20. mai 2019Eesti Vegan Selts

Eestist pärit vegan Triinu elab juba ligi kümme aastat Inglismaal. Päeval töötab ta konsultandina, kuid vaba aja pühendab loomadele ja aktivismile. Ta tegutseb liikumistes, mis eesti lugejatele võivad tunduda ehk liigagi julged või suisa äärmuslikud. Uurisime temalt lähemalt, kuidas ta nendeni jõudis ja mida need aktivismivormid endast kujutavad.

Alustame traditsiooniliste küsimustega: Kuidas jõudsid veganluseni? Ja kuidas aktivismini?

Mul polnud kunagi plaanis veganiks hakata. Olin alati suur lihasõber, ise väitsin samal ajal, et olen ka suur loomaarmastaja. Mingil hetkel aga hakkasin südames silmakirjalikkust tundma. Et kuidas ma vaatan internetist nunnude lehmakeste pilte ja siis lähen ostan veiseliha? Jätsin seejärel loomaliha menüüst välja, aga kala sõin ikkagi edasi, sest väiksest peale oli ju mulle õpetatud, et kala on tervislik toit. Ma sisendasin endale, et kalad ju valu ei tunne. Kui see minu „tõekspidamine‟ ümber lükati, sai minust taimetoitlane.

Vandusin, et veganiks ma nüüd küll ei hakka, sest see on ju liiga ekstreemne ja elu juustuta on ju nii raske! Samas hakkas sotsiaalmeediasse igasuguseid muna- ja piimatööstuse videoid tulema ning südamesse kippus taas seesama silmakirjalikkuse tunne. Olen alati tundnud loomadega palju tugevamat sidet kui inimestega. Hakkasin end süüdi tundma. Keegi tegelikult ei saa sind ju sellist emotsiooni tundma panna, see tuli ikka minu enda seest. Ja nii saigi minust vegan.

Teisi veganeid ma ei teadnud, nii et veetsin oma vaba aja Earthling Ed’i, Joey Carbstrong’i ja teiste aktivistide videoid vaadates. Mõtlesin, et vat kui hea, et ma olen selline vaikne vegan, las nemad siis olla nagu meie eestkostjad. Nemad samas tegelikult rõhutavad oma videotes, kui oluline on aktivism.

Mäletan, et olin jõusaalis ja harjutuste vahepeal viis mind miski Facebooki, kus nägin ühte videot lehmast, kes on teel tapamajja. Videos ei olnud üldse räiget pildimaterjali, aga loom oli täiesti alla andnud. Mul hakkas füüsiliselt nii paha, et pidin jõusaalikülastuse pooleli jätma, et mitte harjutusmati peale oksendada. See lühike klipp kuidagi lõikas mulle südamesse. Läksin koju ja hakkasin kohe aktivistide gruppe enda piirkonnas üles otsima. Nädal hiljem osalesin oma esimesel aktivismiüritusel: olin tapamaja juures ja vaatasin neid samu loomi, keda olin näinud videotes. See päev muutis mind täielikult. Sellest päevast peale sai minust aktivist ja enam ma oma elu ilma selleta ette ei kujutakski.

Tegutsed liikumises Meat the Victims. Mida see endast kujutab? Mis on selle eesmärk? Kirjelda, palun, lähemalt mõnda teie aktsiooni.

Meat the Victims on vägivallatu aktivismivorm, mille puhul kasutatakse kahte tiimi. Üks tiim läheb loomafarmi sisse, teine on väljas nii-öelda moraalseks toeks ja aktivismi „näoks“, peab läbirääkimisi politsei ja meediaga. Eesmärk on saada meediakajastust ja paljastada seda, mis tegelikult loomadega toimub. Loomatööstused tegutsevad saladuskatte all ning aktivistid tõmbavad nendelt justkui loori. Ühendkuningriigis on hetkel olnud alles üks aktsioon, Austraalias, kust see alguse sai, on aktsioone olnud neli, Kanadas toimus ka just esimene ja Hispaanias on neid olnud nüüd kaks.

