Gary L. Francione (juuraprofessor)
Sulle võib tunduda kummaline, et mõned inimesed on veganid – see tähendab, nad ei söö, kanna seljas ega kasuta loomi. Sulle võib veganlus tunduda isegi äärmuslikuna.
Kuid tõele au andes, on imelik ja äärmuslik pigem hoopis see, arvestades, et enamik meist tunneb loomade suhtes moraalset vastutust, et veganeid nii vähe on. Ehk siis teisiti öeldes: see, mida enamik meist juba praegu usub, peaks muutma veganluse normaalsuseks.
Enne, kui sa heidad mu väite, nagu poleks veganlus äärmuslik, äärmuslikuna kõrvale, mõtle korraks sellele, mida sa loomadest arvad. Sa ilmselt ei arva, et loomad on lihtsalt asjad, mil pole mingit moraalset kaalu või muidu sa ei loeks seda artiklit siin.
Sa ilmselt jagad seisukohta, mis on nii levinud ja nii harilik, et seda võiks pidada lausa tavatõeks: loomad on moraalselt olulised, kuid nad pole sama kaalukad kui inimesed ning me võime loomi inimeste hüvanguks kasutada, kuni me ei põhjusta neile mittevajalikke (tarbetuid) kannatusi või surma. See vaatenurk eeldab, et kui “vajalik” antud kontekstis üldse miskit tähendust omab, siis nauding või meelelahutus, millega kaasneb looma surm või kannatus, pole iseenesest õigustatud.
Kuna me oleme vastu sellele, et loomadele võib lihtsalt niisama oma äranägemise järgi kannatusi põhjustada, vaatame me viltu sellistele inimestele nagu ameerika jalgpallur Michael Vick, kes korraldas koerte võitlusi või Mary Bale, kes viskas Coventry´s kassi prügikasti või hambaarst Walter Palmer, kes lasi maha lõvi Cecili.
Meie üldlevinud arusaama, et loomadele surma või kannatusi põhjustada naudingu või ajaviite pärast on vale, näitab ka 2017. aasta mais läbi viidud küsitlus, millest selgus, et peaaegu 70 protsenti briti valijatest olid rebasejahi vastu ning pooled neist eelistasid mitte valida üldvalimistel kandidaate, kes pooldasid jahilkäimist. Ja vastuseis ei piirdu ainult rebasejahiga. 2016. aasta küsitlus näitas, et lisaks tõsisele vastuseisule rebasejahile, oli Suurbritannia elanike seas oluline vastuseis ka hirvejahile (88 protsenti), jänese- ja ajujahile (91 protsenti), koeravõitlusele (98 protsenti) ning mägravõitusele (94 protsenti). Enamik britte on vastu ka sellele, et kuninglik suguvõsa teisel jõulupühal hunnikute viisi linde lihtsalt ajaviiteks maha laseb.
Kui sa jagad arusaama, et on moraalselt vale põhjustada loomadele tarbetuid kannatusi, aga ei ole siiski vegan, siis mul on sulle üks väga lihtne küsimus:
Miks mitte?
Me tapame igal aastal toiduks ümmarguselt 70 miljardit maismaalooma ja triljon merelooma. Ja ainsaks õigustuseks sellele on see, et nad maitsevad hästi. Meile pakub naudingut loomade ja loomsete toodete tarbimine.
Aga siin pole mitte mingisugust vajadust.
Olgugi, et veel mitte väga kauges minevikus arvati, et me vajame tervislikuks eluks loomseid toite, ei leidnud see meditsiinilist kinnitust ja igatahes ei väida enam keegi tänapäeval, et optimaalselt tervisliku elu elamiseks oleks tarvis loomseid tooteid tarbida. Toitumise ja Dietoloogia Akadeemia (AND) kinnitab, et vegantoitumine on „tervislik, sisaldab küllaldaselt vajalikke toitaineid ning võib kaasa aidata teatud haiguste ennetamisele ja ravimisele”. Suurbritannia Tervisekaitseamet (NHS) ütleb, et mõistlik vegantoitumine võib olla „väga tervislik”. Aina enam tervisekaitsetöötajad üle terve maailma on jõudnud seisukohale, et loomsed tooted on inimese tervisele kahjulikud. Isegi suured kindlustusfirmad propageerivad veganlust.
