Jessica Pierce ja Marc Bekoff
Tõlge artiklist “Human Behavior Toward Animals Hasn’t Caught Up to the Science”
Tänapäeval on uudistekanalid pungil artiklitest, mis toovad meieni viimased avastused sellest, kes loomad päriselt on. Šimpansid kasutavad lõõgastumiseks lähedaste sõprade abi. Sigadel paistab päris kindlasti olevat oma iseloom. Elevandid leinavad oma kadunuid, nagu ka vaalad. Isegi vaid pealkirjade põhjal peaks tavalugeja selgelt aru saama, et loomadel on sarnaselt inimestele rikas siseelu.
Alates eelmise sajandi kuuekümnendatest aastatest on teaduslikud teadmised sellest, mida loomad mõtlevad, teavad ja tunnevad, tohutult kasvanud. Võiks arvata, et selline pööre teadmistes viib sügava muutuseni ka inimeste eetilistes seisukohtades loomade kohta. Ometigi jõudsime oma uues raamatus „The Animals’ Agenda“ järeldusele, et inimeste suhtumine loomadesse astub üha vähem teadusega ühte sammu.
Tõsi, viimastel aastatel on toimunud julgustavaid muutusi. Eelmisel kevadel teatas SeaWorld, et lõpetab oma mõõkvaalade paljundamise programmi. 2015. aastal lõpetas USA riiklik biomeditsiiniuuringutega tegelev teadusasutus National Institutes of Health šimpansidel läbiviidavate invasiivsete uuringute toetamise. Selle aasta maikuus toimus 146-aastase Ringling Bros. ja Barnum & Bailey tsirkuse viimane etendus. Kõik need otsused võivad peegeldada muutust loomadesse suhtumises, eriti nooremate ameeriklaste seas, kes eelmise aasta detsembris läbi viidud Pew Research Centeri küsitluse kohaselt ütlevad end suurema tõenäosusega järgivat „ranget või osalist“ veganlust või vegetaarlust kui nende vanemad ja vanavanemad.
Kuid sellest ei piisa. Paljudele inimestele, kelle tööks on loomade õiguste eest seismine, on valmistanud kibeda pettumuse teaduse suutmatus saavutada paremaid eetilisi tulemusi. Meie (teadlane ja eetik) puhul on varasem optimism taandunud pettumuse ja isegi mure ees loomadega globaalselt toimuva suhtes. Loomadel läheb mitmes mõttes praegu objektiivselt halvemini kui kunagi varem. Vaatamata mahukale andmestikule lehmade ja sigade kognitiivsete ja emotsionaalsete võimete kohta on burgerid ja peekon jätkuvalt populaarsed toidud. Vastavalt hiljutisele Worldwatch Institute’i aruandele on globaalne liha tootmine ja tarbimine viimase nelja kümnendi jooksul pidevalt suurenenud, tõustes ainuüksi möödunud aastakümne sees 20% võrra.
Ning hoolimata sellest, et teatakse, millist emotsionaalset traumat tekitab suurtele imetajatele (mõõkvaalad ja elevandid) vangistuses hoidmine, peavad meelelahutusasutused neid ikkagi atraktsioonidena. SeaWorld on nõustunud – avalikkuse tugeval survel – lõpetada vangistuses olevate mõõkvaalade paljundamise ja mitte kasutada neid enam publiku meelelahutuseks, kuid ikkagi kavatseb veepark neid endiselt vangistuses hoida. (Samal ajal paistavad mõõkvaalade etendused Hiinas populaarsust koguvat.) Ja kuigi National Institutes of Health astus kiiduväärt esimese sammu, lõpetades šimpansidel tehtavate uuringute toetamise, kasutatakse üle maailma teadusuuringute ja katsete jaoks sadu miljoneid ahve, kasse, koeri ja teisi loomi. (Võimatu on teada täpset arvu, sest ainult käputäis riike jälgib neid andmeid ja paljud olendid jäetakse arvestusest välja.)
