Merilyn Haugas hakkas kaks aastat tagasi veganiks ning on sellest ajast peale aktiivselt veganluse arengusse Eestis panustanud. Tal on oma veganjalatsite poeke Vesh. Lisaks on ta tegev loomade eestkoste organisatsioonis Loomus, mille kaudu tutvustab samuti moetööstuse tagamaid, loomsevabu materjale ja veganvalikuid. Näiteks korraldas ta suvisel Arvamusfestivalil arutelu “Loomse tooraine vabad materjalid moetööstuses”. Uurisime lähemalt Merilyni tegemiste kohta.
Kuidas jõudsid veganluseni?
Taimetoitluse peale olin ka varasemalt mõelnud, kuid pigem tervise seisukohalt. Sarnaselt tavalisele eestlasele tarbisin palju piimatooteid ja polnud teadlik taimse toidu mitmekesisusest, mistõttu pidasin minagi veganlust liiga suureks enesepiiramiseks ning maitsenaudingutest loobumiseks.
Veganluseni jõudsin tänu ühele huvitavale vestlusele mõned aastad tagasi, mis aitas mu silmi avada. Vastavalt üldlevinud arvamusele pidasin ka mina loomade tarbimist normaalseks, kuna nii on alati tehtud ja see tundus olevat meie heaolu tagamiseks vajalik. Lisaks loomse toidu tarbimisele, meeldis mulle ka siidist ja villast riideesemeid ning nahast jalanõusid kanda. Hakkasin sügavamalt mõtlema ja uurima, mis hinnaga loomsed tooted tegelikult tulevad ja kas need on ikka meile elamiseks nõnda vajalikud, nagu alati arvanud oleme.
Tutvusin ka loomatööstuse keskkonnamõjuga. Olin end alati pidanud keskkonnateadlikuks, püüdsin leida viise, kuidas elada looduslikumalt ning tekitada keskkonnale võimalikult vähe kahju. Pärast sellise info läbitöötamist olin väga üllatunud ning tundsin isegi piinlikkust, et olin loomseid materjale alati keskkonnasäästlikuks pidanud. Eks me kõik elame ja õpime, kahju on vaid, et see info ei jõudnud minuni varem.
Ka tervise seisukohalt veganiks hakkamine oli minu jaoks oluline. Olin alguses mures, mida edaspidi süüa saan ja tundsin veidi hirmu, kas saan hakkama. Mul on kogu elu olnud tugevad peavalud, millele pole ka kangete valuvaigistite abil leevendust leidnud. Veganluse alguses uurisin palju Facebookis olevaid vegangruppe, eriti selliseid, kus toodi välja põhjuseid ja positiivseid tagajärgi taimsele toitumisele. Avastasin, et paljud inimesed on taimetoitluse abil just peavaludele olulist leevendust leidnud, mis andis mulle sel hetkel palju julgust ja motivatsiooni juurde.
Esialgse eesmärgina püstitasin endale proovida veganlust kasvõi mõni kuu ja seejärel otsustada, kuidas edasi. Positiivne mõju tervisele tuli kiiresti. Juba esimeste kuude jooksul muutusid peavalud harvemaks ja nõrgemaks, mis oli minu jaoks väga oluline põhjus veganlusega jätkamiseks.
Hetkel saan julgelt öelda, et mida rohkem end loomatööstuse julmusega kurssi viinud olen, ei mõtleks ma ümber ka juhul, kui veganlusel keskkonnale ja tervisele positiivset mõju ei oleks.
Ka su õde on vegan. Kuidas see juhtus, kas kumbki teist mõjutas teineteist või hakkasite koos veganiteks?
Tema alustas veidi hiljem ja täiesti võimalik, et minu eeskujul. Iseenesest ei ole ma teda kunagi survestanud, et nii on õige ja tema peaks sama tegema. Ta tundis huvi, mis põhjusel toitumist muutnud olen, mida nüüd söön, miks nii parem jne. Kuna ka tema on väga empaatiline inimene, pidas põhjuseid ja selgitusi mõistlikuks ning soovis samamoodi jätkata.
Kas veganiks olemise juures on olnud sinu jaoks ka midagi keerulist? Mis on üllatanud?