Me ei pea lõpuni ära vaidlema, kas puu-, juur- ja teraviljade ning pähklite ja seemnete söömine on tervislikum (olgugi, et kõik empiirilised tõendid sellele viitavad). Piisab, kui mõista, et vegantoitumine ei ole vähem tervislik kui lagunema hakanud keha, lehma eritiste või kana munarakkude söömine. Ja see ongi ainus, mis on oluline, kui me räägime sellest, kas (loomale põhjustatav) valu ja surm on tarbetud või mitte.
Lisaks eespool mainitule põhjustab loomatööstus ökloogilist katastroofi. Loomatööstus tekitab enam kasvehoonegaase kui transpordiks kulutatava fossiilse kütuse põletamine, metsade maharaiumine, pinnase erosioon või vete reostus. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides loomadele sissesöödetud teraviljast piisaks 800 miljoni inimese toitmiseks. Kõige selle taustal, milline on meie parim õigustus loomadele kannatuste ja surma põhjustamiseks?
Vastus on lihtne: meile tundub, et nad maitsevad hästi. Me saame nende söömisest naudingut. Loomade ja loomsete toodete söömine on traditsioon, mida me oleme järginud väga pikka aega.
Kuidas erineb selline positsioon teistest meile vastumeelsest loomade kasutamisest? Mille poolest erineb meie maitsemeele mõnu muudest naudingu saamise viisidest, nagu näiteks sellest naudingust, mida inimesed saavad verisest hasardist? Rebasejaht, mägra- ja koeravõitlus, on kõik traditsioonilised tegevused. Kusjuures kõik nähtused, mille vastu me ühiskonnas olema kipume – olgu siis seotud inimeste või loomadega – hõlmavad endas teatud traditsiooni, mida keegi hindab. Näiteks patriarhaalsel šovinismil on samuti pikad traditsioonid, mis on eksisteerinud väga pikka aega, kuid selline pikk eluiga ei tähenda veel, et see oleks moraalselt aktsepteeritav.
Paljud inimesed on rebasejahi vastu, kuna nad ei näe mingit moraalset erinevust koeral, keda nad armastavad, ja rebasel, keda aetakse taga ja tapetakse. Milles seisneb aga erinevus nende loomade, keda me armastame, ja nende vahel, keda me noa ja kahvli otsa torkame? Koerad ja kassid, keda me armastame, on tundevõimelised – aga seda on ka kanad, lehmad, sead, kalad ja kõik teised loomad, keda me enda tarbeks kasutame. Nad kõik tunnevad valu ja hirmu ning nad kõik tahaksid oma elu jätkata.
Seega, kui sa usud, et me peaksime hoiduma loomadele tarbetute kannatuste ja surma põhjustamisest ning sa oled ka vastu koeravõitlustele, rebasejahile ja teistele veristele ajaviidetele, siis miks pole sa vegan?
Tavaliselt saan ma siinkohal ühe järgnevast neljast vastusest.
Esimeseks vastuväiteks oleks, et need inimesed, kes tegelevad rebasejahiga või kes armastavad koera- või härjavõitlusi, osalevad ise kahjulikus ettevõtmises, samas, kui inimene, kes tarbib loomseid produkte, käib lihtsalt süütult poes ja ostab asju.
Siinkohal pole aga mingit moraalset erinevust inimese, kes ässitab koeri võitlema või jahib rebaseid, ning inimese vahel, kes ostab kohalikust supermarketist kana ja selle ära praeb. Ühelgi neist kolmest juhtumist pole loomade kannatused ja surm vältimatult vajalik. Kõigil neil kolmel juhul on kannatuste ja surma põhjustajaks nauding. Need, kes ässitavad koeri või jahivad rebaseid, teevad seda, kuna see valmistab neile naudingut – see lihtsalt meeldib neile. Need, kes ostavad ja söövad kana, teevad seda samuti, kuna see valmistab naudingut ja meeldib neile.
