Podcaster Joe Rogan on võib-olla aidanud lihasöömist taas lahedaks muuta, kuid tema eelistatud toitumisviis – karnivooridieet – ei ole midagi uut. Selle eesmärk ei olegi olla midagi uut; selle keskne väide on, et inimestele sobib kõige paremini toitumine meie primitiivsete esivanemate kombel. Kõrge valgusisalduse ja madala süsivesikute sisaldusega dieedid on viimase 50 aasta jooksul korduvalt tulnud ja läinud trendidena – iga kord uue nime all, ent rajatud varasematele moevooludele. Nende põhiolemuseks on endiselt sama ümber lükatud uskumus: et inimesed on kõige tervemad, kui nad söövad peamiselt või ainult liha.
Aga miks see kinnisidee tohutute valgukoguste suhtes ikkagi püsib? Ja millist mõju avaldab see meie kultuurile, tervisele ja planeedile?
Üks põhjustest, miks kõrge valgusisaldusega dieedid püsivad populaarsed, on New Yorgi ülikooli toitumise ja toidu-uuringute professor Amy Bentley sõnul see, et valgurikkad toidud tunduvad pigem naudingu kui dieedina. Samuti loovad tänapäeva kultuur ja poliitika macho-meeleolu, mis soosib loomsetel toodetel põhinevate dieetide populaarsust.
Bentley kirjeldab seda mõtteviisi sarkastiliselt: „Lihal on nii keskne roll, see on Ameerika dieedi vundament. See on meie jumalast antud õigus – me peame saama liha.” Ja vastanduda sellele, süües taimselt või isegi lihtsalt rohkem taimepõhisemalt, on „kuidagi tembeldatud Ameerika-vastaseks.” Vaatame, kuidas see juhtus.
Kõrge valgusisaldusega dieedid: minevikust tänapäeva
Alates 1970ndate Stillmani dieedist kuni 2020ndate karnivooriliikumiseni on kõrge valgusisaldusega dieedid ajas arenenud nii populaarsuse kui ka äärmuslikkuse poolest. Iga uus laine nihutab piire selle osas, mida peetakse „tervislikuks“, samal ajal kinnistades arusaama, et valgurikkad toidud – eriti loomset päritolu nagu liha, piimatooted ja munad – on inimtoiduks hädavajalikud ja ülimuslikud, jättes tahaplaanile pikaajalise tervisemõju ja keskkonnakestlikkuse küsimused.
Kõrge valgusisaldusega dieedid polnud aga alati moevool. Enne 19. sajandi lõpus Ameerikas alanud toidutööstuse massindustrialiseerumist, oli enamiku inimeste (välja arvatud eliidi) peamiseks mureks lihtsalt see, et oleks piisavalt süüa.
„Ja mingil hetkel, kui on välja kujunenud keskklass ja kaupmeeste klass ning toiduga varustatus on stabiilne, tekib ületarbimise probleem – ning toitumist hakatakse käsitlema mitte ainult küsimusena ‘mida ma söön?’, vaid ka ‘kas need on parimad koostisosad tervislikuks toitumiseks?’,“ ütleb Bentley. Bantingi dieet, mille lõid 19. sajandi lõpus Inglismaal William Banting ja dr William Harvey, oli esimene moedieet, mis piiras tärklise tarbimist ja keskendus kehakaalu langetamiseks loomsetele valkudele.
Kuid alles 1960. aastate lõpus said kõrge valgusisaldusega dieedid tõeliselt hoo sisse. Arst Irwin Maxwell Stillman lõi Stillmani dieedi, mis keskendus ülimadala rasvasisaldusega ja kõrge valgusisaldusega toitumisele, et kiirelt kaalu langetada. See pani aluse tulevastele trendidele, sealhulgas 70ndate Atkinsi dieedi fenomenile, mis tõi madala süsivesikusisaldusega dieedi laiema avalikkuse ette.
1980. aastateks arendas paleodieet narratiivi süsivesikute halvustamisest edasi, romantiseerides põllumajanduse-eelset toitumisviisi, kutsudes üles tarbima lahja liha, puu- ja köögivilju, kuid välistades teraviljad ja kaunviljad. Sellele järgnes 2010. aastatel ketogeenne dieet (keto), mis viis süsivesikute tarbimise peaaegu nulli ja populariseeris ideed, et rasv – eriti loomsetest allikatest – on kaalulanguse võti. 2020. aastateks oli karnivooridieet kujunenud kõrge valgusisaldusega toitumise kõige äärmuslikumaks versiooniks, kõrvaldades täielikult taimse toidu.
Iga samm selles arengus on võimendanud uskumust, et loomne valk on hädavajalik, isegi optimaalne, samal ajal ignoreerides üha kasvavat hulka tõendeid selle keskkonna-, eetiliste, kultuuriliste ja tervisemõjude kohta.
