11. mai 2025Eesti Vegan Selts

Emadepäev on aastas korra ja vähemalt sama tihti saame meediast lugeda, kuidas järjekordne Eesti lüpsilehm on mõne rekordi purustanud. Aga mis nende numbrite taga peitub? Kas siin on mingi trikk? Kes maksab lehmapiima eest tegelikult kõige kõrgemat hinda? Heidame pilgu ühe Eesti lehma igapäevaellu.

Poes piimapaki järele haarates ei mõtle inimene enamasti, et selles sisalduva piima on eritanud emad. Emade piimanäärmed ammutavad verest toitaineid ja sünteesivad nendest piima koostisosad, sest nad on sünnitanud lapsed, kellele on loodus ette näinud emapiima kui esimese toidu. Kui laps imetamiseast välja kasvab ja tahkele toidule üle läheb, siis piimanäärmete talitlus ka lõpeb.

Piim sisaldab laktoosi ehk piimasuhkrut. Lapse keha toodab laktaasi – ensüümi, mis võimaldab laktoosi seedida. Kui imetamisperiood lõpeb, siis kaob üldiselt ka laktaasi tootmine. 

Laktoosi seedimine täiskasvanueas on seotud geneetilise erandiga. Umbes 7000 aastat tagasi toimunud geenimutatsiooni tõttu säilib osadel inimestel laktaasi tootmine kogu elu jooksul. Täna suudab umbes 35% maailma elanikkonnast laktoosi seedida ka täiskasvanuna.

See on aga erand, mitte norm, ja enamik täiskasvanud imetajaid, sh inimesed, ei talu piima. Siit joonistub välja midagi huvipakkuvat: inimene on ainus imetaja, kes tarbib regulaarselt piima ka pärast imetamisiga – ja lisaks veel teise liigi piima. Seda võiks pidada bioloogiliseks kõrvalekaldeks, millel on kultuurilised ja majanduslikud põhjused, mitte toitumuslikuks paratamatuseks.

Põhja-Euroopas on suurem laktoosi taluv elanikkond. See jääb kuskil 80-98% kanti, mis seletab, miks meie hulgas on olnud võimalik piima tarbimist täiskasvanueas niivõrd ulatuslikult normaliseerida.

Juba lasteaias kinnistatakse meile, et lehm annab inimestele piima, aga selles õpetuses kasutatav tegusõna on vale – inimesed võtavad loomadelt piima ja ekspluateerivad selleks loomade reproduktiivsüsteeme.

Lehmakasvatust ja piimatootmist käsitlev ja õpetav sõnavara on meelega erinev sellest, mis inimestega seostub. Räägitakse seemendamisest, tiinusest, poegimisest, toodangust, praakimisest, realiseerimisest ja utiliseerimisest. Emadus on aga universaalne ja me teame, et lehmaema soovib oma lapse eest hoolitseda ja temaga koos olla, kuni laps on iseseisvaks eluks võimeline. Lehmaemad ja nende lapsed nutavad eraldamise järel üksteist taga. Lehmaemad eritavad piima oma lastele ja loodus on enamasti seadnud nii, et eritatakse vaid vajalik kogus.

Tänasel emadepäeval tähistame emaks olemist ja siin on ühe keskmise Eesti vasika emaks saamise lugu. Paneme talle nimeks Mustik, mis on Eesti kõige populaarsem lehmanimi.

Sünd

Mustik sünnib oma emale, kes on heal juhul sulus, aga kõige suurema tõenäosusega siiski lõa otsa aheldatud. Kui veab, siis lastakse emal Mustik puhtaks lakkuda, aga võimalik, et teda kuivatab rätikuga inimene. Selle asemel et emaga koos olla, viiakse Mustik suurfarmides puhtuse, õigete tingimuste puudumise ja nakkuste ettekäändel ema juurest minema. Selleks, et vastsündinud vasikal tekiks passiivne immuunsus haigustekitajate vastu, joodetakse talle enamasti lutipudelist või sondiga tema ema või mõne teise samal ajal sünnitanud ema ternespiima. Mõnelpool siiski lubatakse lehmal ja vasikal 24 tunniks kokku jääda, kuid mitte kauemaks.

Kui Mustik oleks sündinud poisina, siis on väga tõenäoline, et tema eluke jääks väga lühikeseks.

