Farm oli aastatega muutunud. Hiiglaslik punane laut, mis kunagi tosinkonnale lüpsilehmale koduks oli, seisis nüüd pea tühjana. Selles kajasid vaikselt vaid mõne lamba ja paari härja häälitsused. Vanaema korjas kokku 50-60 kanade munetud munad ja pesi need puhtaks, et hakata küpsetama oma kurikuulsaid kooke ja küpsiseid; osa munadest läksid naabritele müügiks.
Kevadel tuli vanaisa söödapoest koju, kandes tosinat väikest kollast tibupoega, vaid paari päeva vanuseid, kes piiksusid ja vargsi uut maailma uudistasid. Vanaema seadis üles kanala, kus tibupojad järgmised paar kuud elada said. Päeval tuhnisid ja siblisid tibud ringi, nokkisid maapinda; öösel pugesid nad turvaliselt soojuslampide alla peitu.
Kui olin kuue-seitsmeaastane, sain kiiresti ühe tibuga sõbraks. Ta ei olnud teistelt oluliselt suurem või väiksem, aga meil justkui tekkis side. Kui ma kanalasse jalutasin ja maha istusin, et tibupoegi askeldamas vaadata, põgenesid kõik tibud kanala teise otsa, sest nad kartsid mind. Kuid tema, tema tuli alati joostes just minu suunas. Ta hüppas mulle sülle, et teda hoiaksin ja paitaksin. Ta vaatas mind alati lausa kuidagi eriliselt. Ta tundus olevat justkui kauakadunud sõber, kes kuidagi nüüd tibukehasse lõksu on jäänud. Tibu nimi oli Foghorn. Ja oi, kus ma teda armastasin.
Tibud kasvavad väga kiiresti suureks. Peagi oli käes august. Mu tädid, onud ja nõod tulid kõik lähedalt ja kaugelt mööda tolmuseid kõrvalteid farmi kokku, et osaleda meie traditsioonilisel pereüritusel. Vanaema pani pumbamajas suured potitäied vett keema. Vanaisa aga teritas pikka terasest enda tehtud matšeetet.
Keskpäev lähenes. Mu nõod valisid välja peaaegu täiskasvanuks saanud tibud, tõstsid nad jalgupidi kanalast välja ja viisid vanaisale. Mina järgnesin, hoidsin süles Foghorni. Andsin Foghorni vanaisale. Foghorn vaatas mulle silmi pilgutades otsa. Vanaisa tõmbas ühe jõulise käega Foghorni tiivad lahku ning hoidis teda jalgupidi kinni, asetas ta siis puupakule. Sekundeid hiljem andis ta Foghorni verest immitseva keha mulle tagasi. Hoidsin teda jalgadest nii nagu mul teha kästi, lastes verel ta peata kehast välja voolata. Võtsin nõbudele sappa, et Foghorni elutu keha tulikuumade pottide juurde viia, et keev vesi sulgede küljestnoppimist hõlbustaks. Vaatasin veel korra selja taha, kus maas vedeles mu sõbra pea koos teiste kanapeadega… silmis veel viimane hägune pilk, nokk avali.
Kõndisin otsekui unes, segaduses… Olin ju siiski uhke, et järgisin traditsioone ja sain täiskasvanuid aidata. Kuid sel hetkel kaotasin sõbra ja hingesugulase. Katkes usaldus – usaldus minu ja mu vanavanemate vahel; ning minu ja mu sõbra vahel. Mu mälestuskõne peatas õhtusöögilauas vaid hetkeks kõigi kanasöömingu, selle järel visati õhku lause, mis mind tol hetkel veenis: „See on lihtsalt osa elust.“
Oma teismeea veetsin tööstuslikus seafarmis elades ja töötades. Mu ema abiellus mu kasuisaga, kes elas talle kuuluvas farmis, mis üsna kiiresti suureks tööstusasutuseks muutus. Mu kasuvennad ja mina olime igapäevaste tegevuste juures abiks: mu käed puutusid kokku iga viimsegi verise detailiga. Tol aja nähtud ja tehtud õudused hoiavad mind endiselt öösiti üleval, ka nüüd pärast pikki aastaid. Õudusteloori mässituna elasin ikka selle ühe lause järgi: „See on kõigest osa elust.“
Olin 18 ja ülikoolis, kui kuulsin esimest korda sõna “taimetoitlane”. Olime ekskursioonil, kus, muide, kohtasin oma tulevast naist Barbarat. Üks mu professoritest tellis pepperonita pitsa. Mõtlesin, et tüüp on lolliks läinud. Piilusin teda vargsi, kui ta oma maapähklivõi ja moosiga võileiba sõi, sellal kui kõik teised oma käbarad vinnutatud lihaga täidetud kotikestesse suskasid. Sain teada, et ta on keskkonna kaalutlustel taimetoitlane. Tol hetkel ei huvitanud mind, miks ta taimetoitlane on, oh ei: ma olin just teada saanud, et saab ka teisiti elada! Loomapidamine ja nende tapmine ei olnud „osa elust“. See oli vale. Kõik oli vale.
