Autor: Patrick Barkham
Hollandi filosoof ja kunstnik Eva Meijer usub, et peaksime oma suhet loomadega muutma, sh tunnistama, et nad räägivad meiega, ja neile sobivad õigused andma.
Hobune Fagan on tohutu, närviline ja siis ootamatult seletamatult rahulik, kui Eva Meijer silitab tema kaela ja sosistab ta tõmblevatesse kõrvadesse. Meijer, hollandi filosoof, romaanikirjanik, visuaalkunstnik ja laulja-laulukirjutaja, külastab Norfolkis asuvat, nimes suurepärast akronüümi kandvat loomapäästekeskust Faith (“For Animals in Trouble, There’s Hope”, e.k. “Hädas loomade jaoks on lootust”).
Meie fotograaf loodab saada portree Meijerist dr Dolittle’i kombel loomadega rääkimas, intervjuu jaoks, mis käsitleb Meijeri põnevat ja kergesti arusaadavat uut raamatut “Dierentalen” (“Loomade keeled”). Raamat räägib sellest, kuidas loomad suhtlevad ja mida see tähendab nende positsiooni jaoks inimeste poolt domineeritud planeedil.
Meijer ei vea alt, kaamera ees häbelikule hobusele ümisedes. “Fagan oli imeline. Ta on keegi, keda tahaksin tundma õppida,” ohkab naine. “Inimesed ütlevad, et loomad ei oska rääkida. Muidugi nad räägivad. Nad räägivad meiega kogu aeg. Ainuke asi on see, et meie tegelikult ei kuula. Kuulamine on tõesti oluline, mitte ainult nende, vaid ka meie endi huvides, sest on mingi limiit, palju me seda planeeti ja selle loodusvarasid kasutada võime.”
Meijer on osa kasvavast teadlaste ja enamasti nooremate inimeste liikumisest, mis uurib, kuidas inimeste suhteid teiste loomadega ümber mõtestada. Ta kasvas üles Hollandis, koos kasside, naabri poni ja merisea Dotjega, kes elas imetlusväärsed pikad 13 aastat. Kui Evast sai 11-aastaselt taimetoitlane, kahetses ta, et seda juba varem ei teinud. Loomade armastamine “lihtsalt oli miski, mis seal oli, ja oli loomulik,” ütleb ta.
Alles filosoofiat õppima asudes mõistis ta, et loomad puudusid lääne mõttelaadist peaaegu täielikult. Ja kui nad teadusesse ilmusid, käsitleti neid vaid objektidena. See oli vastuolus sellega, mida ta teadis enda kogemusest tõese olevat – et loomadel on toimevõimekus, emotsioonid ja vägagi suhtlemisvõimekas elu. Näiteks kui inimene ratsutab hobusega, toob ta välja, “toimub palju suhtlemist”. Uuringud näitavad, et ratsaniku ja hobuse südamelöögid muutuvad sel ajal sünkroonseks.
Kui vanakreeklased nägid inimesi koos teiste loomadega suurema terviku osana, siis kristlus ja valgustusajastu eraldasid inimesed loomadest. Descartes uskus, et loomadel pole hinge. Viimastel aastakümnetel on aga loetelu asjadest, milleks “ainult inimesed on võimelised”, muutunud järjest lühemaks. Mõtlemine, empaatia, emotsioonide väljendamine, selge ülesehitusega suhtlemine, üldine vastastikkus (kellegi tundmatu jaoks millegi tegemine, vastuteenet ootamata) – teadus on hakanud näitama, et loomad saavad selle kõigega hakkama. Loomade suhtlemise mõistmine võibki meile selliseid teadmisi anda.
Meijer toob esile põnevaid uuringuid loomade suhtlemise kohta. Pasknäärid ja varesed valivad just sellised kingitused, mida arvavad oma partneritele meeldivat ja seega on neil nn arusaam teadvusest (ingl theory of mind) – nad suudavad näha asju kellegi teise vaatenurgast. Rohtlahaukurid kasutavad hoiatushüüdeid, kirjeldamaks erinevaid sissetungijaid – mitte lihtsalt, et see on inimene, vaid kui suur ta on, mis värvi on ta riided ja kas tal on vihmavari või püss. Paljud imetajad suudavad õppida inimeste sõnu, tekitada uusi helisid või omandada uusi keeli, näiteks mõõkvaalad võivad jäljendada delfiinide hüüdeid.
