1. juuni 2020Eesti Vegan Selts

Anna E. Charlton, Gary L. Francione

Ainus viis tunnistada, et loomad on moraalsete õigustega isiksused, on anda neile õigus mitte olla omand, mis tähendab, et loomade ekspluateerimine tuleb kaotada.

Oleme mõlemad loomaõiguslased. See ei tähenda, et me oleksime arvamusel, et loomadel peaksid olema kõik õigused, mis on inimestel. Poleks ju mingit mõtet öelda, et loomad peaksid saama autot juhtida või hääletada (isegi. kui me saaksime tänu sellele parema poliitilise ladviku).

Loomaõigustest rääkides peame tegelikult silmas ühte konkreetset õigust: mitte olla omand. Miks on see nii oluline?

Kõigil meist on huvid ehk eelistused või soovid, kuidas asjad üldiselt võiksid olla. Huvide kaitsmiseks on kaks võimalust. Esiteks võib neid kaitsta üksnes sellises mahus, et saavutada soovitud eesmärgid. Teiseks võib neid kaitsta ilma ühegi kaalutluseta ehk õiguste kui sellistena.

Inimese elutahet kaitstakse kui õigust, s.t teised peavad austama sinu soovi elada ka juhul, kui sinu tapmine tooks neile kasu. Seega – isegi kui sinu elundeid võiks kasutada, et päästa tippteadlaste, leiutajate või kunstnike elu, sest nad oleksid siirdamiseta surmale määratud, kaitstakse siiski sinu õigust sunnitud organidoonoriks mitte hakata, sest sul on õigus elada.

Ükskõik kui palju erimeelsusi inimõigused ka ei tekitaks, nõustuvad ometi kõik, et meil on õigus mitte olla orjad. Miks? Sest orja ei peeta teda moraalsete õigustega olendiks ehk isikuks. Selle asemel saab temast ese, millel on üksnes omaniku määratud majanduslik väärtus. Kui inimesel on moraalsed õigused, peab tal olema õigus mitte olla omand. Kui tal sellist õigust ei ole, kasutatakse teda ressursina, mil iganes ülejäänud inimesed leiavad selle kasulik olevat.

Ühiskond laiendab õigust mitte olla kellegi omand kõigile inimestele olenemata nende intelligentsist, ilust, tugevusest või muust omadusest. Pole tähtis, kas tegemist on geeniuse või kellegagi, kel on õpiraskused. Keegi ei tohi olla teise omand. Orjust leidub ikka veel, kuid keegi ei kaitse seda enam.

Sama argumentatsioon kehtib mitteinimloomade kohta. Kui loomadel on moraalsed õigused ja nad pole pelgalt esemed, ei saa neid omandina käsitleda, sest kui tegemist on omandiga, pole neil loomuldasa moraalseid õigusi. Neil on üksnes väärtus, mille määrab omanik. Ainus põhjus, miks me seda õigust eitame, on asjaolu, et loomad ei ole inimesed. Kuid see ei erine muu moraalselt ebaolulise omaduse, nagu rassi või soo kasutamisest, et õigustada orjust või mitte pidada teisi muul viisil endaga võrdseks.

Ainus omadus, mis loomadel moraalsete õiguste saamiseks peab olema, on tundevõimelisus. Pole tähtis, et neil oleksid inimmeeled. Kui nad on tundevõimelised, siis on neil huvid, sh tahe elada ja mitte kannatada valu või soov vältida kannatusi. Sellest piisab.

Kui lepime kokku, et loomadel on moraalsed õigused, siis oleme kohustatud tunnistama, et kõigil tundlikel loomadel on moraalne õigus mitte olla omand. See eeldab, et me lõpetaksime loomade ressursina kasutamise. Teisisõnu – me peame võtma moraalse kohustuse lõpetada loomade söömise, rõivaste ja jalatsitena kandmise või muul moel kasutamine.

Loomi käsitletakse praegu omandina. Ta on ese, millel on üksnes omaniku määratud majanduslik väärtus

See seisukoht võib tunduda äärmuslik ja eks ta selles mõttes ongi, et õiguste kaitsmine nõuab mistahes institutsionaliseeritud ekspluateerimise kaotamist. Kuid kuna enamik inimesi on juba praegu arvamusel, et loomadele ei tohi tarbetuid kannatusi põhjustada, siis on tegemist vaid käibivate ja laialt levinud veendumuste edasiarendusega. Kui tarbetu kannatuse põhimõte hõlmab enamat kui asjatu kahju vältimist, peab see välistama kõik kannatused või surma, mis on põhjustatud naudingu, lõbu või mugavuse huvides. Kuid need on vaat, et igasuguse loomade kasutamise ainsad põhjused – ja need on valdavalt selgelt kergemeelsed.