Miks valgust on saanud kinnisidee?
Viimaste aastate kõrge valgusisaldusega dieedid tuginevad tavaliselt teooriale, et varased inimesed sõid enamasti – või isegi ainult – liha. Mõned karnivooridieedi pooldajad viitavad uuringutele, mis vaidlustavad pikaajalised tõendid, et inimesed olid nii kütid kui ka korilased, väites, et olime hoopis „ülimalt karnivoorsed tippkiskjad”. Kuid faktikontrollijad ütlevad, et pole veenvaid tõendeid selle kohta, et meie esivanemad olid täielikult lihatoidulised.
Soov süüa „nagu koopainimesed sõid” on osa laiemast „loomulikuma” eluviisi kinnisideest, mida osaliselt suunavad tänapäevased poliitilised narratiivid toidu ja identiteedi ümber. See hõlmab ka riigisekretär Robert F. Kennedy juuniori toetust toorpiimale, veiserasvale ja taastavale karjatamisele.
Kuid isegi enne seda, kui Ameerikas võttis võimust liikumine „Make America Healthy Again” (MAHA, eesti k. „Teeme Ameerika taas terveks”), oli „valgumaania“, nagu Guardian seda 2019. aastal kirjeldas, juba levinud suuremas osas Lääne maailmast. „Paljude inimeste jaoks on valgust saanud omamoodi ilmalik salv,” kirjutab toiduajakirjanik Bee Wilson, „see annab igale toidule hetkega tervise ja headuse aura.” Lisaks sellele on valk, eriti loomset päritolu, sügavalt juurdunud nii kultuuriliselt kui poliitiliselt.
Viimase kümnendi jooksul on kõrge valgusisaldusega, lihakesksete dieetide propageerimine üha enam põimunud parempoolse poliitika, hüpermaskuliinsuse ja valge natsionalistliku ideoloogiaga. Sellised tegelased nagu Jordan Peterson ja alt-right’i mõjuisikud on propageerinud lihasöömist vastuhakuna liberaalsetele toitumisnormidele, esitades liha tarbimist jõu, traditsioonilise mehelikkuse ja oletatavate globalistlike suundumuste vastustamise sümbolina.
Uuringud on näidanud, kuidas veebikogukonnad kasutavad lihasöömist relvana keskkonna- ja progressiivsete liikumiste vastu, kujundades sellest poliitilise ja kultuurilise vastandi taimsele toitumisele, mida mõnes ringkonnas peetakse koguni ohuks rahvuslikule identiteedile.
Ka lihatööstusel on olnud oma roll valgukeskse narratiivi kujundamises. Juba 2004. aastal märkis USA kanatööstuse esindusorganisatsioon National Chicken Council, et kanatööstus oli „madala süsivesikusisaldusega ja kõrge valgusisaldusega dieeditrendi suur võitja“. Sellest ajast alates on ka teised tööstusorganisatsioonid tegutsenud selle nimel, et esitleda liha kui inimorganismile parimat valguallikat, näiteks National Cattlemen’s Beef Associationi Beef Advocacy programm, tehes koostööd ka veebis tegutsevate „lihamõjutajatega“ ja korraldades desinformatsioonikampaaniaid taimse liha vastu.
Nagu Hanna Cutting-Jones, Oregoni Ülikooli toidu-uuringute direktor, kirjutab väljaandes The Conversation, on aastakümneid kestnud turundus ja tarbijatrendid muutnud valgu tajutud „supertoiduks“, luues mitme miljardi dollari suuruse tööstuse, mis hõlmab nüüd ka valgupulbreid ja muid toidulisandeid. USA valgupulbri turg on kasvanud 3,5 miljardilt dollarilt 2015. aastal 9,88 miljardi dollarini 2024. aastal ning prognooside kohaselt ulatub see 2032. aastaks 22,58 miljardi dollarini. Hiljutise BBC Science Focus raporti kohaselt on toiduettevõtted viimase kümnendi jooksul suurendanud kõrge valgusisaldusega toodete müüki neljakordselt – mitte toitumuslikust vajadusest, vaid seetõttu, et valk on kasumlik.
Kõrge valgusisaldusega dieetide tervisemõjud
Põhja-Ameeriklased ei kannata valgupuuduse all. Tegelikult näitavad USA haiguste kontrolli ja ennetamise keskuse andmed (CDC), et USA täiskasvanud söövad umbes 20 protsenti rohkem valku, kui neil vaja on (kuigi enamik ei saa piisavalt kiudaineid). Muidugi tarbivad kõrge valgusisaldusega dieedi pidajad veelgi rohkem valku ning mõned eksperdid hoiatavad võimalike terviseriskide eest.