Ka lemmikloomatööstus ei tee olukorda kergemaks. Igal aastal turustatakse ja ostetakse jätkuvalt miljoneid eksootilisi loomi – gekosid, laiskloomi, kõrberebaseid – „lemmikutena“ hoolimata inimeste kodude täielikust kõlbmatusest rahuldada nende loomade bioloogilisi vajadusi. Isegi metsloomad, kes puutuvad inimestega kokku väga harva või mitte kunagi, ei ole kaitstud. Miljardid metsloomad üle maailma kaotavad üha ebastabiilsemates ja lagunevates ökosüsteemides oma vabaduse täisväärtuslikult elada või isegi ellu jääda. Me hävitame neid ja nende kodusid.
Osa probleemist tuleneb sellest, et mõned hetkel kehtivad eeskirjad on ebaloogilised. Võtkem näiteks USA põllumajandusministeeriumi 2013. aastal välja antud nn sinise raamatu föderaalse loomakaitseseaduse ja määruste kohta, kus on kirjas, et rotid ja hiired ei ole loomad. Seda vaatamata asjaolule, et teadusuuringute kohaselt näitavad mõlemad liigid üles empaatiat ja kogevad hulgaliselt positiivseid emotsioone: rotid naeravad ja neile meeldib, kui neid kõditatakse, ning hiired oskavad liigikaaslase näost välja lugeda valu. Selle seaduse põhjal saavad ainult „päris“ loomad mingit laadi kaitse piinamise eest; rotid ja hiired ei ole „päris“ loomad ning seetõttu jäävad kaitsest ilma. Teadagi tähendaks nõue pakkuda piisavat kaitset loendamatutele laborihiirtele ja -rottidele teadlastele võimatult suurt lisakulu ja koormust. Lihtsam on ignoreerida bioloogia põhialuseid.
Ilmselge teaduse eiramine ei ole kõige suurem loomi puudutav probleem ega selgita täielikult, miks loomad ei ole saanud käegakatsutavamat kasu teadmiste suurenemisest. Probleemi tuumaks võib tegelikult olla „loomade heaolu“ idee kui selline, mis võib paljudele lugejatele tulla üllatusena. Suur osa loomade teadvust ja emotsioone uurivast teadusest põimib kenasti tööstuse vajadused nn „loomade heaolu“ parandamisega kokku. Lihtsustatult on „loomade heaolule“ apelleerimine saanud omalaadeks moraalseks õigustuseks loomade jätkuvale ekspluateerimisele inimeste poolt. „Heaolu“ lähtepunkt on järgmine: „Me anname endast loomade jaoks parima, aga me peame neid inimeste hüvanguks kasutama.“
Põhikontseptsiooniks, millele on üles ehitatud loomade heaolu, on viis vabadust – loomade heaolu juhtpõhimõtete kogum, mis koostati Ühendkuningriigis kuuekümnendatel vastuseks avalikkuse suurenenud murele loomade kannatuste pärast, mida põhjustavad intensiivpõllumajanduse meetodid, nagu kanade patareipuurid ja emiselatrid sigadele. Viis vabadust hõlmasid vabadust hirmust, näljast, kannatustest ja valust ning vabadus näidata üles vähemalt teatud loomuomaseid käitumisviise (nt linnud peavad olema võimelised sirutama oma tiibu). Neid vabadusi nähti ideaalidena, mille poole püüelda, lähtudes algusest peale eeldusest, et viis, kuidas me oma „hoole“ all olevaid loomi kohtleme, teeb selliste vabaduste saavutamise raskeks, kui mitte võimatuks. Kõige tähelepanuväärsem viie vabaduse sõnastuse juures on see, et julma irooniana on inimeste tööstuses kasutatavatel loomadel kõige rohkem puudu just vabadusest. Nende elud ei kuulu neile.
