Helen Kamenjuk
2022 saab kohe läbi ja on aeg teha kokkuvõtteid. Osalemine Mõjukõneleja konkursil, mille võitja sai oma kõne esitada festivalil Impact Day 2022, oli minu jaoks kindlasti üheks kõige märkimisväärsemaks sündmuseks sel aastal ja seda mitmel põhjusel.
Piisas sõnadest „jätkusuutlikkuse festival” ja konkursi tuumküsimusest: „Kuidas meist igaüks saab maailma mõjutada?”. Ma ju ei teadnud, kas kandideerimas on keegi suurepärane kogenud kõneleja, kes veganlusest räägib, või ei tee seda mitte keegi. Seetõttu otsustasin, et jätkusuutlikkuse festivali ei saa pidada ilma, et vähemalt keegigi mingiski ürituse faasis loomatööstusega lõpparve tegemisest ei räägi.
Panin kirja, mis tol hetkel kõige rohkem keskkonna aspektist hinge peal kripeldas, salvestasin kiiruga videokõne ja lootsin salamisi, et üks suurepärane vegankõneleja on siiski sama teinud. Tuli välja, et ei olnud, sest sain veidi hiljem meili, mis teatas, et olin üks kolmest, kes on konkursil otse finaali pääsenud. See tähendas, et mu täiesti ebavajalikult negatiivne eelarvamus, et seda teemat juba eos ignoreeritakse, ei osutunud tõeseks.
Viimasest kõnepidamisest oli möödas üle kahe kümnendi ja vahepeal covidi-kodukontoris veedetud aastad, mil avalik suhtlus seisnes enamasti poes kassiirile “Tere! Aitäh!” ütlemises, tähendasid, et sirge selja ning kõva häälega tervete lausete artikuleerimine osutus täiesti hirmutavaks ülesandeks. Nii sai kogu üritus juurde veel teisegi dimensiooni: see polnud mitte ainult veganlusest kõnelemine, vaid ka eneseületus millegi sellise nimel, millest ise väga hoolin.
Mind on alati hämmastanud inimesed, kes jätkavad loomse tööstuse toetamist kõikide teadaolevate vasturääkivuste kiuste. Nii ma siis ladusingi kõnes ritta jätkusuutlikkust silmas pidades mõned kõige ilmselgemad faktid loomatööstuse kahjulikkuse kohta.
Rääkisin hirmust, mis on algatustel nagu Meatless Monday ja Taimne teisipäev, mis kardavad, et veganlusele üles kutsumine toodab vastupidise efekti ja inimene distantseerib ennast probleemist. Tuletasin kuulajale meelde, et igasugunegi surve ei tule minult või kelleltki, kes veganlusest kõneleb, vaid see tuleb loomadelt ja ümbritsevalt looduselt (praegu lisaksin juurde, et ka meie enda südametunnistuselt). Selle asemel, et karta, et loomsest tööstusest loobumisele üleskutsumisel ei ole algselt piisavalt kõlapinda, peaksime endalt hoopiski küsima, kas me saame endale loomse tööstusega jätkamist lubada.
Teadlased ütlevad, et status quo jätkuda ei saa ning kui me järgmise 15 aasta jooksul järk-järgult, aga sihikindlalt loomatööstuse elimineerime, siis saame selle sajandi lõpuks olukorra stabiliseerida ja senist kahju kompenseerida. Need teadlased Stanfordi ja Berkley ülikoolist tuletavad ka meelde, et tarbimisest ajendatud revolutsioone on läbi viidud varemgi: elekter, autod, päikesepaneelid. Meie suhtumine toitu pole kivisse raiutud: itaallased polnud 500 aastat tagasi tomatitest kuulnudki ja 60 aastat tagasi polnud keegi Hiinas Coca-Colat joonud. Toit peab olema lihtsalt maitsev, tervislik, kättesaadav, rahakotisõbralik, julmusevaba ja keskkonda austav.
Kas pole mitte innustav, et kui me nüüd kohe oma käitumist muudame, siis on veel lootust? Me saame iga päev oma rahakotiga hääletades toetada taimse tööstuse arengut ning nõuda muutusi dotatsioonisüsteemides. Kuna Impact Day näol oli tegemist eelkõige ettevõtlust puudutava festivaliga, siis oma kõnes tõin välja ka selle, et ettevõtte opereerimise saab taimse nurga alt üle vaadata ka siis, kui otseselt millegi loomse tootmise või töötlemisega ei tegeleta. Investorid saavad valida ning keskenduda vaid taimsetesse ettevõtetesse ja lahendustesse investeerimisele. Toidusektorist võib näideteks tuua Türi piimakombinaati ehitatav kaerajoogitehas või investoreid kaasanud kaubamärgid Jane Kaerajook, Thormi ja Crump.
Mis mulle endale kõnet ette valmistades ja seda esitades lõpuks kõige rohkem kohale jõudis, oli see, et kui sa tead, miks sa midagi teed, siis on muutused lihtsamad. Siis muutub laval kõneledes enese ületamine või loomse tööstuse toetamise täielik lõpetamine loogiliseks ja teostatavaks sammuks.