Algus oli muidugi raske. Alustades ei teadnud ma ühtegi teist veganit ja loomaõiguslastega liitusin alles poole aasta pärast. Esialgu oli mul enda jaoks vaja kindlaks teha – isekad nagu inimesed on –, et tol ajal ikkagi üsna suur toitumise muutmine ei ole minu tervisele kuidagi kahjulik. Selle jaoks kuulasin palju dr Neal Barnardi loenguid, mida soovitan kõigile. Need on entusiastlikud ja väga motiveerivad. Ta on väga teadlik toitumise mõjust tervisele ja suudab teema kõigile lihtsasti selgeks teha.
Veganluse alguses olin tegelikult teadmatuses, millised on minu valikud edaspidi moetoodete osas. Kingade ja saabaste puhul olin alati eelistanud loomanahka, kuna pidasin seda kõige paremate omadustega jalanõude materjaliks. Kunstnahka olin alati vältinud kui ebakvaliteetset ja keskkonnale kahjulikku alternatiivi. Samas olen erialalt seotud rõivaste ja tekstiilidega ning minu jaoks oli põnev väljakutse uurida, milliseid võimalusi veel on.
Ka kosmeetikatoodete valimisel olen olnud kimbatuses, kuna paljud tooted, mida varem kasutasin, olid kas loomadel testitud või sisaldasid loomseid koostisosasid. Kuna olen kosmeetika valikul üsna nõudlik, oli uute toodete leidmine ja lemmikute väljaselgitamine paras peavalu. Tegelikult on aga ka kosmeetika osas valikut palju ja nüüdseks on uued lemmikud mul juba välja selgitatud.
Üllatanud on see, et isegi meie väikeses Eestis on äärmiselt hea valik veganitele sobilikke toite nii toidupoodides kui ka söögikohtades ja toidud on väga head. Olen suutnud endale mitteveganina sõltuvust tekitanud piimatooted samuti edukalt taimsete alternatiividega asendada. Alati olen olnud suur magusasõber. Koogid, šokolaadid, jäätised, küpsised – kõik on ka veganitele olemas.
Sul on vegan jalanõude pood Vesh. Räägi selle tekkeloost. Kuidas poel läheb? Kas kliente jagub?
Vesh saigi alguse isiklikust vajadusest nagu paljud teisedki ettevõtted on sündinud. Nagu eelnevalt mainisin, olin alguses mures, mida edaspidi kanda. Moetoodetega olen eriala tõttu pikalt seotud olnud, mistõttu oli vegantoodete leidmine minu jaoks väga põnev, aga ka praktiliselt vajalik. Jalanõude osas selgus esmalt, et Eestis olev kaubavalik on äärmiselt piiratud. Seejärel leidsin mõned huvitavad brändid välismaalt, kuid ei tahtnud neid internetist tellida, kuna jalanõusid oleks vajalik jalga proovida ja välismaale tagasisaatmise protsess võib olla üsna tülikas.
Pärast liitumist Loomusega sain tuttavaks paljude teiste veganitega ja nende käest jalanõude valikul soovitusi küsides vastati samamoodi: Eestis olev valik on väike ning jalanõusid peaks proovima, et sobivuses kindel olla, mistõttu välismaalt tellida ei riskita. Mida rohkem edasi uurisin, seda enam sattusin vaimustusse olemasolevast kaubavalikust, mida paraku polnud Eestist veel võimalik osta. Jõudsin veendumusele, et toodetakse palju häid vegan jalanõusid, mis ei jää omaduste poolest sugugi alla loomanahast toodetele, vastupidi, võivad olla hoopis vastupidavamad ja ka keskkonnasõbralikumatest materjalidest. Viisin läbi ka turu-uuringu, mis andis veelgi enam kinnitust, et nõudlus on olemas, kuid samas on tarbija valikust ja materjalidest vähe teadlik. Tekkiski idee hakata oma lemmik brände ise maale tooma ja sündis Vesh.
