Mari Frühling
Traditsioonidel on oluline roll rahvuse enesemääratluses ja iga väikese rahva jaoks on ajaloolise kultuuripärandi hoidmine eksistentsiaalse tähtsusega. Üheks traditsioone kandvaks nähtuseks on kunst, mistõttu on kunstnikel võimalus, aga ka vastutus traditsioonidest inspireerituna luua mustreid, mis hoidmist väärt. Ent asetades kõrvuti terminid traditsioon ja inspiratsioon, tuleb rahvuse kombestikku sügavamalt süüvida, tekitamaks kunstnikus loomingu eelduseks vajalikku teadmiste ja tunnetuste sümbioosi. Paraku võib seeläbi ilmneda, et mida enam mõistame traditsioonide tagamaid, seda enam soovime neist kaugeneda, lootuses leida kaasaegsesse maailma paremini sobituvaid alternatiive.
Kõike mainitut silmas pidades, saab järgneva mõtiskluse sisuks vähekäsitletud teema ehk Eesti rahvakunsti nähtamatuima kangelase ja suurima ohvri – lamba – olukord. Pole kahtlust, et eelmiste põlvkondade pärand on vastava ajastu ja inimeste mõttelaadi peegeldus, arvestades ajastule iseloomulikke võimalusi, seega pole tarvidust pisendada algupärase talupojakunsti väärtust, küll aga seada kahtluse alla villa, kui materjali eetilisus tänapäeval.
See on teema, millega tuleviku rahvakunstnikud kindlasti tegelevad ja seda enam kõnetab see üha rohkemaid juba täna. Siiski on meie kultuuriruumis domineerimas paradigma, mis käsitleb villa inimese vajadustest lähtuva materjalina, ignoreerides selle tegelikku funktsiooni. Siin peitub ka põhjus, miks sageli isegi loomade õiguste eest seisvatel inimestel on villa kasutamise ebaeetilisus väga pikalt kahtleval seisukohal. Villaga kõrvuti kasutatakse rahvakunstis veel nahka, luid, sarvi ja sulgi. Kõiki neid n-ö materjale saadab levinud uskumus, et tegu on liha kui inimesele eluliselt vajaliku toiduaine kõrvalproduktidega, mida maksimaalselt ära tarvitades, oleme talitanud loodust ja ressursse säästvalt. Säärane väide võiks omada kaalu vaid juhulkui keskenduda ajalukku jäänud talurahva argielule, aga mitte kaasaegseid tehnoloogiaid täis tänapäevale. Vastasel juhul tuleks sarnaselt suhtuda ka koertesse, kassidesse ja teistesse loomadesse, keda on valitud kohelda pereliikmetena. Öeldu tekitab sageli kognitiivse dissonantsi ilminguid, asetades inimesed eetilisse dilemmasse, sest ühtäkki on ühe loomaliigi soov elada kannatusteta elu justkui olulisem kui teise liigi esindaja oma. Tõtt-öelda võiks arvata, et traditsioonilises rehetalus juhtus sedagi, et koerast või kassist võis saada ühel hetkel müts või krae, ning arvestades kõige käepärase maksimaalse realiseerimise põhimõtet, kõlab see toonases ajastus isegi mõistetavalt. Tulles tagasi tänapäeva ning võttes arvesse, et olen veetnud kaheksa aastat liha tarbimata ja viimased viis aastat vältinud ka kõigi teiste loomsete võetuste kasutamist, on see eluliseks näiteks, et tänapäevane ühiskond võimaldab elada ka teisiti.
Kas loomade kui tundevõimeliste olendite taandamine materjalideks ja esemeteks (rahva)kunsti nimel, on kaasaegses ühiskonnas õigustatud? Lühike vastus on ei, ning rõhk terminil kaasaegses ühiskonnas. Eesmärk, ei ole asuda kultuuripärandit hävitama ega põlvest-põlve pärandatud rahvusriideid koitama jätta! Soov on teadvustada rahvakunsti nimel, oma elu hinda maksva looma (lamba) rolli kogu protsessis. Kas pole paradoksaalne, et lammas kardab terve elu hunti, kuid lõpuks on ikka karjane see, kes ta reedab?
Levinud eksiarvamuse kohaselt on lammas rumal loom, kes loodud inimesele liha ja villa andma, seega eeldatakse, et vill on lihatööstuse kõrvalsaadus. Teatakse, et lambaid peab pügama ja arvatakse, et see tegevus ei kahjusta neid. Aga mis on reaalne olukord?
Tegelikkus on see, et ükski loom ei anna liha ega villa. Inimene võtab seda vägivaldselt, siis kui farmerile vajalik maksimaalne tootlikus saavutatud. On selge, et loomal on huvi oma elu elada ja kannatusi vältida, ning seda olenemata arukuse tasemest (lammaste, kui sotsiaalsete olendite intelligentsi uuriti muuhulgas näiteks 2019 aastal tehtud teadustöös, milles järeldati, et lammastel on kõrgelt arenenud kognitiivsed võimed). Küll aga vastab tõele, et n-ö (villa)lammas on tõuaretuse tulemusel suutmatu oma vabas looduses elavate eelkäijate kombel, aastas korra, liigset villa seljast lahti laskma. Niisiis, lamba ebaloomulikult suur villakasv on üksnes inimese kasuahnusest tingitud sekkumise tulemus, mis jätab petliku mulje, justkui tehtaks lammastele heategu, neid üleliigsest villast vabastades. Hoolimiseks võiks seda nimetada vaid juhul, kui lammast koheldaks pereliikme ja lemmikloomana, kuid seni kuni elusolend on koheldud farmeri vara nummerdatud ühikuna, on esikohal tootja kasum, mitte looma heaolu.
