Laura on 17-aastane koolitüdruk Harjumaalt, kes on juba sünnist saadik olnud taimetoitlane. Ta tegutseb aktivistina organisatsioonis Loomade Nimel. Uurisime temalt, kuidas on Eestis taimetoitlasena üles kasvada ning kuidas ta jõudis veganluseni ning aktivismini.
Sa oled juba sünnist saadik taimetoitlane. Kuidas see juhtus? Kas su vanemad on ka taimetoitlased?
Mu vanemad olid juba enne minu sündi taimetoitlased. Nad lõpetasid liha söömise eetilistel põhustel, ema puutus taimetoitlusega kokku budistlikus kogukonnas. Kasvasin üles nii, et kodus tegid vanemad maitsvaid taimetoite ja see oli minu jaoks normaalne.
Kas Eestis on olnud keeruline taimetoitlasena üles kasvada? Kuidas on sellesse suhtunud su sõbrad/sugulased? Kas on olnud palju selgitamist näiteks arsti juures või koolis?
Väiksena käis vanaema juures käimisega kaasas alati tema muretsemine, et ma jään ju nõrgaks ja pean ikka liha sööma. Vahel sõin tema juures ka vorstivõileiba, sest ma ei seostanud magusat e-aineid täis lastevorsti kuidagi loomadega, kellest see tehtud oli. Koolis hakkasin aru saama, et teised lapsed on harjunud teistsugust toitu sööma ja vahel sain tögavaid kommentaare. Õnneks käin ma Rocca al Mare koolis, kus on alati taimetoit muu toidu kõrval saadaval olnud, ja seda võtab päris suur hulk õpilasi. Sellega on ikka väga hästi läinud, mõnes teises koolis oleks pidanud arvatavasti sööklaga läbirääkimisi pidama.
Kui palju oled elus üldse liha proovinud? Kas sul on kunagi tekkinud mõte taimetoitlusest loobuda?
Mu vanemad ei ole mulle kunagi midagi keelanud, kuid ega ma ise ka lihaga toitu eriti ei tahtnud. Kord-paar aastas külalistega või sugulastega sõime ahjulõhet, see oli ainuke liha, mis mulle maitses. Sellega oli ka nii, et ma ei mõelnud sellest lõhest nagu loomast. Aga kui kalaluu ette sattus, siis ei olnud enam nii suur isu seda süüa. Naabrite grillpidudel olen ka muud liha proovinud, kuid selle tekstuur on mulle alati võõras tundunud, liiga sitke ja kiuline. Kuna ma ei ole kunagi harjunud liha sööma, siis ei ole ma ka kõige suurem liha tekstuuri jäljendavate vegantoodete fänn.
Mul ei ole kunagi tulnud pähe taimetoitlusest loobuda. Isegi kõige ebamugavamates sotsiaalsetes olukordades, kui pole ühtegi taimset toitu saada või kui mulle käiakse lollide küsimustega närvidele, siis ma pigem kannatan selle ära, ootan paar tundi ja söön pärast midagi muud. Minu jaoks tundub mõeldamatu hakata vaid enda mugavuse pärast loomade ekspluateerimist toetama. Selliseid olukordi tuleb aga järjest harvem ette, sest veganlus on ühiskonnas üha aktsepteeritum.
Nüüd oled juba mõni aasta olnud vegan. Kuidas selleni jõudsid? Kas piimast ja munadest loobumine oli sinu jaoks lihtne?
Ma ei mäleta miks, aga sattusin kolm aastat tagasi suvel Ameerika loomaõiguslusorganisatsiooni PETA kodulehele. Seal olid neil välja toodud vastused kõikidele korduvatele küsimustele, mida veganitelt küsitakse, à la “Kust sa saad proteiini?” ja “Miks veganid piima ei joo, piima tootmine ei tee ju lehmadele haiget?”. Sealt sain vastused peaaegu kõikidele oma küsimustele. Kuigi praegu võin öelda, et ma ei ole nõus mitmete asjadega, mida PETA teeb, siis sel hetkel andis nende kodulehekülg mulle olulise tõuke, tänu millele ma hakkasin veganiks. Lugesin alguses päris palju, et olla täiesti kindel selle eluviisi tervislikkuses. Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru taimse toidu kasust nii tervisele kui ka südametunnistusele, mõjust kõigile meie ümber, loomadest kuni keskkonnani. Alguses olin enda peale pahane, sest ei suutnud päevapealt võist, juustust ja muudest piimatoodetest loobuda. Siis sain aru, et selline muutus võtab aega. Iga kord enne sööma hakkamist mõtlesin, kust mu toit on tulnud. Nii oli lihtne kohukesele õuna või veganšokolaadi eelistada. Tegelikult läks see mul päris kiiresti, sest enamus asjad mida sõin, olid juba vegan.
