Autor: Kashmira Gander (originaalartikkel How a Heart Attack Turned a Fifth Generation Cattle Farmer Into a Vegan Activist)
Teismelisena läbi elatud südameatakk pani Browni toitu teisiti nägema
Harold Brown
Võiks ju arvata, et viienda põlvkonna veisekasvatajana on Harold Brown viimane, kellest võiks saada tõsine veganaktivist, aga ise ta nii ei arva. Teismelisena elas ta üle liigsest liha- ja piimatoodete söömisest põhjustatud südameataki. See ja veiste kastreerimine on tema jaoks otsuse veganiks hakata pigem lihtsamaks teinud.
Möödunud aastaga on veganlus Lääne maailmas kiiresti populaarsust kogunud, kuna inimesi köidavad tervislikud kasud ja väidetavalt vägivallavaba elu, mida see elustiil edendab. 2015. aastal nägi Ühendkuningriik veganluse osakaalu 360% tõusu. Sel aastal vihjas Oxfordi ülikoolis tehtud uuring, et kui inimesed võtaksid omaks vegantoitumise, oleks 2050. aastaks võimalik igal aastal päästa miljoneid elusid. Aga veganlus võib olla kultuuriliselt raske, kui toit on sotsialiseerumise võti ja oled lihast ümbritsetud – seda teab Michiganist pärit 60-aastane liigagi hästi.
Brown sirgus üles väikeses perefarmis, kus kasvatati mustade anguste karja, mõnda küülikut, käputäit piimakitsesid ning paari lehma ja siga, meenutab mees ajalehele The Independent.
„Kui keegi sünnib loomakasvatuskultuuri, immutatakse ta juba algusest peale selle kultuuri ideoloogiaga läbi. Minu jaoks algas see, kui pere õpetas mulle, et loomad on siin meile kasutamiseks, tarbeasjad, vahendid äri tegemiseks.“
Ta lisas, et neid sõnumeid süvendas veelgi enam kirik ja muidugi popkultuur.
„Märkasin, et igas reklaamipausis oli vähemalt üks reklaam, mis müüs ühte või enamat loomset toodet. Tundus ilmselge, et tegime näljast maailma toites head tööd.“
Kuid Browni uskumussüsteemi raputas põhjalikult suur südamatakk, kui ta oli 18-aastane.
„Olin üksi kodus ja hoolitsesin farmi eest. Ma ei teadnud südameataki sümptomeid ning kui pimestav valu üle jäi ja ma jälle hingata sain, tõusin põrandalt ning ajasin oma asju edasi. 18-aastaselt arvame vist kõik, et oleme kuulikindlad.“
Aastaid hiljem, kui Brown töötas piimatöötlusettevõttes, sai ta vigastada ning arst avastas mehe vereproovi põhjal, et tema haige süda on perekonnalt päritud. Mehe toit sisaldas väga palju triglütseriide, mida leidub liha- ja piimatoodetes ning toiduõlis.
„Mu isal oli olnud kaks šundioperatsiooni ja insult, mille tagajärjel kaotas ta kõnevõime. Kui stress tema jaoks liiga suureks läks, kolisime Clevelandi Ohiosse. Seal said alguse mu teadmised ja teekond taimse toitumiseni. Lühidalt öeldes, kaotasin oma südamehaiguse.“
Nüüd sööb Brown tavaliselt hommikusöögiks puu- ja köögiviljadest pungil smuutit, lõunaks salatit või Hiina või Etioopia vegantoitu ning õhtusöögiks rooga kartulitest, veganvorstist ja aurutatud köögiviljadest. „Võimalusi on lõputult,“ ütleb ta.
Hoolimata Browni pühendumisest veganlusele tunnistab ta, et suhtumise muutmine võttis aega. Taimepõhise toitumiseni viis ta esmalt küll tervis, aga mees ütleb, et hiljem järgnesid sellele eetika ja moraalsed põhimõtted.
Kõige sügavam muutus, millega Brown kokku puutus, oli mõistmine, et loomad on indiviidid. „See oli sisemine kogemus. Sain aru, et neil on perekondlikud sidemed; nad ihkavad turvalisust, kogevad rõõmu ja õnne.“
See protsess muutis ka viisi, kuidas Brown ennast nägi. Ta mõistis, et farmipidamine oli ta emotsionaalselt eemalolevaks muutnud. Selle tulemusena usub mees, et veganlus on teda igas elu aspektis kaastundlikumaks teinud.
„Veider, kuidas meil inimestena on sügavalt juurdunud võime pöörata silmi ära ilmselgelt, mis on otse meie nina all.
Millal iganes pidin tegema midagi, mida ei tahtnud, nagu kastreerima, sarvi eemaldamine, tapma ja veristama, ütlesin endale, et mind ei huvita. Et see oli töö, mida tuli teha, ja et selles on teatav hoolivus. Teiste sõnadega lõpetasin igal tähendusrikkal moel loomadest hoolimise ning keskendusin maitsenaudingule ja majanduslikule kasule.
Kord ärgates taipasin, et ma ei saa enam kunagi öelda, et mind huvita, ja et selle mitteütlemise teine äärmus oli öelda, et hoolin. Koos sellega õppisin, et empaatia ja kaastunne ei ole tingimuslikud. Kui me kaastunde ja empaatia tingimuslikuks muudame, muutume kõik sellest vaesemaks.“
Võib-olla pole see üllatav, aga veganaktivistiks muutunud farmeri lugu tekitas uudishimu. Mõned peavad teda isegi probleemiks.
„Kogu meie põlvkond on põllumajanduslikust elustiilist eemaldatud. Loomakasvatajad ja kauplejad mõistavad, et farmiloomadest mõeldes lähtuvad tarbijad oma koduloomadest, kelleks on enamasti kassid ja koerad. See on loomafarmerite jaoks väga suur probleem, sest nad teavad, et tarbijad kannavad oma kassidele ning koertele üle inimeste omadused ning teevad seda lõpuks ka veiste, sigade, kanade ja lammaste puhul.“
See võitlus on pannud Browni omaks võtma intersektsionaalset maailmavaadet, milles veganlus on kõigest üks tahk. „Veganlus on moraalne ja eetiline viis ilmuda kohale maailma, kus mõistan igasuguse rõhumise ja ekspluateerimise intersektsionaalseid suhteid,“ väidab ta.
„Liiga paljud inimesed arvavad, et veganid hoolivad ainult loomadest. See on kõige kaugem asi tõest üldse. Me tunneme muret ka naiste õiguste, keskkonnaõiguste ning rassismi, kitsarinnalisuse ja ebatolerantsuse pärast.“
Kuigi endine farmer on pühendunud aktivist, teab ta, et inimesed ei muuda oma meelt, kui nad seda ei taha, ega ole huvitatud jutlustest.
„Ütlen inimestele, et nad ei usuks ühtegi asja, mida neile ütlen. Motiveerin inimesi ise oma kodutööd tegema.
Kas ma olen täiuslik? Kindlasti mitte, nagu ka ükski teine vegan, keda tunnen. Ometi ärkan igal hommikul ja ütlen endale, et teen kõik, mis võimalik, et olla parem kui eile.“
Tõlkis: Mari-Liis Müürsepp