Üks küsimus, mida minule ja paljudele teistele veganitele sageli esitatakse, puudutab vegantoodete hinda: kas vegan tooted ja lõppkokkuvõttes vegan toitumine läheb kallimaks kui loomseid toiduaineid sisaldav menüü?
Paljud arvavad, et veganid eelistavad tarbida mitmeid eksootilisi ja kalleid enamasti ökopoodides müügil olevaid nišitooteid. Siit järeldatakse, et veganlus on kulukas ja elitaarne eluviis, mida saavad endale lubada vaid jõukad linnainimesed lääne ühiskondades. Selle etteheitetaga peitub enamasti soov õigustada loomsete toodete jätkuvat tarbimist ning välistada veganlus selle väidetava kulukuse tõttu.
Foto autor: Anniina Ljokkoi
Nii veganlus kui loomsete toodete tarbimine võib olla kulukas: oleneb, mida süüa
Väide, et vegantooted on üldiselt tarbijale kallimad kui tavapärased loomsed tooted, on üsnagi meelevaldne üldistus ega vasta sageli tõele.
Esiteks, arvamus, nagu tarbiksid eelkõige veganid eksootilisi ja kalleid tooteid, on ekslik. Paljud veganid kasutavad neid minimaalselt või üldse mitte, samas rikastavad erinevatest maailma piirkondadest pärit toiduained paljude omivooride toidusedelit.
Tegelikult saab nii omnivoorina kui veganina süüa nii kallimalt kui ka odavamalt ning enamasti sõltub see toiduvalikutest – oleneb milliseid tooteid ja tootegruppe eelistada ning kas ja kui tihti käia väljas söömas. Oma ligi kümneaastase veganina elamise kogemuse põhjal võin öelda, et minu kulutused toidule ei ole keskmiselt suurenenud. Valgurikkaid, mitmekesiseid ja maitsvaid roogi saab väga edukalt valmistada näiteks kodumaistest või mujal Euroopas kasvatatud ubadest, hernestest ja riisist, lisades maitseaineid ja ürte. Konservide asemel saab erinevaid herne- ja oasorte osta kuivatatult ning need kodus ise pehmeks keeta, mis on soodne ja keskkonnasõbralik.
Samas, toidublogijana ning erinevate maailma köökide austajana satub minu ostukorvi vahetevahel siiski ka veidi eksootilisemaid toiduaineid. Mõningate tavapäraselt loomseid tooteid sisaldavate toitude valmistamine nõuab vahel külaskäiku ökopoodi, et hankida näiteks maitsepärmi või agar-agarit. Mõnda toodet, mida saaks hõlpsasti ka tavapoest, – näiteks veganitele sobivat tumedat šokolaadi – eelistan osta ökopoest, kuna lisaks sellele, et toode oleks täielikult taimne, on minu jaoks oluline ka, et selle tootmise käigus koheldaks inimtööjõudu võimalikult eetiliselt. Sellest aspektist võivad sageli olla problemaatilised just muidu veganitele sobivad tooted nagu kohv, banaanid ja tume šokolaad. On kurb reaalsus, et nendesse kategooriatesse kuuluvad tuntuimad tavatooted on sageli tehtud tööjõu ekspluateerimise teel saadud toorainest ning töölistele õiglast tasu maksvate ettevõtete tooted on müügil eriliste nišitoodetena.
Nn eksootilisete vegantoodete ostmisel järgin sageli põhimõtet, et toodet kuluks võimalikult vähe ja saaksin seda pikaaegselt kasutada. Viimati ostsin mõned kuud tagasi jäätisesegu paksendamiseks purgi marantajuure pulbrit (arrowroot) ning sellest kogusest peaks jätkuma vähemalt aastaks.
Niisiis, kuigi vahetevahel luban endale ka mõningaid erilisemaid vegantooteid, ei kuulu sojast valmistatud lihaalternatiivid, mandlipiim, tempeh, chia seemned ja wakame sugugi mitte igapäevaselt minu menüüsse. Enamasti toitun siiski üsna lihtsatest ja odavatest taimsetest saadustest.