Aga, mis teeb lammaste pügamise koertega võrreldes ebaeetilisemaks? Ennekõike fakt, et olenemata farmi suurusest, suhtutakse lambasse kui materjali, juba tema elu ajal. Lammas ei ole oma olemuselt koerast kuigi erinev, siiski kuulub ta nende loomaliikide hulka, kes peab oma eksistentsi inimese vajadustest lähtuvalt välja teenima. On selge, et farmerite kasum sõltub töötamise kiirusest ja saagi hulgast, seega proovitakse võimalikult lühikese ajaga pügada võimalikult palju lambaid, võttes neilt maksimaalne „saak“. Loomade vigastamine on seejuures töö rutiinne osa (lammaste detailsema olukorraga suurfarmides, saab lähemalt tutvuda loomakaitse organisatsiooni, PETA2 kodulehel).
Pärast ülal mainitud veebilehe sirvimist, võib juhtuda, et pilk pööratakse lootusrikkalt väiketalude poole, uskudes, et neis kasvatatud lammaste vill on eetiline ja jätkusuutlik. Et ka mina olen pidanud, varasemate õpingute käigus, lammast pügama, võin öelda, et lemmiklooma kammimisega protseduuri võrrelda ei saa. Toona ei pidanud küll kiirustama, kuid ometi oli see lambale stressirohke kogemus. Jalust seotult, oli hirmunud loom lauale tõstetud ja vähemalt 10 õpilast tema pügamisega, kordamööda toimetamas. Et villakäärid olid kogenematutes kätes, tekkis ka tol korral lambale nahka sisselõikeid. Olen veendunud, et ükski koeraomanik ei lubaks oma lemmiklooma sellisel moel pügada. Tulles hetkeks tagasi suurfarmides toimuva juurde, peab lisama, et Austraalias, kui maailma suurimas villa ekspordi riigis, on laialt levinud nn mulesing, tuimestuseta protseduur, mille käigus eemaldatakse noore lamba päraku ja saba piirkonnast nahk. Seda tehakse ettekäändel vähendada parasiitide levikut, kuid jäädes soojas kliimas lahtise haavaga, jätab see lambad pärast võigast piinamist veelgi enam parasiitidele vastuvõtlikuks.
Kuidas on Austraalia farmides toimuv seotud Eesti rahvakunstiga? Aga seeläbi, et igal aastal hävitatakse Eestis 90% kodumaist villa, põhjusel, et liha eesmärgil kasvatatud lammaste vill, pole lõnga tootmiseks piisavalt peenete omadustega. Nii juhtubki, et villa hoopis imporditakse 350 tonni aastas. Seda teades, mõjub vaatepilt meie põldudel nähtud lambakestest tarbijat eksitavalt, ning on sobimatu rääkida villast, kui idüllilisest loodust säästvast, kodumaisest toorainest, kui reaalselt tegeleb loomatööstus mahuka keskkonnareostusega.
Hundid söönud, lambad terved!
Otsides alternatiive, mis toetaksid rahvakunsti traditsioonide säilimist ja aitaksid luua südamega kooskõlas kunsti, tuleb avada silmad kõigile innovaatilistele ideedele! Maailma moetööstus juba tegeleb villa asendamisega ja eestlasedki ei tohiks sellest arengust maha jääda. Alternatiive otsides motiveerib mind enne kõike eetiline aspekt, usaldades, et hetkel mil sisemine „MIKS“ on selge, siis „KUIDAS“ loksub ise paika.
Käesoleva kirjatüki sõnum ei ole ärgitada lugejaid olemasolevaid villaseid esemeid mõtlematult ära viskama, vaid avada nende esemete tekkeloo varjukülge. Lõpuks vastutame ikkagi kõik koos, nii tarbekunstnikud, kui kunsti tarbijad, seetõttu on rõõm näha, et maailmas juba on lahendusele keskenduvaid, eetilise moe brände.
On inimlik kiinduda ka neisse ajaloolistesse (käitumis)mustritesse, mis meid tegelikult enam ei teeni. Ühest ajastust teise kulgedes, ei tohiks traditsioone ehk sildu mineviku ja oleviku vahel põletada, kuid tuleks väga hoolega valida, mida ja kuidas üle sildade tänapäeva kaas tuua. Tänaste rahvakunstnike sõnum uutele põlvkondadele, võiks olla sama, mis iga õppejõu esimene soovitus maalikunstitudengile: „Tuleb hoomata tervikpilti!“, sest just nagu ajalooliselt ei ole rahvakunst olnud vaid kunstnike pärusmaa, nii on ka tänapäeval iga inimese valikutel suur mõju kollektiivses ühisloomingus. Sedasi loomegi, lisaks kaunitele kindakirjadele, ka uusi traditsioone ja (käitumis)mustreid, mis meid rahvusena tulevikku kannavad.
Novembris 2021 korraldasime üleilmse vegankuu tähistamiseks esseevõistluse. Mari essee jõudis äramärgitud tööde hulka.