Autor: Robert Grillo (Artikkel on kirjutatud kahasse Charles Horniga.)
Tõlge artiklist Backyard Chickens: Expanding Our Understanding of ‘Harm’
Meie mõtlematud eelarvamused kanade suhtes
Foto: Andrea White
Kohates meie varjupaiga kanu, küsivad inimesed tavaliselt esiteks, et kas nad munevad ka. Enamuse jaoks on munemine selgelt nende lindude peamine omadus. Isegi muidu teadlikud inimesed on ära nõiutud nn munatööstuse fabritseeritud valearusaamadega kanade kohta.
Meilt küsitakse tihti, miks on halb süüa koduõuel peetud kanade mune, kes munevat ju niikuinii. Paljud kanapidajad väidavad isegi, et on oma kanadega „sümbiootilises” suhtes. Nad näevad mune heaperemeheliku hoole eest saadud „vastutasuks” kanadelt. Paistab, nagu võidaks sedasi kõik, kuid näeme õige pea lähemalt, miks taoline loogika ei päde. Peame kohtlemisest oluliselt kaugemale vaatama, et täielikult mõista oma mõju kanadele.
Kahju haudejaamadest
Alustame kohtadest, kus peaaegu kõik tibud sünnivad: haudejaamad. Ostes tibusid, toetame otseselt ja rahaliselt haudejaamu, kes on vastutavad terve rea vapustavalt julmade tööstustavade eest. Karjuvaim kuritegu on miljardite kukktibude purustamine (elusalt jahvatamine) ja lämmatamine – üle maailma igal aastal 6 miljardit. Inimesed, kes kanu koduõuel pidamiseks adopteerivad või kanalatest päästavad, selle asemel, et tibusid haudejaamadest osta, ei toeta neid küll otseselt, kuid seisavad siiski silmitsi mitme olulise eetilise kaalutlusega, vastates küsimusele, mis on halba adopteeritud kanade munade kogumises ja söömises.
Kahju aretamisest
Munemiseks aretatud kanad munevad terve oma kehakaalu jagu mune iga 24 kuni 30 päeva tagant (soodsaimal munemisperioodil). Kana kehakaalu ja muna kaalu proportsionaalne suhe on võrreldav inimese ja vastsündinu omaga ning igaüks, kes on pealt näinud mõne kana tunde kestvaid pingutusi ja ponnistusi ühe muna munemiseks, näeb hõlpsasti, kuidas see on võrreldav inimese sünnitusprotsessiga. Valikaretuse teel saadud ebaloomulik ja ebatervislik munemistempo (250 kuni 300 muna aastas) tekitab tegelikult kanadele korvamatut kahju, põhjustades terve hulga valulikke ja eluohtlikke reproduktiivsüsteemihaiguseid ning enneaegse surma. Minusugused varjupaigatöötajad, kes pakuvad kanadele, sealhulgas nn „vanadele tõugudele”, eluaegset ulualust, näevad pidevalt, et need linnud elavad keskmiselt kõigest 4 kuni 6 aastat ja surevad sageli munemisega seotud tüsistustesse. Võrdluseks – kodustamata kanad elavad oma loomulikus elukeskkonnas kuni 30-aastaseks ja kauemgi. Nad munevad, nagu muud metsikud linnudki, paljunemiseks, vaid paar pesakonda ehk keskmiselt 10 kuni 15 muna aastas.
Kahjust kasu lõikamine
USA õigussüsteemis on laialt tuntud mõiste „mürgise puu vili”, mis sobib hästi kanamunade, nagu ka teiste loomade eritiste ja liha, tarbimise käsitlemiseks. Nagu selgitab õigusteadlane Sherry Colb: „Kui keegi on mõne toote hankimisel toime pannud rikkumise, … on õigusvastane seda toodet kasutada ja sellest kasu lõigata, samamoodi, nagu oli õigusvastane tekitada kahju, mille tulemusel toode algselt saadi. Teisisõnu, võttes vastu ja kasutades sellist pahateo „vilja” teabe, meelelahutuse vms saamiseks, ollakse kaasosaline algses rikkumises.”