Kuna paljud kõrge valgusisaldusega toidud sisaldavad ka palju küllastunud rasvu, võib liigne valgutarbimine tõsta vere lipiidide, näiteks kolesterooli ja triglütseriidide taset ning suurendada südamehaiguste riski. Lisaks võib liigse valgu söömine olla neerudele koormav ning valgurikas toitumine suurendab neeruhaiguste riski neil, kellel on selleks juba eelsoodumus.
Ajakirjas The American Journal of Clinical Nutrition avaldatud uuring leidis, et karnivoori dieet loob eriti „optimaalse keskkonna“ neerukivide tekkeks, kinnitades varasemaid leide. Teine uuring, mis avaldati 2024. aastal ajakirjas Journal of Biological Chemistry, näitas, et kõrge valgutarbimine, näiteks paleodieedi puhul, põhjustas hiirtel neuroloogilisi häireid maksas kuhjunud toksiinide tõttu.
Uuringud näitavad ka, et liiga suur punase ja töödeldud liha tarbimine on seotud inimeste suurenenud diabeediriski ja mõnede vähivormide riskiga.
Siiski, valgurikas ja vähese süsivesikusisaldusega dieet võib sobida kiireks kaalulangetamiseks. Valgule keskendumine võib mõnele inimesele tunduda vähem piirav — isegi siis, kui piiratakse või jäetakse välja terved toidugrupid nagu puuviljad, köögiviljad ja teraviljad.
„Selles peituski keto- ja Atkinsi dieedi geniaalsus: sa võid süüa peekonit, sa võid süüa steiki, sul on tunne, et sa ei keela endale midagi,” ütleb Bentley. „Muidugi, sa ei saa süüa arbuusi; sa keelad endale teatud asju, kuid see ei tundu nii halb, sest minu arvates on liha väga küllastav toiduaine… sellel on palju aroomi, tekstuuri ja täiskõhutunnet, ja kui sa saad neid asju süüa, tundub see nauditav.”
Bentley ütleb, et kõrge valgusisaldusega dieedid toimivad sageli kaalulangetamisel lühiajaliselt, „sest vähendad kaloreid, kuna jätad välja nii palju toidugruppe.“ Kuid ta lisab, et peamiselt või ainult valgu söömine ei ole tõenäoliselt pikaajaliselt jätkusuutlik. Võib-olla on see ka põhjus, miks näeme kõrge valgusisaldusega dieeti iga paari aasta tagant uuesti ilmumas, uue nimega ja veidi uute reeglitega.
Kõrge valgusisaldusega dieetide keskkonnamõjud
Kõrge valgusisaldusega dieedid, mis sisaldavad palju steiki, ei ole ka kliima seisukohalt jätkusuutlikud.
Palju liha, eriti metaani eraldavate mäletsejate nagu veiste ja lammaste liha sisaldav toitumine avaldab kliimale märkimisväärselt suuremat mõju kui toitumine, mis sisaldab rohkem või täielikult taimseid toiduaineid.
Kolmandik maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest tuleneb tõepoolest toidutootmisest, kusjuures praeguse tarbimistaseme juures on enamik neist heitkogustest seotud lihaga, eriti veiselihaga. Mõjud ei piirdu vaid kasvuhoonegaasidega: loomakasvatus on üks peamisi tegureid metsade hävitamises, ookeanide seisundi halvenemises, maakasutuses, magevee kasutuses ning reostuses, samuti bioloogilise mitmekesisuse vähenemises. Kui tahame kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada, peame sööma vähem liha, mitte rohkem.
Nende mõjude arvesse võtmine ei puuduta isegi seda, kuidas põllumajandusloomi kasvatatakse. Isegi ilma massilise üleminekuta valgurohkemale toidule kasvatatakse hinnanguliselt 99 protsenti USAs toiduks peetavatest loomadest intensiivses kinnipidamises tehistingimustes.
Kokkuvõtteks
Lõppkokkuvõttes nimetab Bentley loomset toitu rohkelt sisaldavat dieeti „luksuseks“, mis on vähemalt suurtes kogustes taskukohane vaid maailma jõukaimale elanikkonnale. „Enamik inimesi on rahul, kui nende toidulaud koosneb 70% ulatuses teraviljadest, köögiviljadest ja puuviljadest, kus liha on aktsent, maitseaine, väikestes kogustes ja mitmel eri moel.“
Sellele vaatamata kestab läänes tsüklitena kõrge valgusisaldusega toitumistrend, mis võtab küll uusi nimesid, kuid toob kaasa tuttavad tagajärjed meie tervisele, planeedile, loomadele ja kultuurile ning näitab selgelt, et loomsete valkude kinnisideel on kõrge hind.
Artikkel on tõlge Sentient Media portaalis ilmunud artiklist: https://sentientmedia.org/high-protein-diets/