17. august 2020Eesti Vegan Selts

Autorid: Free From Harm lehe toimetajad

Kuuleme tihti jahimeestest, kes väidavad, et kuigi intensiivne loomakasvatus on väär, ei ole midagi ebaeetilist nende loomade söömises, kes on jahitud metsikust loodusest. Sellise arutluskäigu kohaselt elavad need loomad ju täiesti loomulikku elu, nagu loodus seda ette näeb, ja surevad kiiremini, vähema hirmu ja valuga, kui nad seda kogeks teiste kiskjate käe läbi.

Kuid tekib küsimus kõige selle vajalikkusest. Enamik põhjaameeriklasi ja eurooplasi (ja palju teisi), kes jahivad, ei tee seda vajadusest ellu jääda. Enamik neist jahimeestest ostavad vähemalt osa oma toidust kauplusest, kus neil on ligipääs kuivatatud ubadele, pähklitele, teraviljale, aiasaadustele ja muudele maitsvatele taimsetele valkudele. Sellistel puhkudel on loomadele jahipidamine toidu hankimiseks ebavajalik ning nagu loomakasvatuski, kujutab endast vägivalla ja surma põhjustamist loomadele, keda meil pole üldse mingit põhjust kahjustada.

Nagu Brian Luke kirjutab raamatus “Brutaalne: mehelikkus ja loomade ekspluateerimine”:

“Põhja-Ameerika mehed ei jahi vajadusest; nad ei jahi tavaliselt selleks, et kaitsta inimesi või loomi, või et päästa end või oma perekondi näljast. Pigem tegelevad nad jahiga jahi enda pärast – see on nagu sport. Seda mõtet varjutab tõsiasi, et paljud jahimehed tarbivad tapetute liha koos oma perekondadega, jättes nõnda mulje, et jahipidamine on toimetuleku taktika. Jahikirjanduse lähilugemine toob siiski esile, et jahimehed söövad oma tapetute liha ex post facto katsena moraalselt legitimeerida tegevust, millega nad tegelevad vaid tegevuse enda pärast. Jahimees portreteerib end tihti perekonna varustajana, läbi eduka tapmise ja “saagikoristuse”. See hoiak taasloob rituaalselt seda stereotüüpset maskuliinset varustaja-rolli, mis on tänapäeval vähem kättesaadav kui see võis varem olla. Tegelikkuses on tänasel päeval jahipidamine tavaliselt mitte varustusallikas, vaid hoopis kurnab perekonna ressursse. Näiteks hirvekütid kulutavad keskmiselt kakskümmend dollarit poole kilo hirveliha kohta, kui kõik kulud varustusele, lubadele, transpordile, ebaõnnestunud jahile jne on kokku arvestatud.”

Jahipidamine kui populatsiooni kontrollija või looduskaitse?

“Jahipidamine on populatsiooni kontrollimiseks vajalik.” See on peamine õigustus jahiühingutelt, mida avalikkus on laialdaselt uskuma hakanud. See vale narratiiv kujutab jahipidamist mitte spordi või lõbustusena, vaid hädavajaliku looduskaitsetööna, põhinedes hirmule apelleerimisel, hoiatusel, et metsloomade populatsioonid väljuvad kontrolli alt ja muutuvad ilma jahimeeste sekkumiseta ühiskonnale nuhtluseks. See võib selgitada, miks, kuigi jahimeeste arvukus on viimastel aastatel pidevalt vähenenud, 95% avalikkusest, kes jahti ei pea, toetab siiski passiivselt jahipidamist, uskudes, et see on vajalik kurjus.

Tegelikkuses on ((USAs) üle riigi tuhandeid riiklikke ulukifarme, mis paljundavad loomi nagu hirv ja faasanid, vutt ja tanukana sadades tuhandetes, ning lasevad nad jahipiirkondades lahti. Ainuüksi Wisconsini osariigis on Wisconsini Põllumajanduse, Kaubanduse ja Tarbijakaitse Ameti andmetel hetkel registreeritud 372 “hirvefarmi”. Kui sellistes farmides tekivad haiguspuhangud, likvideeritakse kogu kari.

