Enamik meist on üles kasvanud mune süües. Mina kasvasin nii. Ilmselt ka sina. Meile on õpetatud, et munemine on lihtsalt miski, mida kana, vutt, part, hani ja mitmed teised liigid teevad. Ja teatud määral on see tõsi. Nad küll munevad – aga nõnda ka punarind, musträstas, varblane, kull, rähn ja harakas ning käblik. Kõik linnud munevad mune.
Kui välja jätta asjaolu, et paljud linnud on seadusega kaitstud, miks ikkagi ei tule meile kunagi pähe süüa sinitihase, varese, metsvindi, pasknääri või mõne muu linnu mune, kelle vahvad tegemised toovad meile palju rõõmu meie aedades ja koduakendel?
See on ilmselge, kas pole? Need linnud vajavad oma mune. Nende munad on perekonna algus, mida nad loovad üks või kaks korda aastas. Iga pesakond on ema kehale suur ja kurnav toitainete kulu ning ka tohutu ajakulu ja pühendumus mõnikord mõlema vanema jaoks, et kasvatada oma vastkoorunud iseseisvaks. Munade võtmine neilt oleks andestamatu. Me kõik teame seda ja see ei tule meile mõttessegi.
Aga mis on siis kanade puhul teistmoodi?
Kuna me kõik nõustume sellega, siis mis on erinevat teistes munades, eriti kanamunades, et inimesed neid söövad?
“Nad on erinevad,” õpetatakse meile. „Kanad munevad palju rohkem mune, kui nad vajavad isegi ilma viljastamata. See on lihtsalt see, mida nad TEEVAD,” öeldakse meile. „Nad munevad isegi siis, kui me neid ära ei võta.” Ja sellest me järeldame, et sama hästi me siis võimegi neid võtta ja see on okei.
Asi on aga selles. MIKS on teie arvates nii, et kanad munevad nii palju mune isegi ilma viljastamata? MIKS nad on nii erinevad teistest linnuliikidest planeedil? Meid ei julgustata isegi neid küsimusi esitama, kas pole? Meid julgustatakse arvama, et see kõik on lihtsalt järjekordne looduseime.
Ainult, et see pole nii. Sellel on põhjus ja see on järgmine: nad teevad seda, sest inimesed on nende geenidega manipuleerinud, et valida omadusi, mis teenivad meie huve ja meie liigile kasumit. Selle asemel, et muneda kaks pesakonda nagu teised linnud, nii nagu seda tegid nende metsikud esivanemad, muneb iga habras väike munakana aastas kuni 350 muna ja teadlased töötavad selle kallal, kuidas seda arvu veelgi suurendada. See kõik on selleks, et oleks maksimaalne saagikus minimaalse kuluga. Kasum on põhimõte, mis toetab teiste liikide kasutamist.
Ja on veel midagi, millest keegi ei taha, et me mõtleksime. Need haprad väikesed olendid pole looduse poolt loodud kasutamiseks sellisel jubedal moel, see pole üldse nii, kuidas nad on arenenud. Nende keha kurnatakse, nad muutuvad rampväsinuks, tühjakspigistatuks, haigeks ja murtuks. Tööstuses kasutatakse nende kirjeldamisel sõna „ära kulutatud“, mis tähendab „ära tarvitatud ning pole enam võimalik uuesti kasutada“. Nad pakitakse kastidesse, viiakse tapamajja ja asendatakse uute ohvritega.
Kõik munakanad on läbinud sarnase geneetilise manipuleerimise, sama tõuaretuse. Nende metsikud liigikaaslased, nagu kõik metslinnud, panustavad pere loomiseks ja kasvatamiseks toitaineid ja energiat, mida kõik munad ema kehalt nõuavad. Lindudel, kelle mune me sööme, on see loomulik panus järgmisesse põlvkonda pärsitud. Oma tulevikku panuse andmise asemel aga kasutame meie neid surmani.
Ja sellepärast, kuigi me võime kana puurist või kuurist päästa ja kahtlemata kasutada teda meeldivamas keskkonnas, kasutatakse teda endiselt ikkagi ära. Me ei saa teda kunagi päästa sellest enesehävituslikust kehast, millesse meie liik on teda elama sundinud. Kanu päästvad veganid söödavad mune kadunud toitainete asendamiseks neile tagasi või lasevad loomaarstil paigaldada hormoonimplantaadid, et pärssida munemist.
Jätkata nende kasutamist munade jaoks, mida tarbida, ei ole veganlik ja see pole päästmine. See on lihtsalt vangla vahetus.
Ole vegan.
Originaalartikkel: What are eggs for?
Tõlkis Mylene Mihkelsoo