Liha- ja piimatooteid doteeriv süsteem jätab mitmed vegan-alternatiivid kallite nišitoodete staatusesse
Siiski tuleb tunnistada, et mitmed taimsed tooted ja tootegrupid on praegu tõepoolest tarbijale hinna poolest kallimad kui loomsed tooted. Heaks näiteks on erinevad taimsed piimad nagu sojapiim, riisipiim, kaerapiim või mandlipiim, mis on viimastel aastatel müügile tulnud ka paljudesse Eesti toidupoodidesse.
Miks aga on lehmapiim ja sellest tehtud tooted tarbijale kordades odavamad kui taimsed piimad ja tofu?Põhjused peituvad kehtivas sotsiaalmajanduslikus süsteemis, kus loomsete toodete tarbimine on normiks, mistõttu saavad liha- ja piimatootjad riikidelt märkimisväärseid toetusi, mis võimaldavad neil müüa oma kaupa tarbijale taskukohase hinnaga. Ilma nende toetusteta oleks enamik loomseid tooteid tarbijale kaubandusvõrgus tunduvalt kallimad.
Paraku ei kajastu nende toodete hinnas aga keskkonna kahjustamise ja loodusressursside raiskamisega tekkivad kulud. Seejuures on aga mitmed veganite jaoks olulised taimsed tooted, mille tegelik tootmishind oleks loomsete toodete omast kordades odavam, jäänud üsna kallite nišitoodete staatusesse. Kui nõudlus taimsete piimade järele oleks suurem ja riigid nende tootmist edendaks, maksaksid need poes tunduvalt vähem kui lehmapiim. Loomade süstemaatilise väärkohtlemise tulemusel saadud ja suure ökoloogilise jalajäljega lehmapiima asemel võiks tarbijatele näiteks olla laialt kättesaadav taskukohase hinnaga ning väikse ökoloogilise jalajäljega kodumaisest kaerast valmistatud piim, mis oleks lisaks kõigele muule ka lehmapiimast tervislikum.
Sama kehtib ka mitmete teiste veganitele tuntud toodete puhul, mis nn tavaperspektiivist paistavad tundmatute eksootiliste nišitoodetena, näiteks maitsepärm ja taimne (kaerast, riisist või sojast valmistatud) köögikoor, kuid mille tegelik keskkonnamõju ja tootmiskulud on tunduvalt madalamad kui kas või vahukoorel või juustul. Näiteks ökopoodides müüdav maitsepärm – mitteaktiivne pärm, mis annab toitudele kergelt juustuse või pähklise maitse – on toodetud siinsamas Eestis.
Ökoloogiline jalajälg ja globaalne ebavõrdsus: veganlus vs lokavoorsus
Lisaks maksumusele räägitakse sageli toidu päritolust. Teemale globaalsest perspektiivist lähenejad rõhutavad, et veganite isu eksootiliste ja kaugelt toodud toiduainete järele suurendab globaalset ebavõrdsust ja pole jätkusuutlik tekkivate transpordikulude tõttu, promodes selle asemel kohalikku tarbimist ehk lokavoorsust. Näiteks on toodud välja Peruust ja Boliiviast pärit kinoa tarbimise kahjulikke mõjusid kohalikele farmeritele ja kogukondadele ning seejuures nähtud süüd eelkõige veganitel. Samuti väidetakse sageli, et veganite nõudluse tagajärjel olevat hüppeliselt suurenenud sojatootmine, mis hävitab keskkonda ja kohalikke kogukondi Lõuna-Ameerikas.