Viis vabadust olid edumeelsed ja võiksid jääda tähtsaks moraalseks suunanäitajaks meie suhtluses loomadega, kui me võtaksime neid vabadusi tõsiselt. Rohked teadustulemused näitavad, et loomadel on vaja tunda, et nad juhivad oma elu ja valikuid, ning nad kannatavad, kui neilt võetakse enesemääramise võimalus. Ammused uuringud õpitud abitusest on näidanud, et loomad, kes on korduvate ja vältimatute „stressorite“ mõju all (s.t „vastumeelseid“ kogemusi, nagu elektrilöögid või sundujumine siledate seintega basseinis), kannatavad psühholoogiliselt ning püüe põgeneda vastumeelse stiimuli eest läheb üle sügavaks meeleheiteks. Vangistus, sotsiaalne isolatsioon ja krooniline stress, mis on miljonite ja miljonite loomade saatus, viib mõõdetavate füsioloogiliste muutusteni ajus, sealhulgas neuroloogilise paindlikkuse kaoni. Vabaduse kaotus väljendub ka loomade vaadeldavas käitumises. Vangistuses olevatel loomadel on tihti ebanormaalsed käitumismallid, mida nimetatakse stereotüüpideks: jääkarud tammuvad loomaaiapuuris lõputult edasi-tagasi; rotid lihvivad oma hambad maha, närides maniakaalselt laboripuuri võret, ja lemmikloomadena peetavad papagoid kitkuvad oma suled välja. Need loomad annavad meile konkreetselt teada, et nende elutingimused ajavad neid hulluks.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et isegi „ranged“ heaolunõuded pole piisavalt head. Selle asemel, et edendada loomade vabadusi, on loomade heaoluga tegelev teadus pandud teenima inimeste huve. Raamatus „The Animals’ Agenda“ pakume välja uue paradigma nimega loomade hüvangu teadus, milles iga üksiku looma elu loeb ja mis pühendub loomade vabaduste radikaalsele parandamisele, eriti vabadusele mitte olla inimese poolt vangistatud ja ekspluateeritud. See tähendab loomade ja loomsete toodete järkjärgulist eemaldamist menüüdest. See tähendab vangistuses olevate loomade paljundamise peatamist nii loomaaedades kui ka veeparkides ning lõppu loomade saatmisele siia-sinna paljundamismasinatena kasutamiseks. See tähendab loomade kasutamise lõpetamist biomeditsiinis ja teistes invasiivsetes uuringutes. Samuti tähendab see, et eksootiliste loomade potentsiaalsed tarbijad peavad avatumalt mõtlema sellest, mida vangistus tähendab nendele loomadele.
Nagu kirjutatame raamatus, tahavad loomad „sotsiaalselt läbi käia, ringi luusida, süüa, juua, magada, pissida, kakada, seksida, teha valikuid, mängida, lõõgastuda ja meist eemale saada“. Nad tahavad elada rahus ja turvalisuses nagu meie.
Teadus saab kahtlemata loomi aidata. Me saame loomade kannatusi objektiivselt mõõta ja vaadelda. Selle asemel, et teha väikeseid muudatusi loomade heaolus, nagu mõne sentimeetri jagu lisaruumi karusloomafarmis puuris elavatele naaritsatele või kaardus koridor sirge asemel taparuumi aetavatele lehmadele, mis on kõik lõppkokkuvõttes omakasupüüdlikud, võiks teadus olla hoolikalt rakendatud loomade huvidesse. Me ei pea tõsiselt tegelema mitte ainult inimeste põhjustatud kannatuste allikatega, vaid me peame ka püüdlema maailma poole, kus loomad saavad vabalt elada oma elu ja teha ise oma valikud. Lõppude lõpuks pole inimesed ainukesed intelligentsed olevused siin maamunal.
Jessica Pierce on teadusassistent Colorado Ülikooli Anschutzi meditsiinilinnaku Bioeetika ja humanitaarteaduste keskuses. Marc Bekoff on ökoloogia ja evolutsioonibioloogia emeriitprofessor Colorado Ülikoolis. Nende raamat „The Animals’ Agenda: Freedom, Compassion, and Coexistence in the Human Age“ ilmus käesoleva aasta aprillis.
Tõlge: Maali Suitso ja Helena Šegedin