Helen Kamenjuk
Rahvasuu ütleb, et kõik, mis teed, teed endale. Vanasti öeldi seda rohkem teismelistele hoiatuseks, aga nüüd, rohepöörde ajal, on see veelgi asjakohasem: kui ei tee endale, siis teed vähemalt oma järglastele. Samal ajal peaks meie kõigi elu olema võimalikult säästlik, eetiline ja tervislik just nüüd ja praegu. Võimupositsioonil ja spetsiifilise erialaga inimesed saavad selle korraldamisel aidata. Kuidas aga saaksid nad üle isiklikest eelarvamusest ja mõistaksid probleemi, mis neile akuutsena ei tundu või millega neil endil midagi ühist pole?
Üks mulle hämmingut tekitanud kokkupuude eluvõõra võimupositsioonil oleva inimesega oli Inglismaal. Kohaliku omavalitsuse istungil, kus arutati piirkonna ööelu reguleerimist, ärkas äkitselt üks vanem ilmselgelt segaduses komisjoniliige ja teatas: „Aga mina ei saa aru, miks inimesed üldse peale südaööd väljas käivad?” Õnneks istub istungitel laua otsas alati ka jurist, kes suunab komisjoni vastavalt seadusandlusele ja kohalikule poliitikale nii, et selliste isiklike kimbatustega otsuseid kaaperdada ei saa. Juristi nõu sellisel tasemel on oluline ka selleks, et vältida ebaõiglaste ja seadusevastaste otsuste edasikaebamist kohtusse, mis oleks omavalitsusele piinlikkuse tekitamisele lisaks ka ilmselge maksumaksja raha raiskamine.
Novembri alguses oli Eesti Riigikogu õiguskomisjoni jurist-nõunikel võimalus suunata valget keskealist enamasti juba abielus cis-hetero komisjoni, et nad süüviksid põhiseaduse ülesandesse mitte diskrimineerida. Seda võimalust ei kasutatud ja Roheliste algatatud petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks sai komisjonilt vastuse, mille selgitusest oli näha, et nii komisjon kui nõunik(ud) polnud juriidiliselt objektiivsed. Unustati, et abieluinstitutsioon on sekulaarses ühiskonnas osa riigi teenusepaketist, ja kui selle teenuse osutamise piiramine põhineb isiklikel aegunud, ühiskonna arengule jalgu jäänud arvamustel või valikuliselt arvesse võetud informatsioonil ja parteipoliitikal, siis oleks õiguskomisjonil olnud tööd teha küll.
Veel üks valdkond, mis kannatab võimupositsioonil olevate inimeste tahtmatuse ja isiklike eelarvamuste käes, on täistaimse toidu ja sellel põhineva nõustamise kättesaadavus meie haridusasutustes ja meditsiinisüsteemis.
Oktoobri lõpus sattusin jälgima veebiseminari[1], mis küll erasektori korraldatud, kuid kus esines ka Tartu Ülikooli Kliinikumi imetamisnõustaja. Tema ettekanne käsitles muuhulgas imetava ema toitumist ning väitis, et toitumises ei tule millelegi tähelepanu pöörata, kui imetav ema sööb „kõike”. Muid variante ei käsitletud ja kas või paarisõnalist pakkumist nõustamiseks alternatiivse toitumise puhul ei tehtud.
Ettekande lõpus küsiti, kas nõustajatel oleks võimalik end harida täistaimse toitumise alal, et ka need inimesed, kes on selle endale valinud, saaksid professionaalset abi.
Enne, kui analüüsida küsijale esitatud vastust, on oluline välja tuua kolm alustala, millele küsija tugineda võis: asjatundlikult kavandatud vegantoitumine on sobilik igas eluetapis, sh raseduse ja imetamise ajal, imiku-, väikelapse- ja noorukieas, eakatele ja sportlastele, ja sellel võib olla positiivne mõju krooniliste haiguste vältimisel; taimne toitumine on planeedile parem; loomad on tundevõimelised olendid, kes soovivad elada. Kõik kolm väidet põhinevad põhjalikel uurimustel ja teadusel. Eestikeelset informatsiooni ja viiteid leiab muuhulgas vegan.ee lehelt.
Oleme praeguseks jõudnud punkti, kus võime arutleda statistikas ja uuringutes toodud protsentide üle, aga üldpildis jäävad need kolm veganluse alustala printsiipideks, millest peaks lähtuma ka riik kui meie jätkusuutliku eksistentsi haldaja ja seda nii keskkondlikust, rahvatervise kui ühiskondliku eetika vaatenurgast. Lisaks kasvab meie hulgas nende inimeste osakaal, kes on võtnud isikliku vastutuse ja otsuse oma tarbijakäitumist muuta.
COP26 kliimakonverentsil, mis muidu ümara jutu ajamise pärast palju kriitikat sai, kerkis omamoodi irooniliselt esile isiklike valikute probleem. Osalistele serveeriti menüü, kus oli kolm toitu, kõigil juures nende genereeritav CO2 kogus. Suurim jalajälg oli liharoal ja väikseim täistaimsel toidul, mille jalajälg oli liharoast 5.7 korda väiksem[2]. On täiesti arusaamatu, kuidas inimene, kes on päev otsa kuulanud ettekandeid kriitilisest CO2-heidete vähendamise vajadusest, saab mitte valida väikseima jalajäljega roa. Samas illustreerib COP26 menüü, et hoolimata saamatutest poliitikutest ja ahnetest suurkorporatsioonidest, on meil kõigil valik ja seda mitu korda päevas.