Meat the Victims aktsioon Inglismaal. Foto: Erakogu

Meie esimene aktsioon toimus 2. märtsil, kui läksime sigalasse, täpsemalt siis emiste lauta, kus neid hoitakse koos põrsakesega. Mõned pisikesed olid surnud, paljud suremas. Nende emasid hoitakse poegimiskastides, mis on metalltaladega niivõrd piiratud, et nad saavad astuda vaid sammu ette ja sammu taha. Pärast seitsmetunnist sigalas olemist saavutasime oma eesmärgi ning saime meediakajastuse. Lahkusime farmist raskete südametega, sest meie saime minna koju, kallistada omakseid, ohvrid jäid aga sinna põrgusse.

Kas oled ka mõne muu aktivismivormiga kokku puutunud?

Oktoobrist märtsi alguseni võtab minu aja peamiselt üks aktivismivorm: rebase- ja jänesejahi saboteerimine. Jahi saboteerimiseks kasutame näiteks pasunaid, piitsu ja sidrunivedelikku, mis aitavad koerad rebaste jälgedelt eemale peletada ning ajab nad segadusse.

Koertega jahtimine on tegelikult Inglismaal seadusevastane, aga kahjuks liigub selles vanas ja aegunud aristokraatide „hobis“ jube palju raha, mis tähendab seda, et kuigi meie teeme politsei eest nende tööd, on just saboteerijad need, kes kinni võetakse.

See on ka üks kõige ohtlikumaid aktivismivorme. Jahi toetajad sageli peksavad saboteerijaid ning aastate jooksul on kaks aktivisti ka elu kaotanud. Kasutame turvalisuse tagamiseks ka kehakaameraid, kuid kahjuks alati see ei aita. Oma sotsiaalmeedias pole ma sellest postitanud, sest turvalisuse tagamiseks tegutsen anonüümselt. Kuigi puutume jahimeestega iga kord kokku, on mu nägu nii kaetud, et nad teavad mind ainult silmade ja kulmude järgi. Minu kolleegidest ka keegi ei tea, et ma sellega tegelen. Tihti küsivad nad, et kuidas nädalavahetus läks, ning ma vastan, et rahulik oli. Ise samas mõtlen, et tegelikult vedas, et peksa ei saanud ja pokri ei pistetud.

Nn direct action tekitab tihti inimestes ka negatiivseid emotsioone. Kuidas vastaksid kriitikutele, kes ütlevad, et sellised julgemad aktivismivormid peletavad inimesed veganlusest eemale ning jätavad loomaõiguslastest äärmuslaste mulje?

Jah, neid inimesi (ka veganeid), kes nii ütlevad ja meid äärmuslastega võrdlevad, on tohutult palju. Ma rõhutan kogu aeg: veganlus ei ole sinu pärast. Veganlus pole ka minu pärast. Pole isegi toidu pärast. Veganlus on loomade pärast. Ja kui me vaatame igasuguseid sotsiaalse õigluse liikumisi läbi aegade (orjanduse kaotamine, naiste õigused jne), siis mitte ühtegi nendest ei saavutatud ilma direct action’ita.

Inimestele väga meeldib kõike isiklikult võtta. Mind on isegi teised veganid tulnud hurjutama, et mida sa teed. Õnneks ma ei tee midagi teiste inimeste, isegi teiste veganite pärast. Ikka loomade pärast. Muutused sotsiaalsel tasandil ja isiklikul tasandil tulevad erinevalt. Meie eesmärk Meat the Victim’i tiimiga on näidata inimestele, mis loomadega toimub, ja rõhutada, et me seisame nende eest. Kui loomade õiguste eest võitlemine ja nendele elu andmine nii ekstreemne on, siis, jah, olen auga ekstremist.

Kust leiad julgust ja jõudu aktiivne olla? Kuidas kaitsed ennast läbipõlemise eest?

Ma arvan, et kui paar korda saboteerimas käia, siis see julgus on pärast suhteliselt kerge tulema. Mulle on ikka öeldud seal silmast silma, et nad peksavad mul ajud välja ja igasuguseid muid „ilusaid“ asju. Loomad annavad jõudu. Kaastunne ilma tegevuseta on lihtsalt vaatlus.