USA õigussüsteem tunnistab sedasi, et naudingu või kasu saamine kellegi teise kannatuste allika kaudu on ebamoraalne. Näiteks ei peaks me õigeks seda, kui inimene päästab koeravõitlustes kasutatud koera ja väidab, et kuna loom on treenitud ja aretatud võitlemiseks, võib vastutasuks hoolekande ja varjupaiga eest päästetud koera võitlustes kasutada ja tema peale kihlvedusid sõlmida. Või lasta tal hoopis olla kusagil ohtlikes oludes valvekoer, sest ta võiks sama hästi niiviisi oma koha „välja teenida”, kui ta juba võitluskoeraks jääb. Kuid loomulikult ei kasutaks me varjupaigakoerade puhul sellist loogikat. Isegi, kui meie ei kahjusta otseselt ühtegi kana, lõikame mune süües ikkagi kasu millestki neid kahjustavast – nimelt nende manipuleeritud paljunemissüsteemist, mis poleks isegi võimalik ilma tööstuslike geeni- ja tõuaretustehnikateta, mida juba väidame end mitte pooldavat nende kohutava julmuse tõttu.
„Koloniaalloogika” ja koduõuekanad
Nagu eelnevalt öeldud, peavad koduõuekanade pidajad sageli oma suhet kanadega vastastikku kasulikuks. Nemad pakuvad kanadele suurepärast elu ning vastutasuks annavad kanad neile mune. Antud seisukoht on vähemalt kahtepidi probleemne. Esiteks vaadatakse mööda asjaolust, et need munad on olemas üksnes kanade reproduktiivsüsteemi süstemaatilise manipuleerimise ja ümberkujundamise tulemusel, mis sunnib kanu munema ebaloomulikult ja ebatervislikult palju. Teiseks on kanadel võimatu anda taoliseks kokkuleppeks nõusolekut. See eeldab, et nad soovivad meie heaks midagi ohverdada, kuid tegelikult on intensiivne munemistempo ja sellest tulenev kahju neile igasuguse valikuvõimaluseta peale sunnitud. Kuid kuidas on lood siis, kui kanad on adopteeritud või päästetud? Nagu toob välja kirjanik Charles Horn: „Kui soov mune süüa oli olemas, siis kas see tahtmine mõjutas algusest peale teadlikult või mitteteadlikult sinu otsust kanu adopteerida? Kui jah, siis polnud kavatsuseks iial üksnes varjupaiga pakkumine, vaid ka ärakasutamine.”
Erand, mis tekitab erandeid
Tehes erandi koduõuekanade munade söömisele, avame ukse teistele eranditele. Nagu osutab Horn: „Kui neid tohib süüa, siis kas ka hulgi varuda ja müüa? Kas võiks adopteerida suure hulga kanu ja äri püsti panna? Jällegi näeme, kuidas mõtleme ärakasutamisest lähtuvalt ja kui lihtne on inimestel libiseda loomakasvatusse. Kui üks ka ei libise, siis keegi teine ikka, sest ärakasutav mõtteviis on säilinud.”
„Munatarbijaks” olemine
Süües erandkorras teatud kanade teatud mune, loome niisiis libeda tee, millega seonduvad ka meie üldisest enenesekuvandist munatarbijana tulenevad arvukad tagajärjed. Sageli tekib nii doominoefekt, mida õhutavad koostoimes vähemalt neli asjaolu. 1. Puhtalt munade söömisega saadame teistele inimeste võimsa munatarbimist pooldava sõnumi, hoolimata munade päritolust, isegi, kui nad tulevad koduõuekanadelt. 2. Munatööstusel on läbiproovitud turundusmeetodid, millega meelitada heausklikke ja hoolivaid kliente tarbima head tunnet tekitavaid brände ja lugusid, mis jätavad eksliku mulje, et munad on näiteks pärit vanaema talust. 3. Enamik tarbijaid on endiselt äärmiselt väheteadlikud munade tootmisprotsessist ja kaasnevast väärkohtlemisest – turundajad kasutavad seda loomulikult ära. 4. Ja lõpetuseks on tarbijal tugev motivatsioon uskuda loomasõbralikkuse müüti, millega turundajad meid manipuleerivad, kasutades ostukohas meeldivaid tundeid tekitavaid pakendeid, märgistust ja reklaami, mis meenutavad või loovad seoseid meie kujutluspildiga taluõuest.
Nukker tegelikkus on see, et enamikule taolise reklaami sihtrühmaks olevatest hoolivatest tarbijatest saab selle müüdi nii sõna otseses kui ka kujundlikus mõttes maha müüa. Või tellivad nad mune kohvikus, mille seinu kaunistavad rõõmsate kanadega motiivid, ning seostavad ekslikult seda kogemust maaidülliga, samas kui isegi kõige peenemad restoranid saavad oma munad kanadelt, kes elavad täiesti kohutavates puuritingimustes.