Kirjelda oma tüüpilist menüüd. Kuidas koolis veganina hakkama saad?
Hommikuks teen tavaliselt ühe suure smuuti, vahel võileibu või talvel putru. Kodus olles kokkan lõunaks ja õhtuks midagi suuremat, mulle meeldivad näiteks erinevad karrid, ahjukartulid kastmega, pastad jne. Üheks viimase aja lemmikuks on hiinapärased köögiviljawokid riisinuudlitega.
Kui ma kolm aastat tagasi veganiks hakkasin, siis oli see mu koolis alles uus asi ja kokad tulid mulle õnneks vastu ning tegid eraldi väikse portsjoni taimetoitu ilma piima ja munata. Nüüdseks on koolis ka mõned teised veganid, nii et nad saavad veidi suurema portsjoni teha. Meil on päris mitmekesine menüü, kuigi toidud on veidi rasvasemad, kui ma ise teeksin. Aga võimalus koolis lõunat süüa hoiab kõvasti aega kokku, muidu peaksin iga päev midagi kaasa valmistama.
Sa tegutsed vabatahtlikuna organisatsioonis Loomade Nimel. Millega seal täpsemalt tegeled? Miks tundsid soovi aktivistina tegutseda?
Kui leidsin, et ka Eestis on organisatsioone, mis loomaõiguslusega ja veganluse levitamisega tegelevad, tahtsin neis kohe kaasa lüüa. Kuigi juba lihtsalt vegan elustiili elades päästame loomi, siis tundsin, et tahan teha veelgi enamat maailma muutmiseks ja olla aktiivne. Tegelen paljude erinevate asjadega: olen organiseerinud üritusi, olnud festivalidel infolauas, tegelenud meediaga, aidanud kampaaniatega. Organiseeritumalt tegutsedes puutun kokku rohkemate inimestega ja ma arvan, et koos on efektiivsem igasuguseid projekte läbi viia.
Kas sul on mingeid eeskujusid, lemmikuid veganeid või loomaõiguslasi, kelle tegevust jälgid näiteks Youtube´is või blogides?
Minu lemmik juutuuber on Antastesia, üks prantslanna, kelle ma juhuslikult leidsin ja kellega mul maailmavaated peaaegu täielikult kattuvad (lisaks saan prantsuse keelt harjutada). Ja näiteks Jenny Mustard teeb esteetiliselt väga ilusaid videoid. Eestlastest head blogijad on Nullkulu, Vegani päevaraamat, Ficusrubi (NÄE) ja Fitloora. Akadeemilisemad inimesed, keda ma igapäevaselt ei jälgi, aga keda oleks kasulik teada on näiteks dr Michael Greger, kellel on toitumisalast infot täis lehekülg http://nutritionfacts.org/. Ja psühholoog Melanie Joy, kes esines eelmine aasta ka Eestis ja kes on karnismi mõistet selgitavate raamatute autor.
Käisid eelmisel aastal Londoni VegFestil. Kas seal oli midagi üllatavat või eriliselt meeldejäävat? Kuidas see erineb meie Taimetoidumessist?
Olen varem käinud konverentsidel, mis olid suunatud aktivistidele, aga VegFest oli suunatud laiemale publikule, nagu ka meie Taimetoidumess. Mulle jäi sellest väga hea mulje ja nautisin sealseid esinejaid, kes olid sinna igast maailma otsast kokku tulnud. Üks teemadest oli sel aastal intersektsionaalne veganlus, mis vaatleb koos loomade õigustega ka inimõigusi, näiteks olid seal feminismi, mustanahaliste õiguste ja LGBT+ kogukonna teemalised ettekanded. Leidsin sealt mitmeid inspireerivalt esinenud inimesi, kelle tegevust edasi jälgin või kelle raamatuid tahaksin lugeda, näiteks Christopher-Sebastian McJetters.
Millised on su hobid ja huvialad?
Ma armastan lugeda, maalida, tegelen muusikaga ja mind huvitab filmikunst. Kui viitsin, siis käin jooksmas.
Millega tahaksid tegeleda peale keskkooli lõpetamist? Kas veganlus ja aktivism mahuvad ka su tulevikuplaanidesse?
Mul on palju mõtteid, mida ja kuhu õppima minna, kuid midagi ei ole veel selge. Võibolla lähen kirjandust ja keeleteadust õppima, mind huvitavad ka rahvusvahelised suhted, antropoloogia … Kuid olen päris kindel, et veganlusega jään ma terveks eluks seotuks ning loodan ka aktivismiga edasi tegeleda. Tänu veganlusele ja sarnastele sotsiaalõiguslikele liikumistele on mul elus palju suurem eesmärk, mille nimel töötada.
Küsis: Ireene Viktor