Varjupaigas. Foto: Erakogu

Läbipõlemine on väga suur oht aktivistide seas ja olen ka ise seda kogenud. Sellepärast ma enam tapamajade juures nii tihti ei käi, hing enam ei pidanud sellele vastu. Üks reka teise järel viib loomi sinna sisse, paitad neid ja sosistad neile, et küll kõik korda saab, ise väga hästi teades, et kolme tunni pärast ripuvad nad seal laes ja võitlevad elu eest.

Soovitan igal veganil ühe korra tapamaja ees toimuval loomade tunnistamisel käia, maksimum paar korda, aga rohkem mitte. Samas on see vajalik, sest see paneb asjad perspektiivi.

Ma ei tea, kas suudaksin teha seda, mida teen, kui ma vahepeal ei käiks loomade varjupaigas vaatamas ja kallistamas loomi, kes sellest põrgulikust süsteemist on päästetud. See annab mulle jõudu ja jaksu edasi minna.

Millist nõu annaksid inimesele, kes soovib loomi aidata, aga kes millegipärast ei saa või ei julge n-ö tänavale minna? Kuidas nemad saaksid veganliikumisse panustada?

Muidugi, aktivismivorme on erinevaid. Tõekuubikus, mis on ka Tallinnas olemas, võid olla maski taga ja silti hoida, ei pea kellegagi rääkima. Sotsiaalmeedia on meie tugevaim relv, paljastamaks, mis loomadega toimub. Ka seda saab kasutada ja jagada postitusi loomaõiguste teemal. Kõigi jaoks on koht olemas, kui vaid tahad midagi loomade nimel teha.

Mis julgusesse puutub, siis ka mina olin alguses väga arg ja isegi sotsiaalmeediasse postituste jagamine tekitas ärevust. Alguses on kindlasti veidike raske. Mida rohkem oma silmaga näed, mis loomadega toimub, seda julgemaks muutud ka ise.

Kas sul on lemmikveganeid ja -loomaõiguslasi, kelle tegemisi jälgid näiteks blogis, sotsiaalmeedias või Youtube’is?

Leah Doellinger kindlasti, kes on Meat The Victims’i looja. Olen temaga palju Instagramis rääkinud, ta on väga armas inimene, habras, kuid samal ajal nii tugev. Earthling Ed on alati olnud üks lemmikutest, samuti Natasha ja Luca, kes on tuntud nime all That Vegan Couple. Ma olen väga õnnelik, et paljud aktivistid, kes mind igapäevaselt inspireerivad, on ka minu sõbrad.

Milliseid positiivseid muutusi oled ühiskonnas märganud seoses veganlusega ja suhtumisega loomadesse?

Inglismaal on kindlasti vegantoitude valik ikka väga suurenenud. Aga veel õnnelikumaks teeb mind see, kui veganid kirjutavad mulle ja küsivad, et kuidas aktivistiks hakata, kust alustada jne.

Kas usud veganmaailma võimalikkusesse ja kas jääd alatiseks veganiks?

Kui me nüüd end selle läheneva kliimakatastroofiga minema ei pühi, siis arvan, et jah, veganmaailm on võimalik. Oleneb, mis päeval minult seda küsida.  Vahepeal on täiesti lootusetu olla, vahepeal on meeleolu jälle optimistlikum. Seda, et ma nüüd ise seda maailma, kus loomad inimeste käest priid on, näen, ma pigem ei arva. Tore ju oleks, aga meil on selleni veel nii pikk tee minna.

Küll võin aga kindlalt väita et eksveganit minust kunagi ei saa. Jah, siis, kui kurvem on olla, mõtlen, et oleks tore, kui saaks natuke asju mälust pühkida ja rõõmsalt mingis roosas pilves elada, nagu need endised „veganid“. Aga kui ikka oma silmaga näed ja käega katsud, millisesse süsteemse julmuse rattasse me loomi siia ilma elama toome, siis, ei, pole mitte mingit tagasiteed.

Küsis Ireene Viktor