Veshil läheb hästi. Tegemist on uue ettevõttega, mis vaikselt kasvab, kuid kahtlemata võib väita, et tarbija teadlikkus ja huvi aina suureneb. Alaliselt tegutseme hetkel veebipoena, kuna ei ole sobivat füüsilise poe pinda veel leidnud, kuid tellimused ja tagastused on tasuta ning kaubaga on võimalik tutvumas käia ka meie Tallinna kesklinnas asuvas kontoris. Regulaarselt võtame osa ka messidest ja aeg-ajalt tegutseme pop-up poena kaubanduskeskustes.
Kuidas vastaksid levinud kriitikale, et veganalternatiivid saastavad keskkonda rohkem kui loomanahk?
Keeruline väita, kui palju miski täpselt saastab, sest esiteks on nii loomset kui ka loomsevaba nahka võimalik toota erinevat toorainet ja tehnoloogiaid kasutades, mis teeb ka keskkonnakahju erinevaks. Uuringute abil võime teada saada, kui palju kemikaale ja muid ressursse mingi konkreetse materjali tootmiseks umbes kulub ja kui palju kasvuhoonegaase võib tekkida, kuid me ei tea, mis saab toodetest pärast kasutuse lõppu, kui palju toodangust läheb ümbertöötlemisele ja kui kiiresti need hiljem looduses lagunevad. Umbmäärast aega teatakse, kuid paratamatult ei saa ka selles kindel olla.
Väide, et loomanahk on biolagunev, on kaheldav. Kõige hiljutisema tõetusena leidsid arheoloogid vaid neli aastat tagasi mitmeid paare nahast jalanõusid, mis pärinesid keskajast. Näide tõestab, et looduses lagunemise kiirus ei olene mitte toorainest endast, vaid selle töötlusviisist ning iseenesestmõistetavalt on elusorganismi saamiseks moetooteks vaja biolagunevad osad hävitada, vastasel juhul hakkaksid tooted meil seljas kõdunema. Naha parkimisprotsess on äärmiselt mürgine. See nõuab tohutul hulgal energiat ja ohtlikke kemikaale. Võimalik on kasutada ka taimparkimise meetodit, kuid selle aja- ja ressursikulukuse tõttu ning põhjusel, et kemikaaliderohke parkimine annab parema tulemuse, ei leia see sagedast kasutust.
Kindel on ka tõsiasi, et loomade kasvatamine vajab palju loodusressursse. Selleks võetakse maha metsasid ning kasutatakse 80-90% kogu mageveest. ÜRO raportite põhjal on kogu loomatööstuse inimtekkeline kahju kokku suurem, kui kogu transporditööstuse poolt tekitatav kahju kokku.
Muidugi oleneb ka, millisest alternatiivist räägime. Varasemalt on soodsa nahaalternatiivina kasutatud sünteetilist materjali polüvinüülkloriid (PVC), mille puhul on nii tootmine, edasine kasutamine kui ka hilisem utiliseerimine keskkonnale kahjulik. PVC keskkonnasõbralikum alternatiiv on polüuretaan (PU), mida kasutatakse tänapäeval loomanaha asendamiseks. Kuigi ka PU toodetakse mineraalõlist, on selle tootmisprotsess ja teised koostisosad PVC-st erinevad ning keskkonnasõbralikumad. PVC-st loobumine oli esimene samm muutmaks kunstnahka keskkonda säästvamaks, kuid areng toimub jätkuvalt. Polüuretaani toodetakse juba ka taimse õli baasil, mis muudab valmismaterjali osaliselt biolagunevaks. Kasutatakse ka toidutööstuse jääke, mida segatakse samuti polüuretaaniga, et materjal oleks sama heade omadustega, kuid madalama keskkonnakuluga.
Tänapäeva vegannahana kasutatakse ka hoopis teistsuguse tooraine ja tehnoloogiaga materjale, mille keskkonnakoormus ei ole võrreldav ei loomanaha ega ka sünteetiliste materjalidega. Üks suurepärane alternatiivmaterjal on looduslik kork. Kork pärineb korgitamme küljest. Puud on tarvis iga 9 aasta tagant koorida ja protsess ei kahjusta seda. Kork on väga mitmekülgsete omadustega materjal: väga tugev, kuid kaalult kerge, õhku läbilaskev, veekindel, elastne ning isegi antibakteriaalne. Suurepärane tooraine jalanõude tootmiseks.
