Autor: Jack Harries
On kainestav mõelda, et alanud on planeedi kuues massiline liikide väljasuremine, mille suunas oleme viimased pool sajandit kas sihikindlalt – või siis autopiloodil – marssinud. Viiendik kõigist imetajate liikidest on nüüdseks ohus. Mis on meid sellesse kriitilisse punkti viinud? Suurel määral meie isu liha järele.
Ei kõla usutavalt? Tea, et aastal 2016 võeti igas tunnis maha saja jalgpalliväljaku jagu vihmametsa. Mõelda vaid, igas tunnis! Ja ainult selle nimel, et loomadel, kes lõpuks meie toidulauale jõuavad, oleks karjamaad.
Suurel osal raiutud aladest, mida ei kasutata karjatamiseks, kasvatatakse sojaube – ent mitte tofu või sojapiima tarbeks, vaid eelkõige kariloomade toitmiseks üle kogu maailma. Tõepoolest, 70% kogu sojasaagist söödetakse kariloomadele. Loomulikult ei ole selline ulatuslik lageraie mitte ainult loodust laastav, vaid ühtlasi ka surmaotsus neile miljonitele loomadele, kes seeläbi oma elupaiga kaotavad.
Mis veelgi hullem, massilist lageraiet tehakse bioloogiliselt kõige mitmekesisemates riikides, mis on koduks suurima hulga eri liikide kooslustele. Nende alade hulka kuulub Cerrado savannipiirkond Lõuna-Ameerikas, jaaguaride ja hiidvöölaste maa; Kongo jõe ala, kus elutsevad gorillad, šimpansid ja metsaelevandid; Himaalaja mäestiku idapoolsed metsad, mäed ja rohumaad, mida peavad koduks bengali tiigrid, lumeleopardid ja india ninasarvikud.
Lageraie ei ole ainus oht, millega metsloomad meie lihaisu tõttu silmitsi seisavad. Osades piirkondades korraldatakse tapatalguid kiskjatele, näiteks huntidele, et kaitsta kariloomi, ning teistes on miljonid metsloomad surnud janusse või nälga, kuna nende rännuteed on karjapidamiseks püstitatud taradega läbi lõigatud.
Omaette teema on jäätmed, mida loomatööstus toodab ja mis jõuavad tavaliselt veekogudesse ning võivad tekitada tohutuid niinimetatud surnud alasid, kus vaid üksikud liigid suudavad ellu jääda. Samal ajal leiab üha enam tõendust loomatööstuse kriitiline roll kliimasoojenemises.
20 maailma suurimat liha- ja piimatööstusettevõtet tekitavad kokku rohkem kasvuhoonegaase kui terve Saksamaa. Õigupoolest on kogu loomatööstus vastutav suurema hulga kasvuhoonegaaside eest kui mis tahes muu tööstusharu. Miljardid suurfarmidesse kiilutud loomad tekitavad metsikutes kogustes metaani, mis lukustab kuumust 84 korda tõhusamalt meie planeedi atmosfääri kui süsihappegaas.
Selline asjade areng tähendab katastroofi paljudele liikidele, sealhulgas jääkarudele, kelle kodud sulavad, ja loendamatuile mereelukaile, kes paljunevad korallrahudel, veealustel vihmametsadel. Korallrahusid omakorda suretavad järk-järgult merevee tõusev temperatuur ja suurenev happelisus – mõlemad kliimasoojenemisega seotud ilmingud.
Kalatööstus panustab samuti tapatalgutesse. Igal aastal miljardeid kalu vetesügavusest välja hiivates – olgu siis merepõhja traalides või õngejadadega ookeane kammides – tapab see tööstus valimatult loomi, sealhulgas kilpkonni, vaalu, delfiine ja haisid. Kuigi plastiku (sh kilekottide, joogikõrte jms) halb maine merereostajana on õigustatud, on just mahajäetud kalapüügivarustus loomadele kõige ohtlikum, sandistades ja tappes miljoneid mereelanikke igal aastal.
Kalakasvandused ei lahenda probleemi, kuna kasvanduste kalad toituvad vabas looduses elavatest kaladest, keda massiliselt püütakse. Selle tagajärjel jäävad pingviinid, lunnid ja teised kalatoidulised liigid nälga.
60%-s maailma bioloogilise mitmekesisuse kadumises on süüdi meie toiduvalik ning kuna maailma rahvaarv üha suureneb, halvendab kasvav nõudlus liha järele meie väärtusliku eluslooduse niigi habrast olukorda veel enam. Õnneks ei pea me aga käed rüpes istudes sel kõigel juhtuda laskma. Kui jätame oma toidulaualt välja liha, kala, munad ja piima, saame astuda suure sammu, kergendamaks koormat meie planeedile ja kõigile loomadele, kellega seda jagame.
Kui hangime oma valgud otse taimedest, selle asemel et lasta neid esmalt loomade organismis töödelda, saaksime märkimisväärselt vähendada haritava maapinna hulka, vabastades nii miljoneid hektareid, mida võiksid uuesti asustada metsikud loomad. Uuringud näitavad, et kui igaüks meist hakkaks veganiks, saaks aastaks 2050 vähendada üleilmselt toiduga seotud kasvuhoonegaaside hulka lausa 70% jagu, piiramaks neid katastroofilisi kliimasoojenemise mõjusid, mis ähvardavad nii paljusid armastatud loomaliike.
Niisiis, kui me soovime päästa tiigrit, elevanti, jaaguari ja gorillat, on alustuseks parim ja lihtsaim viis selleks oma taldrikult välja jätta kana, siga, lammas, lehm ja muud loomad.
—
Originaalartikkel: If you want to save the tiger, first save the cow – this is how veganism protects the jewels of our natural world
Tõlkis Tiina Jacobi
Toimetas Annika Peterson-Kaup