11. juuni 2018Eesti Vegan Selts

Autor: Saryta Rodriguez (Tõlge artiklist Hayden)

Haydenit piinati mitmeid aastaid teaduslaboris tema naha peal katseid tehes. Isegi enne eksperimentide algust oli Hayden sünnist saati orjastatud, sest ta oli katsete läbiviimise hõlbustamiseks aretatud karvutuks. See on ainult üks paljudest näidetest, kuidas kodustamine ja aretamine rikub teiste loomade kehalist puutumatust – kujundades nende kehasid strateegiliselt nii, et need täidaks inimeste eesmärke, selle asemel, et lasta nende kehadel loomulikult areneda ja hoolitseda omaenese vajaduste eest.

Metssigadel on arenenud kaitseks päikese eest tihe karvkate, kuid kodusigadele on aretatud palju hõredam karvastik, mistõttu ohustab neid päikesepõletus ja -piste. Sead, keda kasutatakse „teaduse“ nimel, nagu Hayden, on aretatud täielikult karvutuks, mis jätab nad päikese eest veelgi kaitsetumaks. Juba looduslikus keskkonnas oleks Hayden olnud ebasoodsas olukorras, kuid siis mõisteti ta aastateks laborisse.

Nagu pildil näha, on Haydeni nahk liigikaaslaste omast jäädavalt erinev. See on tumepruun ja kare ning head inimesed Harvest Home Sanctuary loomade varjupaigast Stocktonis Californias, kes tema eest nüüd hoolitsevad, peavad teda regulaarselt määrima päikesekaitse- ja niisutuskreemidega. Hoolimata kõikidest inimeste kätes üle elatud kannatustest on Hayden hämmastavalt usaldav ja sõbralik indiviid. Esialgu häbelik, kuid kui veeta tema lähedal veidi aega vaikselt ja jättes talle hingamisruumi, siis soojeneb ta lõpuks üles ja poeb kaissu, enne kui arugi saad.

Olen otsustanud jagada Haydeni lugu mitmel põhjusel. Esiteks soovin esile tõsta parandamatut kahju, mida aretamine teistele loomadele põhjustab, ja korrata üle, miks pean seda loomavabastusliikumise üheks põhiliseks tahuks – nad ei saa eales ligilähedalegi „vabadusele“ või „autonoomsusele“, kui jätkame nende aretamist ja nende kehade muutmist juba enne sündi. Hayden näitlikustab ka, kui tugev võib olla teiste loomade vaim. Samal ajal kui meil, inimestel, on raske üksteisele andestada palju tühisemate vigade eest, on Hayden ikka veel võimeline usaldama ega pea kogu inimkonda vastutavaks selle eest, mida üks inimeste ebaeetiline tööstus on talle teinud.

Haydeni lugu on ka meeldetuletuseks, et veganlus ei ole lihtsalt toitumisviis. Nii paljud kampaaniad ja nii suur osa veganluse kohta käivast retoorikast keskendub sellele, mida inimesed söövad või ei söö. Haydenit ei ohustanud küll kunagi ärasöömine, kuid see ei tähenda, et ta peaks veganite püüdlustest kõrvale jääma. Me peame mõtlema Haydenile ja lugematutele teistele loomadele, kelle kehasid kasutatakse käekottide ja kingade valmistamiseks, ja nendele, kes langevad oma elu jooksul muu väärkohtlemise ohvriks, kui me räägime veganlusest ja julgustame teisi veganiks hakkama – mitte keskenduma ainult sellele, mis on nende taldrikutel.

Viimaks, ma loodan, et see inspireerib inimesi, kes seda veel teinud ei ole, kaasa lööma oma kohalike varjupaikade tegevuses. Viise varjupaikasid toetada on külluses. Võimalusel saab annetada oma aega kohapeal töötades. Saab annetada raha või tarbeid – paljudel varjupaikadel on kodulehel või uudiskirjas soovinimekiri, mis sisaldab ka odavaid ja lihtsalt leitavaid esemeid, nagu rätikud ja tekid. Isegi lihtsalt info levitamine ja inimestele varjupaiga tutvustamine – eriti neile, kes on harjunud teistesse loomadesse suhtuma kui toitu, riietusesemetesse või aksessuaaridesse, mitte kui sõpradesse – võib liikumisele palju kaasa aidata.

Tõlge: Reili Allmere