Heli Valgeväli
Ma pole liha söönud nüüd umbes täpselt kaks aastat. Ma olen selle üle väga uhke ja pürgin iga päev selle poole, et saaksin täielikult lahti öelda ka kõigist muudest loomsetest toodetest. Siiski, minu pere, sõbrad-tuttavad ja ka täiesti võhivõõrad ei tee seda teekonda mulle just lihtsaks. Iga päev kuulen lauseid nagu: “Sa oled ju kasvav laps!”, “Proovi vähemalt!”, “Me oleme evolutsiooniliselt selleks arenenud ja…”, “See on su tervisele kahjulik!” või kõige sagedamini: “Miks sa siis liha ei söö!?”
Tavaliselt on mu vastused umbes sellised:
- Kui ma tean, mida ma söön ja millistest taimest oma päevased toitained kätte saan, pole mu kehal ja mu tervisel häda midagi.
- Jah, kunagi me tõesti pidime liha sööma, et elus püsida, aga vaata, mis aasta praegu on! Sa oled umbes miljon aastat maas! Tänapäeva teadus ja tehnoloogia on nii arenenud, et keegi ei pea enam liha sööma.
- Kui sa soovid, võin sulle pikalt ja laialt lahti seletada, kui kahjulik liha-, kala- jm loomne tööstus meie planeedile on.
Selline pidev võitlus, enda vabandamine ja vaidlemine aga väsitab tohutult ning kulutab nii energiat kui ka üldjuhul tekitab halva tunde. Seetõttu ma väga loodan, et üks hetk suudavad kõik üksteist aktsepteerida – sellistena nagu nad on.
Täpselt see mõte seob tihti minu jaoks veganluse seksuaalsusega. Mul on tunne nagu LGBT+ inimesed oleks igapäevaselt sarnastes olukordades; mõnitavad, pahakspanevad pilgud ja laused, vaidlused, põhjendused, eelarvamused jne. Aga tegelikult ju ongi nii. Vähemused on alati mingitest külgedest sarnased. Mul loomulikult on tohutu kahju, et sellises olukorras nagu meie planeet praegu on, pean ma veganeid kutsuma vähemuseks…
Just seetõttu, et me varsti poleks enam vähemus – tahan anda oma panuse veganluse toetuseks ja selle levitamisse. Sellepärast pean lisaks kõigele ülalnimetatule seisma silmitsi ka sellega, et jagades oma arvamusi reaalses elus – kuid eriti ka sotsiaalmeedias – seisan silmitsi iginenud maailmavaadetest tulenevate mõnituste ja kilomeetripikkuste pahakspanevate sõnumitega.
Ma väga loodan, et minu silmad näevad ka sellist aega, kus ma ei pea enam iga kord tundma neid pahakspanevaid pilke oma kuklal, kui kohvikus ütlen “sojapiimaga, palun” või “see, aga ilma lihata, palun”. Kus ma ei pea enam suguvõsa kokkutulekuid pelgama, mõeldes sellele, et üks hetk tekib niikuinii söögilaua taga suur vaidlus veganluse üle. Kus ma ei pea enam koolikaaslaste mõnitava alatooniga lauseid kuulma, kui küündin kõige tagumise “taimetoidu” kulbi järgi. Kus ma ei pea poolt hektarit poodi läbi kammima, et leida üks vegan võileib, mille koostist lugedes, selgub, et seda see polegi. Ma väga loodan, et see kõik saab normaalsuseks. Kõik inimesed saavad üksteisega hakkama ja kui just ei toeta, siis vähemalt peavad lugu.
Kirjutan selle essee, kui lõigu minu praeguse elu küljeaknast. Tean, et 10 aastat tagasi oli olukord kordades-kordades kehvem kui tänapäeval ja õnneks on hetkel veganluse areng liikunud positiivses suunas. Minu eesmärk on tekitada teistes minuvanustes taimetoitlastes samastumistunnet ja karnivooridele südamele panna, et te ennast hariksite enne negatiivse märkuse tegemist või vaidluse alustamist. Samuti on see mälestuseks mulle endale. Aasta või 5 või 10 pärast on kindlasti väga huvitav lugeda milline taimemaailm tollana mulle tundus.
Novembris 2021 korraldasime üleilmse vegankuu tähistamiseks esseevõistluse. Heli essee sai eriauhinna 11-14 laste saadetud tööde kategoorias.