Küsisin finaalis kõnet esitades publikult, mis koosnes peamiselt teistest võistlejatest ja ürituse korraldajatest, kas ka nende hulgas on veganeid. Oli päris-päris mitu neid, kes hooga käe kõrgele tõstsid ja ka neid, kes sinna poole teel, aga igatahes oli neid oodatust rohkem ja see oli väga meeldiv üllatus. See aga tähendab, et liitlasi leidub rohkem kui sa arvata oskad. Tasub vaid häält teha.
Võitu ma kahjuks siiski koju ei toonud, nii et Impact Dayl ei olnud veganlus fookuses, kuid teemaks tuli see või liha söömine ikka. Tooksingi välja mõned huvitavamad hetked.
Ettevõtte Smiley CEO Erkki Markus, keda oli kutsutud rääkima sellest, kuidas kõiges iga päevaga endast parem versioon olla, mainis muu hulgas, et osales kolm aastat tagasi taimetoidu väljakutses ja tema pere on sellest ajast peamiselt keskkondlikel kaalutlustel loomsete toodete vabalt elanud. Ta tõi välja loetud faktid, et maha raiutud vihmametsade alt saadud maast läheb loomatööstuse tarbeks 70%, millest omakorda inimesed saavad vaid umbes 8% toiduenergiat.
TalTechi dotsent Merle Ojasoo, kes õpetab eetikat, vastutustundlikku tarbimiskäitumist, majandamist ning jätkusuutlikkust, nimetas muu hulgas veganlust kui üht võimalust maailma säästmiseks. Kui ta palus publikul välja tuua ühe asja, mida võiks üldse mitte tarbida, mis pole vajalik ja mis poeriiulitelt kaduma peaks, siis hüüti sigarettide, alkoholi ja pudelivee kõrval välja ka liha. Sellele lisas dotsent ise veel muu hulgas ilutulestiku, mille puudumisel tõepoolest mitte kellegi heaolu ei vähene (seda taevasse lastes aga kannatavad loomad ja keskkond).
Üheks huvitavamaks esinemiseks oli arutelu, mida pidasid Eesti suurettevõtete esindajad. SEB Panga Baltikumi jätkusuutliku panganduse kommunikatsioonijuht Evelin Allasele, kes paneeli alguses rääkis sellest, kuidas pangad hakkavad lähitulevikus kliimat arvestavalt laenama, esitati küsimus: „Kas see tähendab, et loomne tööstus enam laenu ei saa? On ju teada, et selle tööstuse jalajälg on suurem kui näiteks transpordisektoril kokku.”
Evelin Allas vastas: „No nii see päris ei ole. Me ei saa hulluks minna. … Sa pead ikka mõistlikkuse piires neid asju tegema. Mõtlesin selle kaasamise ja teadlikkuse peale korra, et mõnikord on meil see kommunikatsioon väga äärmuslik ja öeldakse, et liha on täiesti out.” Põhimõtteliselt viskas ta kivi tagasi tarbija ja poliitikute kapsaaeda: ta soovitas kasutada SEB äppi oma jalajälje mõõtmiseks, et siis poes vastavaid valikuid teha, ning küsis, kas meie poliitikud ikka võtavad probleemi teadvustamiseks ette reaalseid samme või naeruvääristavad teemat. Allas nentis, et probleemid väljenduvad lõpuks tormides ja kuumuses, mille tõttu inimesed surevad, kuid me ei mõtle sellele enne, kui liiga hilja.
Nojah, selline omadega vastuolus olev vastus, aga samas ka ei midagi üllatavat. Eks kliimatagajärgi arvestava laenamisega mõeldakse pigem seda, et ei laenataks selliste hoonete ehitamiseks, millel risk paari aasta pärast vee all olla ning rohelise kodulaenu tingimuseks olev energiatõhususarvu klass A tähendab, et kinnisvara on paremini oma väärtust säilitanud ka siis, kui tagasimaksetega enam hakkama ei saada ja pank kodu käest ära võtab.
Kui asi puudutab jätkusuutlikkust, siis tundub, et hetkel on vanade suurte ettevõtete peamisteks motivaatoriteks eelkõige mainekujundus ja kasumlikkus. Nagu SEB esindaja isegi vihjas, siis eraettevõtted eeldavad tegelikult, et muutuseid peavad nõudma kas tarbijad või poliitikud. Aga kuna loomatööstus kiratseb juba praegu täiesti ebaefektiivselt riigi ja ELi toetuste najal, siis kas võib eeldada, et dotatsioonide lõppemise korral laenaks neile vaid poolearuline?