Üks Meijeri esitatud valgustav näide loomade vaimuelu kohta on see, et metsikutel elevantidel on inimese jaoks hüüd, mis tähistab ühtlasi ohtu. Kui näeme inimesi värske pilguga, läbi loomade keele, siis ei ole see just meeldiv vaatepilt. Meijer nimetaks seda antropotsentriliseks ideeks (hei, selgitame välja, mida loomad meist arvavad), kuid see on siiski kasulik. “See on ka sillaks loomade uurimiselt objektidena, mõistmiseni, et nad on subjektid – nad mõtlevad meist, räägivad meist,” ütleb Meijer.
Ta leiab, et õppides loomade keelt rohkem tundma, toob see kaasa otsustava muutuse loomade õiguste suunas. Akadeemilistes ringkondades (üks Meijeri paljudest ametitest on teadustegevus Hollandi Wageningi ülikoolis ja uuringukeskuses) tajub ta muutust bioloogias ja etoloogias, aga ka filosoofias ja loomade õigustes.
“Kuna meie ühiskond on sügavalt antropotsentriline, kajastub see endiselt ka teaduses, kuid ma arvan, et see on muutumas. See on midagi, mis iseennast valideerib, sest kui hakkate uurima loomade kultuuri ja avastate, et kõigil loomadel on kultuuriteadmised, mida nad edasi annavad, siis muudab see teie pilti sellest, millised loomad on. Arvan, et elame üsna põneval ajal.”
Loomaõiguste filosoofias on aset leidmas “poliitiline pööre”, mis on ajendatud mitte ainult mõjukatest mõtlejatest nagu Austraalia moraalifilosoof Peter Singer, vaid ka loomavabrikute kasvust ning laiemast keskkonna- ja spirituaalsest ärevusest. Üha rohkem inimesi asendab ostlemise ühenduste loomisega looduse ja loomadega, mis pakub enam rahuldust.
Loomad ei saa hääletada, kuid tegelikult toob Meijer arvukalt näiteid, kus nad teevad midagi üsna sarnast. Punahirved otsustavad korraga liikuda, kui umbes 60% nende karjast tõuseb püsti. Kus ja kuidas saaksime hakata loomadele poliitilisi õigusi andma? Ilmselt me rakendame loomadele antropotsentrilisi ideid intelligentsusest ja anname piiratud õigused esmajärjekorras näiteks šimpansidele või delfiinidele?
“See on tüüpiline inimlik viis, kuidas asju teha,” ütleb Meijer. Tema arvates oleks kasulik luua “ideaalne olukord” – õigused kõikidele loomadele mesilastest meduusideni – ning selle nimel tööd teha, kuid kaaluda tuleb ka eri suhteid eri loomarühmadega.
Poliitfilosoofide Sue Donaldsoni ja Will Kymlicka arvates on kolm loomakogukonda: “suveräänsed” ja isevalitsevad; sellised nagu tuvid, kes eksisteerivad koos meiega linnades ja keda võiks pidada “kodanikeks”; ning kodustatud loomad.
“On selge, et teatud loomad soovivad praegu inimestega suhelda, ehkki see võib muutuda, kui lõpetame nende vangistamise,” ütleb Meijer. “Need on liigid, kelle me kodustasime inimeste kombel – nii et võtsime neilt midagi ära. Peaksime tegelikult kinnitama nende kuulumist meie ühiskonda, sest de facto on nad liikmed – nad elavad meie majades, magavad meie voodites,” naerab ta. “Kuid seda ei tunnustata absoluutselt.”