Häid alternatiive on teisigi. Toodetakse tekstiili nimega Pinatex, mille tooraine pärineb samuti toidutööstuse jääkidest. Täpsemalt on tegemist ananassilehtedega, mis jääksid vastasel juhul põllule kõdunema. Ka Pinatex on loomanahale sarnaste omadustega: tugev, õhku läbilaskev, vetthülgav. Isiklikult olen vaimustuses seenenahast, mida laborites kasvatatakse. Valmismaterjal moetooteks (seentest toodetakse muuhulgas ka mööbliesemeid) saab olla sarnane näiteks seemisnahale või hoopis tugevuse poolest võrreldav hirvenahaga, mis on tugevam, kui sea- või lehmanahk.
Kokkuvõtvalt võib väita, et alternatiivmaterjalide osas töötatakse pidevalt välja paremaid lahendusi, millest enamik on ka keskkonnale säästvamad. Samamoodi nagu toidutööstusettevõtted võistlevad, kellel on rohkem vegantooteid, näevad ka tekstiililaborid palju vaeva, et välja töötada uus jätkusuutlik materjal, mida tootmisettevõtted kasutada soovivad ja mis tarbija vajadusi rahuldaks.
Millised on su enda lemmikud jalatsibrändid?
Eelistan brände, kes kasutavad keskkonnasäästlikumaid materjale, kuid selles osas, tuleb tunnistada, on kõigil veel arenguruumi. Minu jaoks on samuti oluline, et bränd toodaks vaid vegantooteid ning oleks ka muus osas eetiline: head töötingimused, õiglane töötasu. Hetkel meeldivad disaini poolest kõige rohkem Beyond Skin ja Minuit Sur Terre. Materjalide ja hinna-kvaliteedi suhte osas eelistan brändi Will’s Vegan Shoes.
Mis sind inspireerib ja veganluse juures hoiab?
Mind ei ole raske veganluse juures hoida. Veganiks hakkamise põhjused on mul alati meeles ning ajaga muutuvad aina olulisemaks ning veenavad, et see oli ainuõige valik.
Kurb, et mõned veganid on oma tõekspidamistest loobunud. Ilmselt ei ole nad olnud piisavalt informeeritud või ei ole suutnud ühiskonna survele vastu panna. Paraku peavad veganid jätkuvalt kogema halvustamist ning diskrimineerimist. Ka lähedaste toetus või vähemalt mitte norimine on väga olulised. Õnneks on minu tutvusringkonnas palju veganeid, kuid kui ei oleks, tunneksin end kahtlemata ka keerulisemas olukorras olevat.
Mind inspireerivad uued teadmised, aga ka huvitavad inimesed. Loen blogisid ja jälgin Instagramis teisi veganeid ja veganettevõtteid. Erinevate valikute ja uuendustega kursis olemine on oluline, et motivatsioon säiliks. Alati on põnev avastada uusi toidukohti, näha uusi filme ja lugeda raamatuid. Ka minul tekib hetki, kus mõtlen, et on raske ja miks paljud veganlust endiselt ei mõista, aga nähes maailmas toimuvat ja veganluse leviku kiirust, on üsna selge, et veganlus on meie kõigi tulevik, mitte ajutine trend.
Millised lootused ja ootused on sul veganluse arengu osas lähituleviku Eestis? Millisena näed olukorda kümne aasta pärast?
Loodetavasti jõuab ka riik arusaamale, et loomatööstuse toetamine ei ole jätkusuutlik. Riiklike toetuste jagamine võiks olla seotud ettevõtete toodangu keskkonnamõjuga. Keeruline on mõista, kuidas jätkuvalt toetatakse majandusharu, millel on tõestatult negatiivne mõju nii inimese tervisele kui looduskeskkonnale.
Kümne aasta pärast tahaks loota, et vegan ei pea end kuskil halvasti tundma. Ka kõikides koolides ning lasteaedades on veganitele mõeldud ning töökohtades ei esine halvustamist. Väga loodan, et ka arstiteaduskonna õppekavasse lisatakse toitumisalane õpe, et saaksime arstidelt vajalikku nõu, mitte kritiseerimist, nagu see praegu kipub olema.
—