Helena Šegedin
Douglas Adamsi kultuslikus naljaulmeteoses „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikasse“ on meeldejääv stseen maailmalõpu restoranist, kus „veisetüüpi loom“ tutvustab end kui peamist Päevapraadi ja kirjeldab einestajatele ise oma kehaosi söögiks pakkudes uhkusega, millised neist on kõige hõrgutavamad. Planeedilt Maa pärit tegelane Arthur on šokeeritud: „absoluutselt kohutav“, „kõige vastikum asi, mis ma kunagi kuulnud olen“, „südametu“, hüüab ta. Kui talt uuritakse, kas tõesti oleks siis parem süüa looma, kes ei taha söödud saada, satub Arthur suurde hingelisse segadusse: „„Asi pole selles,“ protesteeris Arthur. Siis mõtles ta hetke selle üle järele. „Hea küll,“ ütles ta, „võib-olla on asi selles. Mul ükskõik, ma ei hakka sellest praegu mõtlema. Ma lihtsalt… ee…““ Maalane kavatseb tellida rohelise salati, aga kui meie kõndiv õhtusöök teatab, et nii mõnelgi köögiviljal on selles küsimuses oma arvamus ja just seetõttu lahendatigi kogu probleemipundar temasuguste enesetapjate aretamisega, otsustab hoopis klaasi vee kasuks. Ülejäänud seltskond aga asub õige pea naudinguga prae kallale, mis saabub lauale pärast seda, kui loom on minema jalutanud, lubades Arthurile, et laseb end maha igati humaanselt.
Nii absurdne kui ettekujutus end ise ohverdavama aretatud veisest ka ei tundu, ei olegi see nii kaugel teatud suundumustest tänapäeva loomakasvatuses. Mõned näited ideedest, mis on välja käidud, parandamaks geenmuundamise abil põllumajandusloomade heaolu: kanad, kellel puudub täielikult pea koos ajuga ja kes on seega igasuguse teadvuseta[1]; sead, kes teatava neurotransmitteri puudumise tõttu ei taju valu[2]; silmadeta kanad, vältimaks nii üksteise nokkimisest kui nokkade kärpimisest tulenevaid heaoluprobleeme[3]. Kõik need spekulatiivsed geenimanipulatsioonid ilmselt tõesti parandaksid loomade heaolu vastavalt selle mõõtmiseks kasutatavatele parameetritele. Kellel pole teadvust või valutunnetust, ei saa kannatada. Ja milleks intensiivpidamisel kanale silmad, kui vaadata pole niikuinii muud kui stressitekitaval hulgal teisi kanu, keda ise nokkida või nokitud saada? Miks äratavad need ettepanekud siis tõelist õõva ja soovi hüüatada nagu Arthur, „absoluutselt kohutav“, „kõige vastikum asi, mis ma kunagi kuulnud olen“ ja „südametu“?
Kas põhjuseks on lihtsalt ähmane ebamugavustunne, mis saadab kõiki radikaalseid tehnoloogilisi muutusi ja väljendub üldsõnalises manitsuses, et inimene ei peaks jumalat mängima? Tõepoolest ristiti geneetiliselt muundatud toit ingliskeelses ajakirjanduses juba pea 30 aastat tagasi Frankenfood-iks (maailma esimeseks ulmeromaaniks nimetatud Mary Shelley „Frankesteini“ eeskujul), millele järgnes terve tulv sama eesliitega sõnu Franken-õunast Franken-lehmadeni Franken-teadlaste käe all. Eelkõige kumab siit läbi hirm, et jumalat mängida püüdev inimene sünnitab iseendale ohtlikud koletised. Kuid kollektiivne mälu kipub Frankensteini lugu mäletama veidi äraspidiselt. Hullu teadlase loodud olend ei olnud sugugi olemuselt halb. Kättemaksuhimuliseks muutus ta, olles kogenud inimeste tõrjumist ning mõistes, et tema looja on ta määranud oma uudishimu nimel igavesse üksildusse ja põlgusesse. Sellest ajast peale jälitas ta Frankensteini kui halb südametunnistus üle kogu maailma. Selle loo tegelik koletis on inimene ise, mitte tema loodud monstrum.
