Autorid: Marina Bolotnikova ja Jeff Sebo
Kogu maailmas eemaldatakse ja tapetakse massiliselt inimasulatesse sattunud metsloomi. Mida need loomad teinud on, et sellist karistust ära teenida?
Hiljuti teatasid Austraalia ametivõimud kavatsusest lasta ja tappa maha tuhandeid kaameleid. Mida kaamelid tegid, et sellist karistust ära teenida? Nad otsisid joomiseks vett ja see tõi nad inimasulatesse.
Eelmisel aastal kulutasid Ameerika Ühendriikide föderaal- ja osariigivalitsused kümneid miljoneid USA dollareid, et “likvideerida” metssigade karju. Ja mida tegid metssead, et sellist karistust ära teenida? Nad otsisid midagi süüa ja see toiduotsing tõi nad taas inimeste sekka.
Denver plaanib sel aastal tappa lisahulga kohalikest Kanada lagledest, olles eelmisel aastal tapnud juba 1600 lindu. Ja mida need linnud teevad, et sellist karistust ära teenida? Nad üritavad kõigest ellu jääda – Colorado kuulub nende ajaloolisse lennualasse –, aga neid peetakse tüütuks.
Sellised lood on aga kõigest jäämäe tipp. Ja olgugi et üksikasjad varieeruvad, on põhiteema ikka sama – mil iganes inimeste ja mitteinimeste huvid tunduvad selgelt põrkuvat, kasutame me vägivalda, sageli organiseeritud likvideerimiskampaaniate näol, et olukorda enda kasuks lahendada.
Sageli kasutame ka militaarset sõnapruuki ja katastroofi silme ette maalivaid sõnastusi, et õigustada oma vägivalda teiste olendite vastu. Selle asemel, et kirjeldada mitteinimesi kui kaasolendeid, kes samuti üritavad lihtsalt olemas olla, kirjeldame neid kui sissetungijaid, kes tulevad meie elukeskkonda hävitama. Nii kirjutas New York Times metssigade kohta: “Karjakasvatajad ja ametivõimud hoiavad põhjas Kanada piiri ääres koguneval vaenuväel silma peal”.
Invasiivsete liikide mõiste on samavõrd poliitiline kui teaduslik. Ühendriikide valitsus defineerib invasiivseid liike kui “võõrliike, mille saabumisega kaasneb või võib suure tõenäosusega kaasneda kahju kohalikule majandusele või keskkonnale, või ka inimtervisele”. Sellest definitsioonist lähtudes piisab juba ainuüksi potentsiaalsest ohust majanduslikele huvidele, et mittekohalikke liike invasiivseteks lugeda. Tuntud ökoloogid nagu Marc Bekoff märgivad, et sellised “invasiivseid liike” puudutavad otsused on väärtushinnangutega seotud – eriti kui jutt käib teemal, kas loom peaks elama või surema.
Kui aga kasutame sellist kõnepruuki, siis me, olgugi et ei pruugi seda tahta, aitame tegelikult kaasa vägivallale loomade vastu. Selline sõnavara tekitab distantsi loomadega ja muudab nad isikupäratuteks ja moraalselt väärtusetuteks ning justkui kustutab tõsiasja, et tegelikult ründavad ja tapavad pigem inimesed loomi kui vastupidi. Selline sõnakasutus muudab teiste liikide esindajate tapmise õigustamise märksa lihtsamaks ega jäta palju ruumi sellele, et leida viise rahumeelseks kooselutsemiseks.
Invasiivsete liikide kohta kasutatav sõnavara ei ole loomulikult ainus viis, millega inimesed end teistest liikidest distantseerivad. Ka see, kuidas me loomi esemestame asesõna “tema” asemel “see” kasutades, ja kuidas nende “arvukust vähendame”, tekitab meie vahele distantsi. Selline keelekasutus on nii inimhuve primaarseks pidava ideoloogia tulem kui ka põhjustaja – ideoloogia, mis näeb ette inimhuvide kaitsmist ükskõik mis vahenditega.
Selline inimkeskne ideoloogia näeb ette, et ainult inimestel (või vähemalt mõnedel inimestel) on õigus kontrollile oma elu üle. Kõik teised loomad teenivad selle teooria kohaselt oma rolli vastavalt sellele, kui kasulikud nad inimliigile on. Spektri ühes otsas on koduloomad, kes on määratud elama vangistuses ja pakkuma meile midagi alates armastusest kuni toiduni. Teises otsas aga metsloomad, kes peaksid elama looduses ja olema kasulikud esteetilise naudingu või ökoloogilise tasakaalu hoidjatena. Kui metsloomad täidavad oma rolli, siis me võime neil lasta olla. Kui nad aga eksivad neile inimeste poolt antud rollist kõrvale, siis karistame neid kiirelt ja karmilt.
