Gisela oli lehm, kes töötas piimafarmis 16 aastat. See oli pikem periood, kui tavaliselt, kuna enamik lehmi saadetakse tapale keskmiselt kaheksa-aastaselt. Otsust lubada tal kauem elada ei langetatud aga mingitel sentimentaalsetel kaalutlustel, vaid pigem seepärast, et farmi juhataja nägi temas kasulikku tuluallikat. Gisela tootis vaadeldaval perioodil muljetavaldavad 100 000 liitrit piima. Looduse poolt oli ette nähtud, et ta annaks piisavalt palju piima, et toita ära oma vasikad, mis tähendanuks, et ta oleks nende 16 aasta jooksul andnud maksimaalselt 17 000 liitrit piima. Neid täiendavaid 8 aastaid võib vaadelda kui õnnistust, kas te ei arva? See sõltub aga sellest, kas te usute, et ta elas elamisväärilist elu.
Gisela kõrge produktiivsus tuli suurte kannatuste hinnaga. Selleks, et ta toodaks piisavalt piima ja kasumlik püsiks, seemendati teda alates õrnast teisest eluaastast ja järjepidevalt, nii sageli, kui vähegi võimalik, peale eelmise vasika ilmaletoomist. Farmis viibimise aja jooksul tõi ta ilmale 14 vasikat. Ja igaüks neist vasikatest esindab elusolendit, keda ta kandid 9 kuud oma kõhus. Ta kinnitati mehaanilise lüpsmismasina külge kõigi 14 tiinuse ajal. Ja nii nagu iga teine soojavereline imetaja, pidi ka tema tundma ilmaletoomise valu ja oma vastsündinud laste nägemise rõõmu. Küll aga võeti kõik tema 14 vasikat ta juurest ära, jättes ta, sügavas südamevalus, udarad piimast pungitsemas, hoopis inimeste kasutuseks piima tootma.
Ja nagu poleks sellest veel küllalt, lisaks teda veel peksti, hullult ja sageli. Ta saba oli murtud ja silmad vigastatud, jättest ta poolpimedaks. Ja kui ta piimatootmisvõime lõpuks paratamatult kahanema hakkas, plaaniti ta tapale saata.
Siis juhtus aga ime: Steffen, üks farmitöölistest, kes oli Giselat aastaid tundnud, ostis ta vabaks ja viis ta lehmade vanadekodusse, Shiftung Hof Butenlandi Põhja-Saksamaal.
Gisela oli väga nõrk pärast kõiki neid aastaid täis valu, ärakasutamist ja südamevalu. Nii ta keha kui vaim tundusid olevat murtud ja ta ellujäämisvõimalused paistsid kehvad. Kuid 2010 talve jooksul turgutati ta tagasi elule ja ta õpetati taas inimesi usaldama.
Ja kuigi Giselal oli õnnestunud pääseda tapamajast ja teda hüüti nüüd nimega, mitte lihtsalt numbriga, ei lubanud seadus varjupaigal tema kõrvamärke eemaldada. Tegelikult, isegi selle artikli kirjutamise ajal, käivad veterinaarameti esindajad regulaarselt kontrollimas, et vastavat seadust järgitaks. Seega, Gisela oli igaveseks surmale märgistatud, vaatamata sellest, et oli sellest saatusest pääsenud.
Siis aga, 2011. aasta suvel, juhtus teine ime: saabus Dina. Dina oli kaheaastane piimalehm, kes oli ära põgenenud ja varjupaika võetud. Dina oli esimest korda tiine ja juba mõne päeva möödudes poegis Mattise. Nüüd oli Gisela kord särada. Ta võttis otsekohe omaks vanaema rolli. Lõpuks ometi oli talle antud võimalus ühe vasika eest hoolitseda, mis sellest, et see polnud päris tema enda oma. Ja tema rõõmul ei paistnud olevat piire, kui ta aitas Dinal esmakordselt ema olla ning ta lausa säras, valades Mattise üle oma kiindumuse ja tähelepanuga. See kestev ja tõeliselt armastav side, mis nende vahel kujunes, oli kõigile selgelt näha.
Sest loomad ei ole masinad
Gisela elas koos Mattisega varjupaigas kaks vaimustavat suve. Oli sellest armastusest ja hoolistusest, mida ta jagas ja sai, piisavalt, et ravida ta murtud südant ja kustutada kõik need mälestused kaotustest ja eelneva elu traumadest?
Gisela oli õrna südamega, hooliv olend, kellel oli tugev soov elada, vaatamata kõigile neile kannatustele, mida piimatooteid tarbiv ühiskond tema turjale ladus. Meil ei olnud mingit õigust tema kehasse tungida, teda väevõimuga seemendada, tema vasikaid röövida, või seda piima, mida ta neile tootis, endale röövida. Ja tema keha kurnamine intensiivse ja tiheda lüpsmisgraafikuga, mis võimaldas stimuleerida ebaloomulikku piimatootmist, oli üheaegselt nii julm kui ka ebaeetiline.
Isegi, kui kõikidel lehmadel lubataks vanaduses humaanselt erru minna, selmet neid tänamatult peale piimatootmise kõrghetke möödumist tänamatult tapale saata, siis kas keegi võib ausalt lehmale silma vaadata ja uskuda, et see piim, mida me joome, on väärt kõiki neid kannatusi ja tema põhiõiguste rikkumist?
Lõpus sai Gisela elu, mis oli väärt elamist ja tema elul oli tähtsust. Mitte ainult tema enda, vaid ka kõigi teiste jaoks, kes teda tundsid. Gisela suri rahulikult ja väärikalt 25. septembril 2012 ümbritsetuna oma perest ja sõpradest.
Austamaks tema mälestust on paljud inimesed hakanud veganiks.
Kas sina leiad oma südames soovi loobuda piimatoodetest? Vaata lisainfot lehelt piimahind.ee.
—
Tõlge artiklist How Gisela Survived The Dairy Farm
Tõlkis Jaago-Mait Arusoo