Tanel Lebedev
Ei ole vist kedagi, keda käesolev COVID-19 pandeemia ei mõjutaks ja see mõju varieerub mõningasest ebamugavusest maskide kandmisel, kuni kõige halvemal juhul, oma lähedaste kaotuseni. Paistab, et kriis toob esile nii inimeste parimad kui halvimad iseloomujooned. Tundub, et toimuvale otsitakse mitte enam niivõrd seletust või põhjust, vaid ikka süüdlasi. Neid jagub. Kuid COVID-19 epideemiat ei põhjustanud ju need, kes end ei vaktsineeri. Probleem on meie suhetes teiste loomaliikidega.
COVID-19 ei ole esimene ega kindlasti mitte viimane pandeemia. On kaheldav, et meil õnnestub sellest täiesti lahti saada. Inimesi rängalt muserdanud nakkushaigustest on seni õnnestunud ära kaotada vaid rõuged, mis tapsid 20. sajandil umbes 300 miljonit inimest, kuid isegi selle puhul kahtlustatakse, et viirust hoitakse laborites elus, sest seda saaks kasutada oma liigikaaslaste vastu relvana. SARS-CoV-2 leviku alguses räägiti rohkem selle zoonootilisest päritolust, kuid praeguseks on see fakt aruteludest ja uudistest taandunud. Kuid COVID-19 ei ole erandlik; enamik inimkonda laastavatest tõvedest ongi algselt pärit loomadelt, on soodsatel asjaolude kokkulangemisel ületanud liigibarjääri ning hakanud inimestel levima. Epideemiad käivad inimestega kaasas sealtmaalt, kus hakati elama tihedamalt koos ning söögiks loomi kasvatama.
Zoonoosid on inimeste ja teiste loomaliikide vahelise konflikti sümptomid. Me “kodustame” loomi ning tungime üha enam vabade loomade elupaikadesse ning selle hinnaks on läbi ajaloo olnud nakkushaigused, mis meid tapavad: leetrid, rõuged, gripp, HIV, difteeria, salmonelloos, Ebola, seagripp, linnugripp, hullulehmatõbi, listerioos, marutõbi, katk, kolibakter ja tuberkuloos on siin vaid mõned tuntumad nimed. Lihtsustatult võib öelda, et loomade söömine põhjustab pandeemiaid.
On tähelepanuväärne, et meil puudub tegelikult veenev põhjus, miks peaksime loomi sööma. Loomade surnukehad ei sisalda midagi, mida me ei saaks taimedest. Vastupidi, on teada, et loomade söömine suurendab erinevaid terviseriske, on ebaefektiivne toidu hankimise moodus ja on üks peamisi kliimasoojenemise põhjustajaid. Vastavaid uurimusi, teadlaste seisukohti, artikleid on lademetes, kuigi need pole populaarsed. Ka praegune epideemia vihjaks justkui, ei loomade söömine ei ole päris ohutu ja tagajärgedeta tegevus, nii et raske on seda ratsionaalseks nimetada. Pigem vastavad loomade söömine, liha ja muud loomadest tehtud produktid fetiši definitsioonile: religioosses tähenduses midagi, millele omistatakse üleloomulikku, maagilist jõudu. Ka piltlik tähendus klapib: loomade söömine on fetiš ehk liialdatud austamise objekt. Pole siis ime, et mingite faktide, argumentide või uurimustega seda käitumist ei muuda.
Kui me näeme seost loomade söömisel, haiguste levikul ja miljonite inimeste surmal (COVID-19 on praeguseks tapnud enam kui 5 miljonit inimest), siis küllap on ikkagi käimas laiem ühiskondlik diskussioon, kuidas neid riske edaspidi vähendada? Kindlasti on hulgaliselt teadlasi, kes töötavad selle nimel, et lõpetada meie sõltuvust loomade kehaosadest ja eritistest? Üksikisiku ja lõpptarbijana, kuid kindlasti ka ettevõtete tasandil, on vist tihti jutuks, et mida teha, et loomi ei peaks sööma?
Tegelikkuses kohtame vastavasisulist arutelu haruharva. Viis, kuidas inimkond loomi kohtleb, on nii sügavalt ekspluateeriv ning niivõrd ulatuslik, et ümbritseb meid kõikjal. Meil on raskusi selle märkamise ja mõistmisega, mida loomadega tehakse, sest toimepanijaks oleme meie ise. Pea kõik inimesed on ühel või teisel viisil loomade ekspluateerimisega seotud. Loomavastane vägivald on inimkultuuris niivõrd domineeriv ja totaalne, et pea mitte keegi ei tee ise teadlikku otsust hakata loomi sööma, vaid see otsus tehakse meie eest, vaikimisi, kohe peale meie sündi. See on norm. Vägivalla vältimine on erand, veidrus, mille jaoks on eraldi mõiste – vegan. Kahjuks me kõik osaleme samas totalitaarses, liigirassistlikus süsteemis, kui me just ei ela üksikul saarel. Maksudest doteeritakse loomade paljundamise, ekspluateerimise, hukkamise ja surnukehade või eritiste toodeteks muutmise masinavärki. Jah, saame valida, mis ulatuses selles süsteemis osaleme, kuid me ei saa seda praktikas täiesti vältida. Loomakasvatajad aga saavad küsida COVID-19 puhul ekstra toetuseid.