Paraku aga on need etteheited eksitavad ja lähtuvad sageli valeinfost. Lokavoorsus ei ole kuidagi veganlusest jätkusuutlikum, isegi vastupidi, seda mitmel põhjusel. Ühe olulise asjaoluna unustatakse liha ja piimatoodete tarbimise puhul sageli fakt, et loomad peavad millestki toituma. Näiteks ei jätku Euroopa Liidus piisavalt põllumaad nii siinsete inimeste kui ka kariloomade toitmiseks. Seetõttu impordib EL umbes 72% siin kasutatavast loomasöödast, mille kasvatamiseks kulub 20 miljonit hektarit maad väljaspool Euroopat. Eurooplaste lihatarbimise nimel raisatakse arengumaades väärtuslikku põllumaad, mida kohalikud elanikud saaksid kasutada endale toidu kasvatamiseks. Seega on hoopiski loomsete toodete tarbijad, mitte veganid need, kes aitavad oma tarbimisvalikutega süvendada globaalset ebavõrdsust.
Veganlus kui elitaarne eluviis?
Lisaks kallile hinnale on mitmeid erilisi vegantooteid raske kaubandusvõrgust leida ja mõnda neist saab osta vaid ökopoodidest. See võimalus puudub aga paljudel, kes elavad näiteks maapiirkondades või ei ole kuigi heal elujärjel.
Näiteks USAs on olukord eriti drastiline – vaesemate kogukondade lähedalt leiab palju sagedamini MacDonalds’i kui tervisetoodete poe või isegi tavapärase veidi suurema valikuga supermarketi. See on üks põhjuseid, miks USAs on enamik veganeid valged keskklassi kuuluvad inimesed ehk tegu on sotsiaalmajanduslikult üsna privilegeeritud grupiga, kellel on lihtsam juurdepääs veganluse kohta käivale infole ja laiemad võimalused toiduvalikuks. USAs, aga järjest rohkem ka Eestis, on odavam toituda ebakvaliteetsest (rämps)toidust kui kvaliteetsest ja värskest toidust.
Paradoksaalselt on veganite süüdistamine elitaarsuses ning keskkonnakahju põhjustamises kallite eksootiliste toodete tarbimise läbi võimalik just loomsete saaduste tootmist eelistavas ja toetavas süsteemis, mida hoiavad omakorda üleval tarbijate harjumused neid tooteid tarbida. Nagu kirjutas Ireene Viktor eelmises blogipostituses, aitab just loomsete toodete tarbimise näiline normaalsus ja loomulikkus ning see, et taskukohane hind muudab need tarbijale mugavaks ja kättesaadavaks, säilitada loomi väärkohtlevat süsteemi.
Mida saame tarbijatena teha?
Niisiis, vastusena küsimusele, kas vegan tooted on kallimad kui loomsed tooted, võib kokkuvõtlikult vastata, et ühelt poolt on tegu visalt püsiva müüdiga, kuid teisalt on tõsi, et teatud tooted, mida eelkõige veganid tarbivad, on tänasest tootmissüsteemist ja selle aluspõhimõtetest tulenevalt kallimad. Veganluse kui kalli ja elitaarse elustiili kuvandi alalhoidmine aga takistab selle levikut.
Tarbijatena lasub meil moraalne kohustus teha eetilisi valikuid ja astuda vastu loomade süstemaatilisele ärakasutamisele, eriti selliste triviaalsete huvide rahuldamiseks nagu maitsenaudingud. Veganlus on üks efektiivsemaid protestivorme loomade ekspluateerimise ja selle käigus tekitatava keskkonnakahju vastu. Üldistav ja suuresti väär väide “Veganlus on kallim, kui lihasöömine” ei aita kuidagi kaasa kehtiva süsteemi vaidlustamisele.
Tarbijatena saame kehtivat süsteemi ise mõjutada. Mitmed praegu nišitoodete staatuses olevad vegan tooted (taimsed piimad, jäätised, juustud jne) muutuksid odavamaks, kui nõudlus nende järgi oleks suurem ning kui lõppeks loomsete toodete massiline riiklik doteerimine ning toetust saaks hoopiski jätkusuutlikum taimsetel toodetel põhinev põllumajandus.