Siinkohal võib küll olla, et esineb siiski teatavaid psühholoogilisi erinevusi, kuna nii koeravõitleja kui jahimees naudivad vahetut osalemist mõrvarlikus tegevuses – täpselt niisamuti võib näha aga erinevusi psühholoogilisel tasandil ka inimeste vahel, kes tellib mõrva ja kes selle lõpuks toime paneb. Kuid nii mõrva tellijat kui ka reaalset tapjat karistatakse kui mõrvarit, kuna seadus ei näe siinkohal mingit moraalset erinevust nende kahe vahel.
Teine väide kõlaks umbes nii: „Jah, ma näen, kuhu sa oma jutuga lähed, aga ma tarbin ainult „humaanselt” kasvatatud loomseid tooteid, nagu vabapidamisel peetavate kanade mune või liikuda saavate sigade peekonit”.
See vastus on aga oma olemuselt enesepetlikult luululine ja sügavalt ekslik.
Luululine, kuna ka kõige „humaansemalt” peetavaid loomi koheldakse viisil, mida võiks pidada piinamiseks, kui asi puudutaks inimesi. Kui sa sööd „õnnelikest” loomadest valmistatud tooteid ja arvad, et need loomad elasid suhteliselt meeldiva elu ning surid suhteliselt valutut surma, siis sa petad ennast!
Selline vastus on oma olemuselt ebarahuldav, kuna moraalne printsiip, mida enamik meist omaks võtab, näeb ette, et me ei peaks põhjustama loomadele kannatusi ega veel vähem surma, kui see on tarbetu. Loomulikult, vähem kannatusi on parem kui rohkem kannatusi, aga selles pole asja mõte. Mitte keegi, kes on koeravõitluste vastu, ei ütle, et see oleks aktsepteeritav, kui loomi enne võitlust hästi koheldaks. Ja mitte keegi, kes on rebasejahi vastu, ei arva, et see oleks lubatav tegevus, kui periood, mille jooksul koertel rebast pureda lubatakse, oleks paremini reglementeeritud või ajaliselt piiratud.
Kui loomadel on moraalses mõttes väärtus, siis me ei tohiks neile põhjustada üldse mingeid tarbetuid kannatusi.
Kolmas argument, mida tuuakse, on see, et taimekasvatuse käigus hukkub loomi.
See vastab kahtlemata tõele, et näiteks viljakoristuse käigus tapetakse kogemata ja tahtmatult erinevaid olendeid. Kuid nii saab ka inimesi kogemata ja tahtmatult igasuguste esemete tööstusliku tootmise käigus surma. See aga ei tähenda, et me ei võiks teha vahet juhusliku ja etteplaneerimatu surma ning mõrva vahel. Pealegi, kui me kõik tarvitaks toiduks taimi, kuluks põllupinnaks oluliselt vähem maad ning see põhjustaks märksa vähem etteplaneerimatuid loomade surmajuhtumeid.
Neljas argument on, et taimed on nagu loomadki elus ja seega ka tundevõimelised.
Taimed on kahtlemata elus ja neil on välja kujunenud omad komplitseeritud viisid reageerida ümbritsevale keskkonnale. Taimed reageerivad, aga nad ei vasta. Selles mõttes on taimed kui vähkkasvajad. Mitte keegi ei väida, et taimedel on mingi oma teadvus, mis viiks justkui selleni, et neil on omad huvid. Ja ega keegi tavaliselt tõstatagi seda teemat, kui just mitte hetkel, mil avastab end lõunalauast veganiga, ja seda ka alles siis, kui „Hitler oli taimetoitlane” argument ei saavutanud erilist efekti.
Kokkuvõtvalt siis nii palju, et kui me usume, et loomadel on moraalne väärtus ning kui me saame aru, et me oleme moraalselt kohustatud neile mitte põhjustama tarbetuid kannatusi, siis pole tegelikult ka mingit põhjust miks mitte vegan olla. Võttes arvesse, mida enamik meist kinnitab uskuvat, pole vegan olemine üldse äärmuslik.
Gary L. Francione on olnud ligi 40 aastat vegan ja ta polegi veel ära surnud.
Originaalartikkel If You Are Not a Vegan, I Have a Simple Question for You: Why Not?
Tõlkis Jaago-Mait Arusoo