Inimesed väidavad, et nad hoolitsevad vasika eest ja aitavad seeläbi ära hoida võimalikke komplikatsioone, kuid samamoodi tekitab töötajate sekkumine ning võimalik vale tegevus ohte vasika tervisele. Kuna majanduslikult on kõige otstarbekam Mustikule oma ema piima mitte anda, siis lisaks ternespiimale ta rohkem emapiima ei saa. Talle antakse piimaasendajat, mille kvaliteet ja mõju vasika tervisele varieerub.

2-6 nädala vanuselt eemaldatakse Mustiku sarvealgmed ehk viikase läbi väga valulik protseduur nimega nudistamine. Seda tehakse kas elektrilise või gaasitulemasina põhimõttel töötava kuumaks rauaks kutsutava nudistajaga või lämmastikhapet kasutades.

Esimene rasedus

Mustiku puberteet algab 8-11 kuu vanuselt. Mustikut nimetatakse mullikaks kuni tema esimese lapse sündimiseni. Mullikad raiskavad piimafarmis aega ja ressursse, seega tahab inimene neid rasestada nii vara kui võimalik. Kui Mustik jääb rasedaks 15-kuuselt, et sünnitada 23-25 kuu vanuselt, siis peab inimene seda optimaalseks. Suure tõenäosusega seemendatakse teda esimest korda 13,5-kuuselt. 

Nagu inimeselgi, toimuvad Mustiku kehas hormonaalsed muutused, et rasestumine võimalik oleks. Need hormonaalsed muutused toovad esile muutusi käitumises ja füsioloogias. Inimesed on need muutused kaardistanud ja õppinud neid tõlgendama, et ära tunda, millal on õige aeg Mustikut kunstlikult rasestada. Seda äratundmist kasutatakse õigustusena, mis lubab inimesel kui teise liigi esindajal sekkuda lehmade reproduktiivsesse ellu. Inimesed kasutavad kunstlikku seemendamist, sest nii tuleb ülal pidada vaid väikest arvu sugupulle. Ühe pulli lahjendatud ja sügavkülmutatud spermaga saab rasestada kuni 10 000 lehma. Lisaks on inimesele oluline „geneetiline esmaklassilisus“, mida kunstlik viljastamine võimaldab. Pullilt saadakse tema sperma enamasti loomanahaga kaetud pinki ehk fantoomi kasutades.

Kas see, et lehm näitab välja teatud käitumismustreid või füsioloogilisi märke, mida inimene on õppinud tõlgendama viljakusnäitajatena, annab inimesele õiguse sisestada ühe käe lehma pärasoolde emakakaela tunnetamiseks ja teise käega seemenduspüstolit läbi tupe emakasse juhtida, viies sellega läbi tegevust, mille jaoks on tal võimatu nõusolekut saada?

Inimesed ise kasutavad sellise nõusolekuta tegevuse jaoks inimkontekstis karme sõnu.

Kuigi mullikate rasestumise tõenäosus on suurem kui juba sünnitanud lehmadel, siis pole võimatu, et Mustik peab üle elama 7-8 inimese poolt läbi viidud seemendamist enne, kui ta esimest korda rasedaks jääb. 

Mustiku rasedus kestab 9 kuud. Pärast sünnitust võetakse ta laps ta juurest ära ja algab Mustiku elu piimalehmana.

Elu piimalehmana

On tõenäoline, et Mustik elab vabapidamisega farmis, aga ka lõaspidamine on väga tavaline. Asemematerjaliks on tihtipeale betoon, aga järjest rohkem on levinud kumm. Allapanu täielik puudumine on tavaline, aga pigem leidub selleks siiski põhku või saepuru.

Mustikut lüpstakse lüpsiseadmega kas lüpsiplatsil või kohas, kuhu ta on lõastatud, ja see toimub tavaliselt kaks korda päevas. Mõnes laudas lüpstakse ka robotiga.

Loomulikus keskkonnas jooks lehmalaps oma ema piima 8-12 korda päevas ja ema piimanäärmed toodaksid piima vaid sellele vastavas koguses.

Kui Mustiku laps elaks temaga koos loomulikku elu, siis jooks ta esimestel elunädalatel piima umbes 10% oma kehakaalust. Vasikas tarbiks rohkem piima kui farmides inimene talle asendajat annab ja 2-3-kuuselt võib ta juua lausa 10-15 liitrit päevas. Üldiselt jääb vasika päevane piimajoomine siiski 4-10 liitri vahele. Noor loom läheks järk-järgult üle tahkele toidule ja mäletsemisele ning lõpetaks oma ema piima joomise täielikult 8-12 kuu vanuselt.