Wisconsini hirvefarmide põhilised faktid 
Järgnev kirjeldab hirvefarmiäri Wisconsinis 26. juuni 2018, seisuga 
Registreeritud hirvefarme Wisconsinis372
Jahirantšosid372-st 76
Farmid, mis osalevad kroonilise kurtumustõve (CWD) karja staatuse programmis168
Farmid, kust on leitud CWD-d alates 200123
CWD leidmise tagajärjel likvideeritud karjad13

Wisconsinis asuva Loodusvarade Ameti ametnikud selgitasid meile, et hiljutine 1.7 miljoniline USD investeering faasanite haudejaama võimaldab neil varustada ulukifarme terves osariigis 75000 linnuga aastas. Need vangistuses kasvatatud linnud on nii taltsad, et tarduvad tihti, kui neile läheneb jahimees või kiskja ja nad pole valmis autodest põhjustatud ohtudeks. Ulukifarmid õpetavad tavaliselt algajaid kütte neid lindusid jalaga lööma, et neid lendama sundida ja siis neid tulistama, kui nad on ära lendamas, nagu näete korduvalt sellest Ühendriikide faasani lahtise meistrivõistluse videost.

Populatsiooni kontrolli argument on eriti levinud hirveküttimise õigustusena. Kuid nagu Doris Lin kirjutab artiklis “Mis juhtub loomadega kui kõik hakkavad veganiks?”:

“Jahimehed väidavad vahel, et kui nad lõpetaks jahipidamise, siis hirve populatsioon plahvataks. See on väär argument, sest kui lõppeks jahipidamine, lõpetaksime me ka tavad, mis hirve populatsiooni suurendavad. Riiklikud looduse majandamise agentuurid tõukavad hirve populatsiooni kunstlikult tagant, et suurendada jahimeestele meelelahutusliku jahi võimalusi. Tehes metsades lageraiet, istutades hirve eelistatud taimi ja nõudes rentnikest farmeritelt, et need jätaks teatud koguse oma viljast koristamata, et hirvesid toita, loovad agentuurid selliseid elupaiku, mida hirved eelistavad ja mis hirvesid ka toidavad. Kui me lõpetame jahipidamise, lõpetaksime me ka need taktikad, mis suurendavad hirve populatsiooni.”

Ja artiklis “Teaduslikud argumendid jahi vastu” kirjutab Lin:

“Suured “ulukid” nagu valgesaba-pampahirv ja baribal ületavad harva oma bioloogilist kandevõimet – maksimaalset indiviidide arvu, mida ökosüsteem on võimeline ülal pidama ilma teisi liike ohustamata. Kui nad ületavad selle numbri, tapab toidu puudus kõige nõrgemad indiviidid ja põhjustab rasedatel emasloomadel embrüo kaotust ja väiksemat järelkasvu. Tugevamad jäävad ellu ja populatsioon muutub tugevamaks.”

“Erinevalt loodusest, valivad jahimehed ellu jääma väikesed ja nõrgad – mis on tagurpidi evolutsioon. Selle asemel, et sihtida noori, vanu või haigeid indiviide, tapavad kütid kõige suuremaid ja tugevamaid isaseid. Kuna jahimehed eelistavad suuri suurte sarvedega isaseid, on lumelambad Albertas, Kanadas, nüüd väiksemad, väiksemate sarvedega kui 30 aastat tagasi. Ja kuna jahimehed eelistavad tappa kihvadega elevante, siis Aafrika ja India elevantide populatsioonides on nüüd valitsevad need, kellel on geneetiline mutatsioon, mis jätab nad kihvadeta.”


Tõlge artiklist Hunting for Wildlife Population Control and Ethical Eating?

Tõlkis Tanel Lebedev

Eesti olukorra kohta vaata infot lehelt Jaht tapab!