Taavi Veskimägi, Eleringi juhatuse esimehe ja endise rahandusministri käest küsitigi, et milline peaks olema riigi toetus ettevõtjatele selles samas kliimasõbralikkuse ja jätkusuutlikkuse kontekstis, et see päriselt töötaks ja toimiks. Ta vastas, et poliitilise eliidi vastutus on ühiskonda eest vedada: „See ei ole ainult reflekteerimine, mis tänaval või sotsiaalmeedias toimub, vaid julgus ja visioon vedada ja olla teenäitaja. Miks me midagi teeme? Kuhu me läheme?” Edasi rääkis ta eelkõige energeetikast ja kuidas see, kuhu suundume, on ühiskonna kokkulepe: „Energeetikadebatis Eestis, olgem ausad, on dominantne arvamus jätkuvalt, et inimtekkeline kliimamuutus on jama. … Kui sul on selline lähtekoht, siis ei olegi võimalik mingit mõistlikku kokkulepet … saavutada. Me räägimegi erinevat keelt, alused on erinevad. Kui sa usud, et inimtekkeline kliimamuutus ei ole teema, siis järelikult ei ole sinu jaoks ka teema näiteks fossiilkütustest loobumine, kasvuhoonegaaside heitmete vähenemine. Täna annab globaalsest kasvuhoonegaasidest energeetikasektor 70%, aga kui sa ütled, et see on ok, sellel ei ole niikuinii mingit mõju, siis ju tegelikult oleks mõistlik teha investeeringuid, et rohkem põlevkivist elektrit toota. … Poliitikutel on, ma arvan, see oluline roll need alused saada paika, aga seda on kerge öelda ja raske teha, kuna poliitikutel on ka nii erinev tõde. Ka nende jaoks on erinevad alused ja see ongi kurb, et ühiskond ise on nii fragmenteerunud.”
Katrin Bats, Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht kinnitas, et keskmine poes käiv inimene ei ole enamasti teadlik või ei tahagi olla. Põlvkondade vahetumisega see ilmselgelt muutub, aga kas meil on aega oodata millal noorem põlvkond saab ostujõuliseks? Ta pigem arvab, et ei ole.
Mida me neist väljaütlemistest järeldada saame? Kui kõik kokku panna, siis selgub, et riik peab küll juhtima vastavalt ühiskonnas eksisteerivatele kokkulepetele, aga poliitikutel on erinevad arusaamad, ühiskond on fragmenteerunud, tarbijad ei ole informeeritud või neid ei huvita, ning informeerimine ja faktidega harimine on pigem äärmuslik, mida võib kategoriseerida hulluks minemiseks. Kes ja kus on meie julged teenäitajad poliitikud? Hetkel tundub, et jätkame enda saba taga ajamist seni, kuni kuumalaine, tornaado või üleujutus meile lõpu toob.
Omamoodi meelelahutust pakkus RingKarp asutaja Katarina Pappi ettekanne, mis tõi näiteid ettekäänetest, miks toidukohad ja omavalitsused ettepanekust taaskasutatavaid nõusid kasutada keeldunud on: „Minu kliendid ei ole valmis. Pintsakutega mehed küll mingit karpi kaasas ei kanna. Kõik siin maailmas on mürgine – kasutan vahtplasti edasi. Meil juba on biolagunevad karbid. Muutume ainult siis, kui seadus käsib. Kui oleme nii saanud, saame ka edaspidi. Ega me kõike ka jõua.”
Veganile kõlab see nagu déjà vu, sest analoogseid ettekäändeid on liha-piima-muna-mee-naha jne kontekstis haigutamiseni kuuldud. Vähemalt ei öelda, et ühekordseid nõusid on nii kaua kasutatud, et see on traditsioon, et tänu nendele on meie kaasaostmise majandus nii palju arenenud, et teisiti pole võimalik, või et kui me ühekordseid nõusid ei kasuta, siis kuhjuvad neid kõik laod ja panipaigad nii täis, et muu hoiustamiseks üldse enam ruumi pole.
Konkursil osalemine ja nii mõnegi esineja etteaste analüüsimine läbi veganprisma oli kahtlemata üle ootuste huvitav. Kirsina tordil krooniti Eesti vegan kanepivalgu tegija Crump tuleviku ettevõtteks. Sai selgeks, et seda, et mitte keegi sind loomade ja keskkonna eest kõnelemisel ei toeta, ei tasu karta.
Soovin, et järgmisel aastal oleks Impact Dayl veelgi rohkem julgust ja visiooni veganteemat vedada ja olla teenäitaja. Ma loodan, et selle ürituse raames on loomatööstuse tekitatud kahju vaikimisi, aga mitte vaikselt teadvustatud, ja et järgmisel aastal saab loomsevaba jätkusuutlik valitsemine, majandamine, ühiskond ja ettevõtlus festivalil oma segmendi, kus spetsialistid keskenduvad lisaks sellele, et miks meil on vaja loomsevaba elu, eelkõige sellele, et kuidas seda erinevatel tasanditel reaalsuseks teha. Ja et toit ja jook oleks festivalil iseenesestmõistetavana taimne!
Sellistele paradoksaalsustele nagu põlevkivist elektri tootmine või loomatööstuse toetamise jätkamine meil enam aega ega ressursse raisata pole. Evelin Allase sõnadele viidates tahaks öelda, et mingem hulluks!