Kui Barbaraga ükskord ülikoolist maale farmi külla sõitsime, nägin ma korraga kõike hoopis teises valguses. Haigusega maadlev emis avas mu silmad ja muutis mu elu igaveseks. Olin kordi varemgi haigusest maha murtud emiseid näinud. Emaseid sigu tiinestatakse üha uuesti ja uuesti. Niimoodi kurnatakse nad üsna kiirelt lühikese eluea jooksul ära, nende tervis halveneb, tavaliselt niivõrd rängalt, et pikali visates nad enam ei tõuse. Kõik, kes usuvad, et farmerid hoolitsevad oma loomade eest nii hästi, sest et nad hoolivad või et loomadest sõltub ju nende elujärg, ei mõista nende tööstusfarmide mastaapi, tänapäeva farmitööstuse meeletut survet ja loomakasvatuse tulu. Kõvasti odavam on ärakasutatud emis kõrvale lükata, kui tema eest hoolt kandma hakata. See ju loomafarmide peamine eesmärk ongi: rahateenimine.
Vaatasin selle notsuemme suurtesse silmadesse ja kõik edasine oleks justkui filmist – ta pilk tungis mulle südamesse. Andsin talle veidi vett ja süüa, ise ta vajalikku kätte ei saanud. Mul on siiani niivõrd valus sellele tagasi mõelda, ka nüüd, 20 aastat hiljem. Rääkisin emisest oma kasuisale. Mulle ulatati püss. Kuid ma lihtsalt ei suutnud. Ma ei suutnud ta piinu lõpetada. Andsime talle Barbaraga veel veidi vett ja süüa, läksime autosse ja kogu tee kooli lihtsalt nutsime. Terve tee rääkisime emisest. Rääkisime perefarmist, kogu loomatööstuse olustikust; raiskamisest, vägivallast. Sellest, kuidas see kõik niivõrd ebavajalik on. Andsime üksteisele vande, andsime vande notsuemmele – meist saavad taimetoitlased. Ma ei ole enam kunagi sinna farmi oma jalga tõstnud.
Meil kulus mõni aasta, et täielikult taimetoitlasteks hakata. Tol ajal elasime väga talupoeglikus keskkonnas, väikeses majas, üle tee meist oli hamburgeriputka ja jäätisekohvik. Vahemaa oli nii väike, et võisime vabalt letil seisvaid menüüsid oma elutoast lugeda. Teadsime veel vaid kaht teist taimetoitlast ja sõna „vegan“ ei kuulnud me enne järgmist kolme aastat kunagi. Me ei jätnud jonni ja liikusime sihikindlalt mööda enda valitud teed, keeldusime liha ostmast, kuid sõime seda siiski pere ja sõpradega. Selline juba on meid ümbritseva kultuuri vägi ja võim – teadsime, et see on vale, meie uskumuste vastu, kuid meil oli ikka oma väärtuste järgi elamisega raskusi.
Siis, 1989. aasta vana-aastaõhtul, kui olime ülikooli lõpetanud ja maalt ära Iowasse kolinud, võtsime külmikust paki lihasteike. Steigid kinkis meile jõuluks pereliige. Küpsetasime steigid, kuid süüa me neid ei suutnud. Vaatasime üksteisele otsa… vaatasime steigitükke. „Ärme enam kunagi nii tee.“ Lubadus jäi püsima. Meist saidki taimetoitlased.
Üsna pea pärast seda ostlesime rõõmsameelsetena kohalikus poes laabivaba juustu ja vabapidamisel kanade mune, patsutasime endid seljale, et meie valikud on niivõrd head. Üks meie uus ühine sõber, kes oli vegan, ütles, et oleme küll taimetoitlased loomade nimel, seega peaksime uurima ka veganluse kohta. Mis asi see veeeeeekann veel on, mõtlesime. Tema kommentaar suunas meid veganluse teele ja selleni, millest on saanud meie elutöö.