Arvuliselt kasutame loomi kõige rohkem toiduks. Tapame aastas ligikaudu 60 miljardit maismaa- ja triljon merelooma. Jättes kõrvale võimaliku olukorra, mil taimset toitu pole saada ja inimene sureks loomi söömata, on tapmine ja kannatused täiesti tarbetud. Sundust ei ole. Oleksime täistaimset toitu süües sama terved kui mitte tervemadki.

Veelgi enam – loomakasvatus põhjustab suure hulga ökoloogilisest kahjust, mis ohustab inimeste ellujäämist. Kui tarbiksime taimi otse, ilma neid esmalt loomadele söötmata, suudaksime toita palju rohkem inimesi.

Kui lõpetaksime loomade ärakasutamise toidu, rõivaste, spordi ja meelelahutuse eesmärgil, jõuaksime peaaegu sama tulemuseni, mida taotlevad loomaõiguslased. Seega kui vaadata meie käibivaid veendumusi, siis pole loomaõiguslus kuigi äärmuslik.

Loomade ainus ärakasutamine, mis pole selgelt kergemeelne, on inimeste raskete haiguste ravi. Selle üle, kas see on tõesti vajalik, vaieldakse tuliselt, kuid eeldame argumentatsiooni huvides, et ilma loomade abita poleks meil võimalik saada olulist teavet, mis tooks meditsiinile kasu.

Miks me arvame, et mitteinimloomade kasutamine selles kontekstis on lubatud? Stampvastus kõlab, et loomadel pole erinevalt inimesest mõistust, s.t neil puudub inimesele omane moraalne väärtus, mistõttu neid tohib erinevalt inimesest ühiskonna hüvanguks ohverdada. Samas ei väida me kunagi, et inimesed, kel pole mõistust või keda peetakse muul põhjusel kognitiivselt hälbivaks, on väiksema moraalse väärtusega ja neid tohib seega n-ö normaalsete inimeste hüvanguks ohverdada.

Selle asemel kaitseme inimesi teiste ressursina kasutamise eest isegi juhul, kui kasutamine tooks ühiskonnale kasu, sest me tunnistame, et kõigil inimestel on võõrandamatu õigus olla mitte kasutatud. Selle õiguse hülgamine mitteinimloomade puhul, mil erinevus seisneb üksnes liigis, on spetsiesismi ilming ja loomaõiguslus välistab selle.

Kui me tunnistaksime ja austaksime õigust mitte olla omand, nõuaks see loomade mistahes institutsionaliseeritud ekspluateerimise kaotamist. See muudaks hädavajalikuks igasuguse kodustamise lõpetamise, kuid ei tähenda, et inimeste ja mitteinimloomade vahelised konfliktid kaoksid. Kodustamata loomad elaksid endiselt inimestest eemal metsades ja džunglites, aga ka meie keskel (oravad, küülikud, rotid, hiired, linnud jpt). Meil oleks endiselt vaja reegleid, kuidas nendega suhelda, kuid kui me ei tegeleks enam kodustatud mitteinimloomade ekspluateerimisega, oleks ka muid olukordi lihtsam lahendada.

Kas me peame tunnistama loomade õigust mitte olla omand? Kas me ei võiks lihtsalt neid loomi paremini kaitsta, kes inimestele kuuluvad? Teoorias võiksime muidugi loomi paremini kohelda, kuid tegelikkuses töötavad selle vastu võimsad majandushuvid. Loomade huvide kaitsmine nõuab raha ja mida rohkem kaitset, seda rohkem raha kulub. Keegi peab selle kinni maksma – harilikult tarbija. Tulemus ongi, et loomade heaolu on väga halval tasemel, isegi n-ö suurema heaolu tooted on seotud mitteinimloomade sellise kohtlemisega, mida inimesed nimetaksid piinamiseks.

Ükskõik kui n-ö inimlikult loomi ka ei koheldaks, ekspluateeritakse või tapetakse neid ikkagi eesmärgil, mille jaoks meie arvates inimesi kasutada ei sobi ja see on meie hinnangul moraalselt õigustamatu. Ainus viis tunnistada, et loomad on moraalsete õigustega isiksused, on anda neile õigus mitte olla omand, mis tähendab, et loomade ekspluateerimine tuleb kaotada.

Lisateavet selle teema kohta leiate meie veebisaidilt. Artikkel põhineb meie kõige uuemal raamatul „Advocate for Animals!—An Abolitionist Vegan Handbook“.


Originaalartikkel: Why we must respect the rights of all sentient animals

Tõlkis Jane Tooman