Nagu ütleb Hope Bohanec: „Kui keegi sööb enda kanadelt saadud mune, peab ta ennast munatarbijaks ega piirdu üksnes justkui „eetiliste” oma kanade munade tarbimisega. Ta sööb ka muid mune restoranis, sõbra pool jne, nii et toetab endiselt julma munatööstust. Isegi, kui ta peab end ainult „eetiliste” munade tarbijaks, ei söö ta ilmselt ainult neid mune.”
Munatööstuse väärade stereotüüpide kinnistamine
Koduõuekanadelt saadud munade söömine kinnistab ka nende rolli munatööstuses „munakanadena” ehk munemismasinatena, justkui see oleks nende peamine eesmärk elus, mis ei vasta tõele. Tegelikult ei mune kanad looduslikes tingimustes oluliselt teisiti kui paljud muud linnud. Küll aga on kaasaegse aretusega kanad pandud tootma võikalt palju viljastamata mune. Munemise kõrval on kanadel rikkalik ja keerukas omavaheline suhtlus, palju erinevaid huvisid ning terav eneseteadlikkus. Neil on pikaajaline mälu ja nad on selgelt võimelised tulevaseid sündmusi ette nägema. Nad loovad tugevaid sidemeid teiste karjaliikmete ning liikidega, näiteks koerte ja inimestega. Ja ometigi, kui neil ka juhtuksid puuduma need kõrgelt arenenud kognitiivsed võimed, on nad teadvusega olendid, kes tunnevad valu ja rõõmu paljuski nagu meie. Mitte intelligents, vaid teadvuse omamine peaks olema aluseks sellele, kuidas kohtleme teisi.
Munade söömise eelduseks on, et kanade väärtus piirdub sellega, mida nad suudavad meile toiduallikatena toota, selle asemel et keskenduda olulisele – kanade loomuomasele väärtusele indiviididena. „Täpselt nagu inimolendeid või nende eritisi, ei peaks me ka ühtegi teist teadvusega olendit või tema eritisi pidama toiduallikaks,” kirjutab Horn.
Munade säästmise loogika
Käibiv arusaam, et on vale raisata kanade muna neid mitte süües, põhineb eeldusel, et munad on meile raiskamiseks antudki, kinnistades veelgi inimkeskset arusaama, et munad kuuluvad meile, mitte neile. Antud loogika järgi oleksime siis hüljatud ja viljastamata kilpkonna-, pardi- või punarinnamunad leides kohustatud need varastama ja neist roa valmistama, et need „raisku ei läheks”. Seda mõttekäiku lähemalt vaadeldes leiame, et küsimus pole toidu raiskamises, vaid kultuurilistes harjumustes. Me peame kanamune söödavaks ega kogu visalt teiste liikide mune sellepärast, et nii on meie kultuuris tavaks. Kanade kasvatamine nende kehade üle valitsemiseks ja neile kuuluvate munade äravõtmiseks on muutunud ühiskondlikult vastuvõetavaks, nagu ka orjus oli ajalooliselt ühiskonna silmist vastuvõetav kuni päris viimase ajani.
Mida teha munadega, kui me neid ei söö?
Kui lasta lahti inimkesksest ettekujutusest, et kanade munad kuuluvad meile, siis mida saame potentsiaalselt munadega teha juhul, kui tahame neid enim ärakasutatud linde aidata? Võime munad kõvaks keeta ja koored ära jahvatada. Koored saame lisada kanasööta, et tagasi anda osakese suurtest kaltsiumikogustest, mis nende luudest koorte moodustamiseks väljutatakse. Võime sööda sisse lisada ka munad, et taastada osa valke ja muid toitaineid, millest nad ilma jäävad, munedes kaugelt suuremates kogustes kui nende kehadele kunagi ette nähtud on.
Jättes kahjuga seotud küsimused kõrvale, võiksime korraks seisatada ja mõelda veidi nii selle üle, kuidas me oma koduõuekanadesse suhtume, kui ka sõnumi üle, mida taoline suhtumine välja saadab. Kas iga meie suhe peab sõltuma sellest, kas me midagi vastu saame? Vahel võiksime lihtsalt olla lahked ja kaastundlikud. Vahel võiksime ka lihtsalt hinnata kedagi tema enda pärast, mitte selle alusel, kui palju me temalt kasu saada võime. Kanade puhul oleks taoline hoolivus hädavajalikum kui kunagi varem, arvestades kõiki neid kannatusi, mida ligi 40 miljardit kana peab igal aastal taluma selleks, et meie maitsemeeli rahuldada.
Tõlge: Lauris Grins