Selline on inimkultuuri status quo. On irooniline, et kasutame loomadel testitud vaktsiine ja ravimeid, et leevendada loomade ekspluateerimisega kaasnevate zoonootiliste haiguste mõju, et saaksime jätkata samamoodi loomade ekspluateerimist (või olete näinud kuskil vastupidiseid plaane?). Seda kõike hoolimata teadmisest, et loomade söömine toob tõenäoliselt kaasa uued viiruse puhangud ja uued mutatsioonid, erinevaid taimedest, mille viirused inimesi praktiliselt ei nakata. Hinnanguliselt tapetakse igal aastal inimeste tujude ja isude rahuldamiseks 77 miljardit looma, mis pakub piiramatuid võimalusi zoonooside levikuks. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) nendib, et zoonootilised patogeenid võivad inimestele levida igal kontaktil kodulooma, põllumajanduslooma või metsloomaga.
Kas loomade peal testitud vaktsiine kasutatakse loomade aitamiseks? Kahjuks on siin näha külma kalkulatsiooni. Looma elu on kasulik, vajalik, isegi lubatud vaid siis, kui sellest saab mingit kasu (või õnnestub vältida majanduslikku kahju). Kui karusloomafarmides avastati minkidelt uus COVID-19 tüvi, tapeti Taanis 17 miljonit looma. Meediakajastust jälgides paistis sealjuures tragöödiaks olevat, et surnukehasid ei saanud toodeteks muuta, et 17 miljonit surma olid “asjatud”. Lemmikloomi, kellest ei ole kombeks teha riideid või vorsti, pole aga üldse plaanis vaktsineerima hakata. Näiteks USA Toidu- ja Ravimiamet (USDA) keeldub lemmikloomade vaktsiinide menetlemisest. Küll uuritakse minkide vaktsiine. Neid on kasutatud eksperimentaalselt ka loomaaias vangistatud loomadel. Tundub, et põllumajandusloomade ja vangistatud eksootiliste loomade vaktsiinid on vajalikud, et neid loomi saaks edasi ekspluateerida. Loomaaed ei taha kaotada oma sissetulekuallikat.
Metsloomade puhul on kalkulatsioon veel lihtsam. Nad liiguvad veel suhteliselt vabalt ringi ning nende hulgas levib erinevaid tõvesid, näiteks linnugrippi või Aafrika sigade katku. Need haigused võivad sattuda farmidesse, kus inimesed endale söögiks loomi kasvatavad. Farmidesse jõudnud nakkus toob aga kaasa loomade massilise hukkamise ja selliselt tapetud loomade surnukehasid ei saagi tooteks teha ja maha müüa. See on tõeliselt ebamugav. Seepärast on inimesed metsloomadelt tulenevate ohtude suhtes proaktiivsed. Aafrika seakatku leviku vältimiseks on riikliku loomatauditõrje komisjoni otsusel Eestis lubatud elada vaid 1 metsseal 1000 hektari jahimaa kohta ja Keskkonnaagentuur pakkus hiljuti välja, et selle eesmärgi saavutamiseks võiks tappa vähemalt 14 000 looma ja et vähemalt 50% tapetutest oleks põrsad ning et täiskasvanud loomadest peaks vähemalt 50% olema emasloomad. Meie maksude najal opereerivad asutused, mis ütlevad, palju mingit liiki loomi tohib meie riigi piires üldse eksisteerida, ilma et see inimesi segama hakkaks. Seda nimetatakse peenelt “arvukuse reguleerimiseks”. Loomade arvukust on aga üle maailma reguleeritud nõnda, et hetkel elus olevatest imetajatest on vaid 4% metsloomad, 36% on inimesed ja 60% põllumajandusloomad, keda inimesed söögiks kasvatavad. Kõigist elus olevatest lindudest on 70% need, keda kasvatame endale söögiks. Linnuliha propageeritakse kui tervisetoodet. Kanaluufossiile peetakse plastikprügi, väetiste, fossiilkütuste ja radioaktiivse saaste kõrval üheks antropotseeni tunnuseks. Kas järgmiseks suuremaks epideemiaks kujuneb mõni eksootilisem linnugripi tüvi?
Aga zoonoosidest ei räägi enam pea keegi. Loomade söömine on kinnisidee, mille küsimärgi alla seadmine tekitab inimestes raevu ja ehk on tõesti parem sellest kõigest vaikida. Olgem solidaarsed, küll leiutatakse vaktsiinid ka järgmiste zoonootiliste pandeemiate jaoks.
Novembris 2021 korraldasime üleilmse vegankuu tähistamiseks esseevõistluse. Taneli essee jõudis äramärgitud tööde hulka.