See kõik oli veel enne Internetiaegu. Ainus taimne piim, mida saada võis, oli tükiline sojapiim, mida juues pidin nina kinni hoidma, niivõrd vastik oli see. Meie esimene kodukootud seitan muutis mu seitanifoobikuks, sest ma tõsimeeli arvasin, et tegu on mingi ühtlase maitsetu massiga. Polnud saadaval ühtki veganjuustu või -jäätist. Vähemalt meie neid ei leidnud. 20 aastat tagasi oli veganiks hakkamine tõsine julgustükk ja saavutus. Ilmselt võib see nii olla ka tänapäeval, kuid ajad on vähemasti muutunud. Nüüd on isegi kõige tagasihoidlikumad maakoha toidupoed varustatud tamsete jäätiste, juustude, piimade, hot dogi viinerite, burgerikotlettide ja mitmete muude toodetega. Veganiks hakkamine pole kunagi varem olnud niivõrd lihtne.
Tänapäeval teab igaüks, keda kohtan, mida tähendab veganlus. Aina enam inimesi saab aru, miks veganlus on niivõrd oluline ja võimas tarbijavalik. Sellise suure muutuse abil on ka minu diskussioonistiil oluliselt muutunud. Kui ma vanasti väitlesin, vaidlesin ja kangekaelselt rõhutasin, miks vegantoite tuleks eelistada, siis nüüd ma enamjaolt hoopis seletan ja aitan neid, kes tõsiselt veganluse vastu huvi tunnevad.
Täna seisab mu pere farm tühjana. Vanaema suri hiljuti ja kodutalu läheb ilmselt müüki. Truult hoidis ta 1988. aastal surnud vanaisale lubadust, et laut saab kenasti värvitud ja renoveeritud. Isegi toona sai vanaisa aru, et peretalu on ajale jalgu jäämas. Ümbruskonna farmid seisavad nüüd tühjadena, laudad vaikselt lagunemas. Mõni üksik küll on püsima jäänud, neist on nüüd saanud suured farmikompleksid, kus loomad on sunnitud oma elud meeleheites ja vangistuse veetma.
Suured loomatööstusfarmid on omale niivõrd sünge maine kasvatanud, et inimesed on hakanud vaikselt ülistama väiksemaid perefarme, et osalisest süükoormusest natukenegi vabaneda. „Meie ju ometigi loomi nii halvasti ei kohtle, ega ju?“ lohutavad nad endid. „Muidugi mitte! Näe, kui palju on olemas „humaanseid“ farme.“ Niimoodi tekibki veidi kergem enesetunne, kuid see on vaid üürikeseks ajaks. Tegu on ikkagi järjekordse valega. Valetame endale õndsalt, et loomad, keda kasutame ja ära sööme, et kuidagimoodi on neid säästetud ärakasutamisest, piinamisest, vanematest lahutamisest, et inimesed on olnud halastavad ja neile mugavad vangistustingimused loonud ja et neid lõppeks ei tapetagi.
Muidugi ei ole olemas „humaanset“ loomakasvatust. Olen selle keskel ju elanud; mina tean. Isegi pisikestes ja kõige südamlikemais perefarmides, sellistes nagu mu vanaema ja vanaisa vanas heas farmis, kasutatakse loomi vastu nende tahtmist ära ja nende elu lõpetatakse vägivaldselt ja varakult. Kindlasti on võimalik olla „vähem julm“, kuid see ei ole kindlasti „inimlikum“. Tegu on valega.
Loomsete toodete nimetamine humaanseks on vaid turundusnipp, et häid inimesi illusioonidega pimestada, pannes nad uskuma, et teevad õigeid valikuid. Selliseid häid inimesi nagu mina, kes ei taibanud kohe alguses, et olemas on ka parem ja vägivallavaba viis elamiseks. Selliseid inimesi, kes pole taibanud, et loomade söömine ei ole „osa elust.“ Loomulikult tahame valu eest, õuduste eest põgeneda, ma mõistan seda. Mina tahan ka. Kuid loomadele sellist luksust ei pakuta. Õnneks on olemas lahendus.
Veganvalikute näol on meil äärmiselt oluline võimalus lõpetada ebavajalik kannatuste ja tapmiste jada. Veganvalikud annavad meile kõigile võimaluse põgeneda valust, kannatustest. Meie vabadus ja lunastus ei tugine enam teiste kannatustel. Veganluse valimine muutis mu vabaks, muutis mu õnnelikuks, muutis mu inimeseks, kes olin alati sisimas olnud, kuid kellega mul veel au kohtuda ei olnud – inimeseks, kes kirglikult ja vabandamata hoolib.
—
Originaalartikkel The ‘Good Old Days’ of Animal Farming Were Never Good for the Animals