Helen Kamenjuk
Vastulause Maalehe artiklile „Lapsed farmis: kuidas te aru saate, milline lehm on poiss ja milline tüdruk?“.
Enamasti on nii, et kui tuleb jälle mõni tüütu vegan oma jutuga, et loomset tarbida ei tohiks, siis vähemalt üks ikka ütleb, et tehke, mis tahate, aga lapsed jätke rahule.
See on tegelikult täiesti mõistetav, sest kõik võõras ja tundmatu võib olla potentsiaalselt ohtlik, mis sest, et teadlased on ametlikult välja öelnud, et läbimõeldud täistaimne toitumine on meile sobilik igas eluetapis. Lapsed sünnivad siia ilma puhta lehena. Meie kohus on neid kaitsta kõige kurja ja vägivaldse eest. Selleks, et lapsest kasvaks hea ja tubli ilmakodanik, õpetame me talle juba päris algusest, kuidas asjad käivad: viisakust, enda järelt koristamist ning seda, et valetamine on halb.
Meie toidu päritolu kohta informatsiooni jagamine algab samuti varakult. Seda, et loomad „annavad” meile liha, piima, muna, mett ja villa, selgitab papist raamat ja puust pusle, mis mõeldud kõige väiksematele. Sealt edasi kinnitavad samu arusaamasid koolivihikud ja klassireisid näiteks piimandusmuuseumisse, kus õpitakse külastuse lõpus lehmapiimast jäätist valmistama – magusad mälestused ongi garanteeritud.
27. jaanuaril kirjutas Lii Sammler Maalehes sellest, kuidas algklassilapsed farmis käisid. Üks laps küsis, et kuidas loomapidajad aru saavad, milline lehm on poiss ja milline tüdruk. Farmi juht vastas naeratades: „Meil on kõik tüdrukud“. Nagu looduses ikka, siis tõenäosus, et sünnib emmast-kummast soost vasikas, on 50%. Laps ei oska veel küsida, mis saab poisina sündinud vasikabeebidest, kes on piimatööstusele kasutud, või miks lehmade udaratesse üldse piim tekib. Tihtipeale ei tule isegi täiskasvanul pähe neid küsimusi esitada.
Vasikapoisid enamasti nuumatakse ja nad lähevad seejärel tapale. Lehm toodab piima oma lapsele nagu inimenegi. Inimese poolt läbi viidud kunstliku rasestamise tulemusena sündinud vasikas ei saa aga oma ema juurde jääda ja tema piima juua, sest inimene lahutab ta emast ja võtab piima endale. Lehmad on aretatud ulmelistes kogustes piima tootma, mis tuleb kõik looma heaolu ja tervise arvelt ning millest nende enda lapsed võivad vaid und näha. Lõpuks lähevad kõik tapamajja.
BASF Agricultural Solutionsi turundusspetsialist Karen Uudeberg räägib Maalehe artiklis, et laste farmikülastusi organiseeritakse, et lapsed teaksid, kust tuleb meie toit. Tapamaja on aga hirmus koht ja sinna ei saa täiskasvanudki niisama uudistama, rääkimata lastest. Meie loomne toit tuleb lõppkokkuvõttes suletud uste tagant, vaid selle osalised ja ilustatud versioonid on tavasilmale uudistamiseks. Kas me õpetame oma lastele, kust meie toit tegelikult tuleb? Kas me isegi seda endale täielikult teadvustame?
Uudeberg lisab: „Meediasõnumid on põllumajandusest negatiivsed”. Siinkohal tuleks teha vahet taimekasvatusel ja loomakasvatusel. Oma maad ja mulda tundvatest ja austavatest taimekasvatajatest saavad keeruliste kliimaolude ja loodusele tehtud kahju tõttu veel meie aja kangelased.
Loomatööstusest negatiivselt rääkimisest pole aga pääsu. Farmiloomad ise tarbivad rohkem toitu ja toitaineid kui nende käest vastu võtta saab. See on kohutavalt julm, ebaefektiivne, ääretult reostav ja raiskab nii planeedi ressursse kui maksumaksja raha.
Igal aastal kulutavad valitsused globaalselt $500-$600 miljardit farmide toetusteks. 2016 – 2018 kulutas Euroopa Liit €71.5 miljonit, et meid rohkem liha sööma veenda. Küsimus ei ole mitte selles, kas keegi promob ja peale surub, vaid kes mida ja mis eesmärkidel. Praegu domineerivad meil veel loomse tööstuse turundusstrateegiate kujundatud pseudoteadusel põhinevad arusaamad, et mitte öelda pimesi uskumused. Me õpetame oma lastele, et valetamine ei ole ilus. Seepärast küsikski, et kuhu küll kõik vasikapoisid jäid? Mil ükskord mõistad sa?