Autor: Anniina Ljokkoi
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Vegan talvenumbris.
Anniina ja Werner
Foto: Triin Maasik
Mõnede jaoks on meie pere veidi kummaline. Kui teised emmed ja issid käivad tööl, siis meie istume arvutite taga ja teeme raamatuid. Teised pered meie hoovi peal räägivad kas eesti või vene keelt, meie aga puhume soome keelt. Šašlõki grillimises garaažinurgal me ka ei osale, sest et oleme taimetoitlased. Kõik normaalsed inimesed söövad ju liha! Päris nii see siiski pole.
Mõni aeg tagasi tuli nimelt välja, et me polegi meie hoovi ainus kummaline pere. Ma hakkasin tähele panema, et ühel vastasmaja kolme lapsega perel on mõned hipsterlikud omadused küljes. On raske öelda, mis nende riietuses ja käitumises mulle silma jäi, aga nii asusin neid jälgima lootuses, et äkki õnnestub meil kunagi sõpradeks saada. Hakkasin tegema õue asja nendega samal ajal, mis osutus lihtsaks – esiteks, kuna meie pojake on alati valmis õueminekuks, ja teiseks, kuna nemad töötavad sageli läpakaga aias samal ajal titat vankris uinutades ja vanematel lastel silma peal hoides.
Lõpuks tuli tõde välja: ka nemad ei käi tööl, nad tegelevad netipoega. Ka nemad on taimetoitlased. Me saaksime teha koos taimse grillimise!
Meie Werner on aastane ja ei tea meie pere imelikuks või tavaliseks olemisest veel midagi. Tema jaoks on tofu, kaerapiim, hernekotletid täiesti tavapärane toit. Pealegi on taimetoitlaste toidud enam-vähem samad mis teistelgi: hommikupuder, jogurt, makaronivorm, viinerid. Need on meil lihtsalt valmistatud taimsetest koostisosadest. Ja nii nagu teisteski peredes, käib ka meil igavene võistlus hõrgutava ja tervisliku vahel: Werner tahaks viinereid kuid emme pakkub põldube ja porgandeid.
Lasteaeda paneme Wernerile kaasa oma toidukarbi. Kui menüüs on kartulipuder koorese kukeseenekastmega, valmistame toidu taimse koorega. Lihapalle saab sojast teha, kalapulkade asemele tempeh’t praadida, singipasta päeval keedan makarone ja läätsesid.
Mingi hetk märkab laps kindlasti, et teised lapsed söövad suurest potist, tema väiksest. Aga mis siis! Kõigil on oma eripärad ja erinevus on rikkus. Lapsi tuleb õpetada teistsugusust sallima, mitte ainult väljastpoolt seatud norme täitma ja jälgima.
Lõpuks oleme me siiski hästi tavaline pere ja armastame üksteist väga.
Ma ise jõudsin taimetoitluse juurde teismeeas ja veganluseni seitse aastat tagasi. Werner on seni üles kasvanud vegantoiduga, sest ma olen olnud vegan tema raseduse ajal, teda imetades ja talle süüa tehes. On ju loomulik, et igaüks annab oma lapsele edasi oma eluviisi ja tõekspidamised. Olen kindel, et ka šašlõkinaabrid seina taga teevad nii.
Werneri isa Ville sööb taimetoidu kõrvale ka kala, lehmapiimatooteid ja kanamune. Mõne loomse pala on ta andnud ka Wernerile mekkida, kuid need korrad on jäänud väheseks. Villel oli veel mu raseduse ajal väike mure, kuidas tibuke taimede peal üles kasvab, kuid mida suuremaks laps on saanud, seda rohkem on ka Ville jäänud meie vegantoitumisega rahule. Ta ütleb et austab veganlust, kuigi pole ise sinnamaani jõudnud.
Meie tavalise elu tavalisuse vahele tungivad ajuti visiidid perearsti juurde ja ajalehtedes ilmuvad lood, mis panevad mõtlema meie suure valiku üle. Ühiskond ümberringi ei ole veganluseks veel valmis. Üldise arvamuse kohaselt on see midagi eriti kahtlast ja sektanlikku, mida oleks kõige targem piirata ja kindlasti mitte mingil juhul lapse peal katsetada.
Mis seal parata, oma esimese lapse puhul ei saa emadest keegi nii tugev olla, et hinge sisse ei poeks vahel kahtlus oma tõekspidamiste suhtes. Äkki ongi vegan-toiduvalik päriselt ka puudulik ja me lõpetame nõrkade ja haigetena, meie luustik pudeneb koost ja juuksed kukuvad peast välja?
Werner
Foto: Triin Maasik
Õuduspiltidele aga räägivad vastu kõik need kümned, sajad ja tuhanded veganpered Eestis, Soomes ja maailmas, kellega saab kokkusaamistel ja neti teel suhelda ja kellel sirguvad normaalsed, terased lapsed. Taunivad eelarvamused purustab ka asjaolu, et meie kodumaa Soome uute ametlike toitumissoovituste järgi on veganite toiduvalik siiski juba täiesti aktsepteeritav, kui menüüd ainult hoolikalt koostada ja jälgida. Mitte kuritegu. Mitte rumalus.