Tagasi seminari juurde. Imetamisnõustajalt küsitud küsimus tekitas hetkelise ärevusolukorra ja vastuseks oli: „Veganist ema on võtnud omale vastutuse, et tema laps saab söönuks. … ema peaks hoolitsema, et ta saaks toidust rauda, tsinki, vaske, foolhapet – need on kõige rohkem niisugused ained, mida on raske saada taimetoitlasel või, veel hullem, puhta veganil. Ta peab siis ise süvalt tegelema oma toitumisega.” Lisaks selgitas nõustaja, et on teinud kuninglikku dieeti pidavale emale vereproove ja nendes oli valgu osa väga väike, mistõttu ei ole „ekstreemdieedid” sobilikud.
Tervishoiutöötaja vastus on probleemne mitmel põhjusel. Esiteks demonstreerib see, et tal on põhjendamatu vastuseis veganlusele. Ei ole küll selge, mis täpsemalt on kuninglik dieet (otsingumootor pakkus kahtlaseid vasteid), aga selle põhjal veganluse kohta järelduste tegemine on kohatu. Niisama „kõige” söömine ei taga tervist ja selline omamoodi laisk üldistamine ongi see, millele meie tervisehädadega kimpus üksluise toidulauaga rahvas tugineb. Teiseks probleemiks on mitmekesise taimse toidu kui peaaegu[3] ideaalse mikro- ja makrotoitainete allika mitte tunnistamine. Taimse raua omastamist soodustab samaaegne C-vitamiini-rikaste toitude tarbimine[4] ning piisavalt ja vaheldusrikast taimetoitu süües saab kätte kõik 20 aminohapet[5]. Foolhappe parimad allikad on eelkõige taimed[6] ja üldine soovitus on seda juurde võtta hoolimata dieedist juba raseduse planeerimisel. Vitamiin B12, jood ja rasvhapped, millele imetav ema peaks tähelepanu pöörama, jäävad aga mainimata. Lisaks on tema arvates ema suitsetamine, kui ta ei ole just ahelsuitsetaja ja ei tee seda konkreetselt imetamise ajal, mil laps hingaks sekundaarset suitsu, aktsepteeritavam kui veganlus, kuna selle kohta taolist hoiatust ei tehtud. Kõige ohtlikum on aga kolmas probleemkoht, milleks on „meie” ja „nemad” lähenemine ehk see, et veganvanem on üksinda. Tegelikult vastutab iga vanem enda ja oma lapse tervise eest ning nõustaja abi võivad vajada kõik sõltumata dieedist.
Öeldakse, et üks generatsioon peab eest ära surema selleks, et suured muutused aset leiaksid. Kuigi Eesti Peakokkade Ühendus juba pöörab kokkade koolitamisel rohkem tähelepanu taimsele toidule, pole me nii arenenud kui näiteks Portugal, kus on ebaseaduslik mitte pakkuda vegantoitu avalikes asutustes, koolides, haiglates ja vanglates ehk kohtades, kus inimesel pole võimalust mujale minna.
Selle kirjatüki mõte pole kedagi paremini tarbima kutsuda, vaid tõdeda, et inimesed teevad taimseid valikuid hoolimata sellest, kas Tervise Arengu Instituudi soovitused on järele jõudnud teadusele, mis ei sõltu liha- ja piimatööstuse lobist ja rahastamisest.
Meie ühiskonnas pole „meie” ja „nemad”. Meie ühiskonnas on mõned veganid, mõned homoseksuaalsed, mõned ratastoolis, mõned teisest rahvusest ja mõned kiilakad. Kui sa leiad ennast võimupositsioonilt, siis ei ole oluline, mis kell sina ise magama lähed, kellega leivakappi jagad või mida eile õhtuks sõid. Täisväärtusliku taimse toidu kättesaadavus lasteaedades ja koolides on tänapäeval iseenesestmõistetav. Pealegi, kui rahva tervis on riigi mure ja me teeskleme edasi, et veganlus ei ole lastele sobiv või isegi optimaalne, siis sellega me kedagi ei aita. Kui meil ongi veganist laste pärast mure, kas siis poleks loogiline koolitada nõustajaid ja kokku panna koolimenüü, kust laps saab kõik vajaliku? Me ei pea ootama generatsioonide vahetust. Mõnikord on lihtsam faktidele otsa vaadata ja mitte jalgu jääda juba täna.
[1] Kõneteraapiakeskus (21.10.2021), Toetatud beebiiga, https://www.youtube.com/watch?v=nG8ReC6H1z8
[2] Wilson, Sarah (02.11.2021), The COP26 menu is ‘like serving cigarettes at a lung cancer conference’, The Big Issue, https://www.bigissue.com/news/environment/cop26-haggis-the-most-unsustainable-dish-at-glasgow-climate-conference/
[3] Vegan ei saa toidust B12 vitamiini, kui ei tarbi sellega rikastatud toiduaineid. Soovitatav on seda toidulisandina juurde võtta. https://vegan.ee/soomine-elustiil/toitumisinfo/olulisemad-toitained/vitamiin-b12/
[4] MacCormick, Holly (06.10.2017), Ways to boost blood iron levels while eating a vegan or vegetarian diet, Scope, Stanford Medicine, https://scopeblog.stanford.edu/2017/10/06/ways-to-boost-blood-iron-levels-while-eating-a-vegan-or-vegetarian-diet/
[5] D Gardner, Christopher et al (06.02.2019), Maximizing the intersection of human health and the health of the environment with regard to the amount and type of protein produced and consumed in the United States, Oxford Academic, Nutrition Reviews, Volume 77, Issue 4, 197–215, https://academic.oup.com/nutritionreviews/article/77/4/197/5307079
[6] The Association of UK Dietitians, Folic Acid: Food Fact Sheet, https://www.bda.uk.com/resource/folic-acid.html
Novembris 2021 korraldasime üleilmse vegankuu tähistamiseks esseevõistluse. Heleni essee on üks kolmest võidutööst.