Kindlasti tõuseb Frankensteini koletis silme ette, vaadates fotot nn Vacanti hiirest selja külge kasvatatud inimkõrvaga, mis ringles laialdaselt aastatuhande vahetusel ja sai GMO-vastaste sümbolpildiks. Seejuures ei olnudki kõrvalaadne struktuur tekitatud geenitehnoloogia abil – küll aga selle kandja. Geenitehnoloogia tegelikud tagajärjed on sellel pildil peidus ja kalduvad olema üsna varjatud ka avalikkuse tähelepanu eest. „Kõrvahiir“ kuulus hiiretüve hulka, kellele teatud geenide väljalülitamisega oli tekitatud immuunpuudulikkus. Maailmas on sadu erinevaid hiiretüvesid ja igal aastal toodetakse miljoneid loomi, kelle DNAd on sihilikult muundatud nii, et nad on vastuvõtlikud kõikvõimalikele piinarikastele haigustele ja seisunditele vähist ja südamehaigustest uimastisõltuvuse ja Parkinsoni tõveni. Igal aastal kasutatakse Euroopa Liidus (põhiliselt otsese rakenduseta alusuuringuteks) pea kümme miljonit katselooma, kellest umbes 1,2-1,5 miljonit on geneetiliselt muundatud[4]. On aga üks teine, veelgi suurem arv, millest vähesed on teadlikud ja mille kohta viimaseni ajani ei kogutud isegi statistikat: ligi 12,6 miljonit laborilooma, sealhulgas ligi 5,6 miljonit GM-looma tapetakse ilma, et neid kunagi üheski uuringus kasutataks[5]. See tähendab seitset miljonit elusolendit aastas, kes tulevad ilmale neile sihilikult tekitatud geneetilise haigusega, kellest umbes veerand sureb eksperimentides ja ülejäänud tapetakse lihtsalt üleliigsetena. „Teadusuuringud“ on see võlusõna, millega annab hüveliseks ümber pühitseda ka kõige halastamatuma jumala mängimise, keda fantaasia sünnitada suudab.
Üks levinud transgeense katselooma tüüpe on nn onkohiir, keda kasutatakse vähiuuringutes. Juba 1980ndatel sai onkohiir maailma esimeseks patenteeritud imetajaks. Kui USAs taotlusega, kus oli targu täpsustatud, et inimene patenteeritavate imetajate hulka ei kuulu, probleeme ei tekkinud, siis Euroopas käisid arutelud pikemalt. Lõpuks leiti, et taotlus on potentsiaalset kasu (inimesele) ja kahju (loomale) kaaludes õigustatud ning kuigi seadusandlus ei luba loomatõugude patente, ei takista miski patenteerimast loomi üldiselt. Kriitikud nimetasid seda elu kaubastamiseks.
Aga loomade elu kaubastamine ei ole loomulikult midagi uut. Geenmuundamine võib tunduda väravana õõvastavasse tulevikudüstoopiasse, kuid on lihtsalt loogiline järg loomade geneetilisele orjastamisele, mida inimene on harrastanud aastatuhandeid. Hiigeludaratega lehmad, liigesehaigustega sead ja broilerid, kelle jalad ei suuda juba mõnekuusena keha raskust kanda, kannatavad igapäevaselt oma vääraretatud kehade vanglas. Kui õigusega ajaloo prügikasti saadetud eugeenika eesmärk oli vähemasti „heade“ geenide kandjatele endile kasulike pärilike omaduste soodustamine, siis loomadele rakendatuna täidab kunstlik valik vaid nende omanike huve. Põllumajandusloomade tervis ohverdatakse tootlikkusele, lemmikloomade oma aga puhtale frivoolsusele. Arvutu hulk koeri on täielikult meelevaldsete nõuete tõttu nende välimusele määratud kannatama elu, kus nad ei saa isegi normaalselt hingata, liikuda või sünnitada. Aretus ei ole muidugi suunatud vaid füüsilistele tunnustele. Paljud kodustatud loomad on muudetud üha leebemaks, rumalamaks ja abitumaks. Kui nad ka pääsevad füüsilistest kütketest, on nad tihti aastatuhandete vältel salakavalalt loodud sõltuvusega inimese külge köidetud.
Geenimanipulatsioonide tegelik ebamoraalsus ei seisne aga kõigis neis näidetes, kus tagajärjed avalduvad oma kõige räigemal kujul. Neile saaks vastu panna küllalt ka vastupidiseid, kus mõju näib esmapilgul neutraalne või lausa positiivne. Miks siiski on rõõmsal tujul end söögiks pakkuv lehm „Pöidlaküüdi reisijuhist“ nii häiriv?
Oleme juba röövinud meie meelevallas olevatelt loomadelt peaaegu igasuguse enesemääramise võime, kontrollides nende elutingimusi, liikumisvõimalusi, söögilauda, paljunemist. See kübeke vabadust, mis on neile jäänud, peitub nende vabas tahtes, kui piiratud selle väljendamise võimalused ka ei oleks. Kõiges, mis jääb väljapoole nende funktsiooni inimese jaoks. Määramatuses, millest kujuneb nende ainukordne isiksus. Tungides geenide kaudu otse nende indiviidide olemusse, võtame neilt viimsegi autonoomia ja ikestame nad juba enne sündi.
Frankensteini loodud koletis ei tapnud teda. Ta suri ise põgenedes õuduses enda kordasaadetu ees.
[1] https://www.wired.com/2012/02/headless-chicken-solution/
[2] https://link.springer.com/article/10.1007/s12152-009-9048-6
[3] https://reader.elsevier.com/reader/sd/pii/S0032579119467874
[4] https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1581689520921&uri=CELEX%3A52020DC0016
[5] https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1581689520921&uri=CELEX%3A52020DC0015
Novembris 2021 korraldasime üleilmse vegankuu tähistamiseks esseevõistluse. Helena essee on üks kolmest võidutööst.