Inimtegevus jätab loomadele aina vähem eluruumi. Meie liik võtab aina rohkem ja rohkem planeedist enda alla ning muudab käsikäes kliimamuutustega aina suurema osa selle pindalast elamiskõlbmatuks. On see siis ime, et sead, kaamelid, lagled ja ka teised “invasiivsed” liigid otsivad toitu, vett ja elupaika mujalt? Ja olgugi et ellujäämisvahendite nappus on mitteinimesi pidevalt ähvardanud, on inimtegevus selle ohu veelgi tõsisemaks muutnud ning uusi juurde tekitanud. Ja siis, kõigele lisaks, karistame loomi, kui nad üritavad meie tekitatud probleemidega kuidagi toime tulla.
Aga kuidas oleks, kui me ei eeldaks, et teised liigid on olemas meie jaoks, vaid aktsepteeriksime mõtet, et ka neil on õigus ise oma elu elada? Me võiksime, selle asemel, et end ohustatuna tunda, hoopis õppida vaimustuma sellest, kui üllatavalt leidlikud ja kohanemisvõimelised loomad on. Sead näiteks eksisteerivad Ameerikas ainult tänu sellele, et inimesed tõid nad endale sinna toiduks kaasa, aga nad on ka üllatavalt edukalt omapäi sealses looduses kohanenud. Nad suudavad ellu jääda väga erinevas kliimas ning Kanadas ja Ühendriikide põhjaosas tulevad nad pakasega toime näiteks sedasi, et rajavad lume sisse iglude moodi õõnsusi, mida kohalikud nimetavad pigloo’deks.
Lisaks, mis oleks kui me, selle asemel, et süüdistada loomi ressursside nappuses, möönaksime, et seda põhjustavad peamiselt just inimesed? Peaksime tähelepanu pöörama inimkäitumise puudujääkidele, mis tekitavad puudust. Kaameleid näiteks leidub Austraalias üksnes seetõttu, et inimesed tõid nad sinna, et sealse kontinendi avarusi uurida. Nüüd elavad nad aga metsikutes karjades ja inimesed süüdistavad – ja ka tapavad neid – seoses vee nappusega. Ja ometi on just Austraalia loomapõllumajandus, koos teiste keskkonna probleemidega, peamine põhjus, miks vett napib.
Ühtlasi peaksime olema ettevaatlikud, keda loomadevastases vägivallas vastutavaks peame. Meie tähelepanu peaks olema keskendunud ühiskondlikele struktuuridele, mis tekitavad konflikte loomadega, ja võimukandjatele, kes selliseid struktuure elus hoiavad. Austraalias näiteks pole need mitte kohalikud aborigeenide kogukonnad, kes on „arvukuse vähendamise” heaks kiitnud, tänu kellele hukkub enim kaameleid – põhisüüdlased on kliimamuutust ignoreerivad poliitilised juhid (ja nende järgijad), kes kogu selle olukorra põhjustanud on.
Paljud vastuolud teiste liikidega võivad ajapikku kaduda, kui me restruktureerime ühiskonda selliselt, et see arvestaks ka teistega. Mida enam territooriume ja ressursse me loomade tarvis kaitse alla võtame (luues parke ja looduskaitsealasid), seda vähem on neil liikidel tarvidust tulla „meie” asustuse keskele toitu, vett ja elupaika otsima. Ja mida enam loome elamisvõimalusi teistele loomadele „enda” elukeskkonnas (näiteks muutes hooned ja teed loomasõbralikumaks), seda vähem tekib kokkupõrkeid samal alal elavate inimeste ja mitteinimeste vahel.
Ja kui töötamegi selle nimel, et rajada õiglasemat ühiskonda nii inimestele kui ka loomadele, siis mida peaksime ette võtma januste kaamelite, näljaste sigade ja teiste selliste loomadega? Meil ei pruugi esialgu veel selles äärmiselt ebatäiuslikus maailmas õnnestuda kohelda kõiki olendeid lugupidamisega, mida nad väärivad. Kuid me saame ja peame mõtlema parematele viisidele, kuidas juba praegu loomadega koos elada. Kui me suudaksime vähemalt arutledagi konfliktidena näivate olukordade üle nii, et ei nimeta loomi kahjuriteks või sissetungijateks ega kasuta vägivalda esimese lahendusena probleemidele, siis me võime veel üllatudagi, kui inimlikud me olla võime.
Originaalartikkel: Stop Treating Animals as “Invaders” for Simply Trying to Exist
Tõlkis Jaago-Mait Arusoo