„On paradoksaalne, et inimesed on mures väikelaste taimse toitumise pärast, kui tegelikult peaksime olema mures segatoitumise pärast. Oleks nagu okei, et last viiakse McDonalds’isse, kuid mitte see, et laps on taimetoitlane,” ütleb Helsingi ülikooli toitumisteaduse professor Mikael Fogelholm ühes tänavu avaldatud intervjuus.
Eks Werner otsustab hiljem ise, millisest potist ta süüa tahab. Võimalik, et ta läheb koguni naabrite šašlõkipeole, aga mis teha, tema valik. Teatud osa veganismist kannab ta kindlasti elu lõpuni oma südames, nimelt lugupidamist loomade suhtes. Vähemalt teab ta, et ilma lihata saab väga hästi hakkama.
Nii kaugele tulevikku me aga veel ei rutta, oleme siin ja praegu. Elame oma väikeste rõõmude ja muredega: Werner õpib uusi sõnu juurde ja mängib aina rohkem. Täna taipas ta, kuidas issi iPadi ekraanil sõrmeliigutusega oma lemmiksari mängima panna. Nohu ja kõrvapõletik kimbutavad ja tuleb toas olla. Aknast jälgib ta, kuidas hoovi peal suuremad lapsed kilkavad ja ringi jooksevad, kaovad vahepeal nurga taha ja ilmuvad teiselt poolt välja. Meie hoovis elab kokku üksteist last. Kui meie ja vastasmaja hipsteriveidrikute lapsed üle lugeda, tuleb taimetoitlastest lapsi kokku neli. Kui vanemad kaasa arvata, tuleb taimetoitlaste arvuks kaheksa. See ei kõlagi enam kui üliväike vähemus.
—
5 müüti veganlaste kohta
1. „Veganluse pealesurumine lastele on vale.” Aga kas last võib sundida liha sööma, kui ta keeldub, või pakkuda talle hommikul ainult putru, kui talle maitseks hoopis jäätis? Lapse eest teevad valikuid niikuinii tema hooldajad, nii söömise kui ka riietumise, mänguasjade ja magamaminekuaja osas, sest lapsed ei ole võimelised tegema oma valikuid ise.
2. „Lapse pidamine vegantoidul on ohtlik.” Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ning Ühendriikide kõige suurem toitumisspetsialistide organisatsioon Academy of Nutrition and Dietetics on võtnud seisukoha, et hoolikalt koostatud vegan-toitumine sobib inimestele igas eluetapis, ka lastele ning rasedatele ja imetavatele emadele. Sama heakskiitev seisukoht jõudis sel aastal ka Soome riiklikesse toitumissoovitustesse.
3. „Kasvava lapse aju nõuab loomset valku.” See argument on saavutanud suure populaarsuse hoolimata sellest, et normaalselt arenevaid veganlapsi saab palja silmaga jälgida koolides ja lasteaedades. Põhjendusi otsitakse sageli inimkonna evolutsioonist, unustades, et toidu- ja toitainete kättesaadavus pole tänapäeval enam see mis kunagi kiviajal. Toitumisteadlased räägivad nüüd pigem liigse loomse valgu kahjulikkusest meie tervisele.
4. „Kasvava lapse luustik vajab piima.” Tegelikult vajame me tugeva luustiku jaoks kaltsiumi, D-vitamiini ja regulaarset liikumist. Nii kaltsiumi kui ka D-vitamiini võib laps saada väga mugavalt kõigepealt emapiimast ja üheaastasest alates taimsetest piimadest nagu soja- ja kaerapiimast. Kaltsiumi leidub loomulikul kujul ka tumerohelistes köögiviljades, seemnetes ja pähklites. D-vitamiini saab suviti päikesevalgusest ning talveperioodil soovitatakse D-vitamiini toidulisandit kõigile, vanusest ja toiduvalikust sõltumatult.
5. „Taimetoidul peetud lastel napib mitmetest vitamiinidest.” Nagu millistest? Veganvanemad on üldjuhul kursis sellega, millistest vitamiinidest ja mineraalidest võib puudu jääda, kui kehvasti toituda. Kas sina oled ka? Lisainfot vegantoitumise kohta saab näiteks infoleheküljelt vegan.ee.
Anniina Ljokkoi on sündinud 1984. aastal Soomes. Uudishimu Eesti keele ja kultuuri vastu on toonud teda Tartu kaudu Tallinnasse elama, kirjutama ja kirjandust soomendama. Soome pool tegeleb ta veebileht Vegaia peatoimetajana. Anniina on üks raamatu „Vegan. Hooliv ja maitsev elu“ autoritest. Anniina poeg Werner Ljokkoi on sündinud 2015. aastal Tallinnas. Teda huvitavad autod, lennukid, koerad ja lepatriinud ning varsti läheb ta eestikeelsesse lasteaeda.