Kuidas hakkaks Meijer muutma meie suhteid näiteks koertega? Ta ütleb, et lõpetaks sugupuude ja erinevate tõugude arendamise. “Ehk siis lubaks neil ise partnereid valida,” ütleb ta. “Kogu loomade omamise süsteem – nende müümine ja nende tiineks tegemine – on väga küsitav.”
Võime oma koerad ka vabaks lasta. Ameerika kirjanik Ted Kerasote tegi oma koera Merle’i jaoks “koeraluugi”, andes talle vabaduse linna peale minna. Nagu teismeline, tuli Merle ikkagi koju sööma ja magama. “Nende suhe süveneb ja kui Merle’ile antakse valikuvõimalus, muutub ta targemaks või suutlikumaks teatud otsuseid vastu võtta,” ütleb Meijer. “Kui mõtleme, et loomad on täiesti võimetud asju tegema, siis nad jäävadki selliseks.”
Meijeri enda koer Olli on Rumeeniast päästetud hulkuv koer. Olli on vegan. “Vegankoeri on väga palju. Neile meeldivad köögiviljad. Üks Olli lemmiktoite on kõrvits. Kui sügisel tulevad esimesed kõrvitsad, on ta täiega elevil. Kui ta nuusib välja näiteks surnud roti, laseb Meijer koeral süüa, mida ta leiab. “Nad ei ole eetilised veganid,” ütleb naine oma lemmikloomade kohta. “Kuid ma ei taha, et sigu või lehmi tapetaks, et oma koera toita, sest see on lihtsalt ebavajalik.”
Mis saab siis, kui koera vabadus ringi hulkuda rikub maapinnal pesitseva linnu vabadust turvaliselt tibusid kasvatada? Samuti on raske ette kujutada, kuidas saaks loomadele anda olulisi vabadusi, kui inimesi on nii palju. Lõppude lõpuks konkureerime ressursside pärast teiste liikidega.
“Ideaalis võiks vähem inimesi olla,” ütleb Meijer. Kuid ta väidab ka, et kipume inimeste ja loomade omavahelist läbikäimist konfliktidena nägema. “Meie kui liigi jaoks on väljakutse elada koos teistega, kes meist erinevad. Me pole eriti tolerantsed. Ja võib-olla mõnes meie evolutsiooniprotsessi etapis oli see vajalik, kuid oleme nüüd hoopis teises etapis, kus saame valida, et suhtleme nende loomadega teisel moel.”
Näib, et oleme loomadele sisukate õiguste andmisest veel kaugel, kuid Meijer tunneb siiski ära palju edusamme, alates Hollandi Loomade Partei valimistulemustest (tõus kahelt parlamendikohalt 2006. aastal viie kohani 2017. aastal) kuni politseikoerte pensionideni; loomade varjupaigad peavad “mingit laadi liikidevahelisi läbirääkimisi selle kohta, kuidas need kohad peaks välja nägema”; samal ajal kui akadeemikud nagu Barbara Smuts ei ole ainuüksi “intelligentsuse” või “moraali” olemuse antropotsentrilistest eeldustest rohkem teadlikud, vaid arutlevad, kas uurimusküsimusi võiks ühiselt määratleda koos loomadega.
Meijerile annab lootust ka ajalugu. Ta osutab, et sada aastat tagasi ei peetud naisi poliitiliste õiguste vääriliseks. “Inimesed ärrituvad ja ütlevad, et võrdlen naisi loomadega, kuid see pole nii,” ütleb ta. “Kuna ühiskond on absoluutselt inimkeskne ja muutused näivad olevat nii kaugel, on hea naasta teiste, sarnasena tunduvate ajalooliste situatsioonide juurde. Inimesed on läbi ajaloo suutnud muuta oma kollektiivseid arvamusi mõne sotsiaalse rühma kohta. Pessimismiks on palju põhjuseid, kuid nüüd oleme siin ja peaksime andma endast parima. Lisaks, loomad on üldiselt tõeliselt toredad ja nad on nõus meile andestama.”
—
Originaalartikkel: Eva Meijer: ‘Of course animals speak. The thing is we don’t listen’
Tõlkis Tanel Lebedev