Kuidas aga on siis võimalik, et Eesti „tipplehm“ Rekord EE 22982377 lüpsis päevas 100,6 kg piima? Eeldame näitlikult, et Rekordi lehmalaps jooks temalt loomulikult 11 liitrit piima päevas. Üks kahekuune inimlaps sööb ca 750-900 ml rinnapiima päevas. See tähendab, et kui inimlapse ema oleks aretatud nagu Rekord, siis toodaks ta 7,5 kg piima päevas.  Iga ema teab, et see oleks õudne. See on 7-10 korda rohkem kui looduslikult võimalik ja ohutu.

Üks laktatsiooniperiood kestab 305 päeva. Selle perioodi rekord on Eestis Elisabeth 7756 käes. Temalt võetud 23 606 kg on umbes 77 kg piima päevas.

Inimesed on sihipäraselt põlvkondade viisi kunstlikult aretanud lehmi, kes annaks rohkem piima. Muidugi ei ole kõik lehmad n-ö rekordlehmad.  Maailmas levinuima piimatõu Holstein-Friesiani käest saab keskmiselt võtta veidi üle 10 000 kg piima ühe laktatsiooniperioodi jooksul. Seda on siiski 4-10 korda rohkem kui loomulik.

Ka meie Mustikul on ebaloomulikult suur udar, millist oleme küll harjunud nägema, aga see on kaugel sellest, mis on loomulik või loomale hea.

Umbes 50 päeva pärast poegimist seemendatakse Mustik uuesti. Ta on seega suurema osa oma elust samaaegselt nii tiine kui ka lüpstav. Mustikule jääb vaid 40-60 päeva pikkune periood enne uut poegmist, mil teda ei lüpsta.

Teekonna lõpp

Üks on selge: kui Eesti piimalehmad on Euroopas piima tootmise koha pealt esimeste hulgas, siis tähendab see loomadele lühemat eluiga. Tavaliselt ei ela meie lehmad palju üle 5 aasta. Erialakirjandus ütleks selle kohta „kasutusiga“.

Loomulikus keskkonnas elaks meie Mustik 20-aastaseks. Piimafarmis saavad talle aga saatuslikuks sigimisprobleemid, jäsemehaigused, udarahaigused, traumad, ainevahetushaigused või madal toodang. Suured piimakogused ja udarad on paljude probleemide ja haiguste põhjusteks. 

Farmi omanik „praagib“ Mustiku, kui Mustik pole talle enam kasumlik: ei anna piisavalt piima, ei tooda järglasi, vajab ravi. Enamasti tähendab see teekonda tapamajja.

Nii lõppebki meie Mustiku elu. Ta on elanud 5 aastat ja saanud 4 lehmalapse emaks, kellest pole ta ühegagi veetnud rohkem aega kui päevakene. Teda on lüpstud ebanormaalselt suurtes ja kurnavates kogustes, mis tema tervise ja heaolu laastasid. 

Eriala- ja koolituskirjanduses on selgelt kirjas, et loomakasvatuse eesmärk on kasum ja selle maksimiseerimine. Kui meetodites ja tingimustes tehakse justkui parandusi, siis seda seepärast, et tervematelt loomadelt saab rohkem piima võtta. 

Vabapidamist peetakse loomadele paremaks, kuid sellega käib kaasas suurenenud töötajate vigastuste oht. Tapamajades töötamine kahjustab sealsete töötajate vaimset tervist täiesti äärmuslikul määral. Loomatööstuses kaotavad lisaks loomadele ka inimesed. Kui tundub, et robotid ja masinad on vastuseks, siis tasub võtta paus ja tunnistada, et piimatööstus on läbi ja lõhki õel ja vägivaldne ja seda juba eos. Ka kõige väiksem ja hubasem farm kasvatab lehma, kes on oma tervise arvelt aretatud kordi rohkem piima tootma kui loomulik. See farm võtab ikkagi teiselt elusolendilt midagi nii intiimset ja püha kui ema toit oma lapsele.

Teiste elusolendite ära kasutamist ja piinamist ei saa paremaks disainida, see tuleb lihtsalt lõpetada.