Autor: Leslie J. Cross (maailma esimese vegan seltsi (The Vegan Society) asedirektor)
Hiljuti vaatas The Vegan Society üle ja parandas reegleid, mis muuseas hõlmavad ka veganliikumise eesmärgi selget sõnastamist. Sõna “veganlus” on seltsis siiani igaüks mõistnud omamoodi vastavalt isiklikele arusaamadele. Nüüd on see sõnastatud järgmiselt:
„Selts töötab selle nimel, et inimesed lõpetaksid loomade ekspluateerimise. Veganluse juhtmõtteks on elamine loomi ekspluateerimata.“
Selts tõotab “taotleda lõppu loomade kasutamisele toiduks, tarbeesemeteks, tööloomadeks, jahiks, loomkatseteks ja kõigil muudel juhtudel, kus inimene loomi ärakasutab.“
Seltsiga võivad liituda kõik, kelle eesmärgid sellega ühtivad ja kes on nõus elama ideaalile nii ligilähedaselt, kui nende olud seda lubavad. Seltsi liige ei pea lubadust andma, aga ta peab selle eesmärgiga nõustuma. Seega on uks kõigile valla ja selts võtab vastu kõik liikmed, kes tahavad meid abistada. Seltsi juhivad ja haldavad liikmed.
Selle arengusuunaga soovitakse eristada veganlust teistest loomade heaoluga tegelevatest liikumisest. Teised liikumised tegelevad mingi kindla alaga, seega tegeletakse kindlate praktikatega, mitte põhimõtetega. Veganlus iseenesest on põhimõte, millest loogilise jätkuna saavad alguse kindlad praktilised tegevused.
Kui veganluse põhimõtet toitumise puhul rakendada, siis on kohe aru saada, miks tuleb süüa rangelt taimetoitu ja miks ei või toit sisaldada mingeid loomseid saadusi. Inimesest võib mitmel põhjusel taimetoitlane saada – inimeste heaoluga seotud põhjustel, tervislikel põhjustel või lihtsalt maitse-eelistuse tõttu. Põhimõtteid on erinevaid ja igaühel on oma. Veganluse põhimõtteks on, et inimesel pole õigust omakasuks teisi olendeid ekspluateerida, ja mingeid muid põhimõtteid ei ole. Vegani toiduks on puuviljad, pähklid, aed- ja teraviljad ning muud mitteloomsed toiduained, toiduks ei tarvitata liha, kala, linnuliha, mune, mett, piima ja sellest valmistatud tooteid.
Veganmaailmas taaselustatakse looduslähedane tervik, loomad viiakse võimaluse piirides tagasi oma esialgsetesse elupaikadesse. Heastatakse suur ajalooline viga, mille mõju evolutsioonile on tõenäoliselt olnud tohutu. Mõte, et inimene võiks loomi omakasuks ära kasutada saab olema täiesti võõras, pea mõeldamatu. Sel viisil asjale lähenedes ei taha veganlus mitte niivõrd loomade heaolu parandada, vaid neid vabastada, seda on vaja loomade ning inimese hinge ja meele heaks. Veganlus ei püüa teha praegust suhet talutavaks, sest on mõistetud, et see on orja ja peremehe suhe, mis peab kaduma, enne kui selle asemele saab midagi paremat luua.
Veganlus on tõdemine, et seal, kus on armastus, kaob ekspluateerimine. Sama nähtub ka orjade vabastamise liikumise ajaloost. Armastuse mõjul kaoks viimnegi vägivallailming loomade suhtes. Armastus tuleb tervendavast kaastundest, see on inimarmastuse kõrgeim vorm. See on andmine vastutasu ootamata. Ja siiski oleks kasu sellest inimesele mõõtmatu, sest inimene vabastaks iseennast paljudest oma madalama loomuse nõudmistest.
—
Originaaltekst “Veganism Defined” ilmus aastal 1951.
Tõlkis Katrin Reintop