14. aprill 2020Eesti Vegan Selts

Meri Külm

Kokkuvõte bakalaureusetööst “Veganluse kuvand Eesti peamistes meedia veebiväljaannetes aastatel 2015-2018”. Eesti Vegan Selts kutsub erinevate erialade üliõpilasi kirjutama lõputööd veganluse ning inimeste-loomade vaheliste suhetega seotud teemadel. Oodatud on kriitilistest perspektiividest lähtuvad tööd. Vaata lisainfot siit.

Kui mõtlen veganluse meediakajastusele Eestis, meenuvad mulle esimesena artiklid veganlusest kui ,,rahvaste väljasuretusprogrammist“[i] või ,,pärimuskultuuri ohustajast“[ii]. Taolised kajastused ajendasid mind oma bakalaureusetöö raames uurima, kuidas veganlust Eesti peamistes veebiväljaannetes kujutatakse. Olles ise eetilistel kaalutlustel juba mitmendat aastat vegan, olen kindlasti tundlikum negatiivsete kajastuste ja tonaalsuse suhtes ning selliseid aspekte sisaldavad artiklid kurvastavad ja jäävad pärast lugemist mitmeks päevaks mõtetesse. Aga kas veganluse meediakajastus on kokkuvõttes tõesti nii negatiivne? Teooria poole pealt on konkreetselt veganluse meediakajastusest avaldatud vaid üks artikkel, kuid eelarvamustest ja veganluse marginaliseeritusest on kirjanduses veel.[iii] Suurbritannia näitel leiti, et veganlust esitati meedias peamiselt negatiivsete diskursuste kaudu ja uurijad andsid nähtusele nimeks ’veganfoobia’.[iv] Et selgitada, kas ka Eestis on veganluse kuvandiga lood sama kehvasti, otsustasin teha ülevaate veganluse kuvandist Eesti peamistes meedia veebiväljaannetes aastatel 2015-2018.[v]

Uurimistöö põhiliseks järelduseks on veganluse meediakajastuste tõusev trend, mis kinnitab Eestis toimunud veganbuumi ja selle kajastumist ka meedias. Lisaks viitab kajastuste suur esinemissagedus meelelahutuslikes rubriikides veganluse esitamisele pigem elustiilina kui laiema maailmavaatelise küsimusena. Valdavalt esines veganlus analüüsitud artiklites möödaminnes mainides, mis viitab mõiste levinud kasutusele kirjeldava omadusena. Nii peateemade kui ka lühemate mainimiste puhul oli teemaks kõige sagedamini vegantoit ja toitumine. Trendi võib näha problemaatilise tendentsina taandada veendumus toitumisviisile, kuid samas ka positiivses võtmes – vegantoit on päevakajaline teema ning see huvitab inimesi. Lisaks nii artiklitega seotud tegelastest kui ka allikate autoritest moodustasid suure osa avaliku elu tegelased, mis viitab sellele, et meedia huvitub (veganluse kontekstis) eelkõige kuulsustest või nende arvamusest. Suures osas artiklitest jäädakse veganluse suhtes neutraalseks, kuid samas saab uurimusest siiski välja tuua, et negatiivset tooni esineb võrreldes positiivsega üle kahe korra rohkem.

Olles nii varasemalt kui hiljem ka uurimistöö tõttu käesoleva teemaga rohkem kursis, oli minu jaoks üks huvitavamaid leide tõdemus, et enamasti ei käsitleta veganlust kui päevakajalist ,,probleemi”, vaid pigem kui elustiili. Kuna veganlus on siiski eelkõige sotsiaalse õigluse liikumine, mille peamine väärtus on eetiline, ei ühti meelelahutuslikel eesmärkidel ja elustiilina kujutamine veganite ja veganliikumise enda versiooniga veganlusest. Elustiilina kujutamine annab mõista, et veganlus on inimese isiklik valik, põnev ja trendikas eluviis ning mitte poliitiline küsimus.

Teise huvitava leiuna tõstaksin välja möödaminnes mainimiste ülekaalu võrreldes veganlust peateemana kajastavate artiklitega, mis näitab veganluse normaliseerumist ja päevakajalisust. Kui artikli autor otsustab tuua veganlust näitena või iseloomustusena mingi inimese või toidu kohta, viitab see esiteks sellele, et ta eeldab lugejatelt mõiste tundmist ja teiseks sellele, et lugejaid huvitab, kas miski või keegi on vegan – seda iseloomustab tõsiasi, et lisaks toidukontekstile mainiti artiklites tihti, kas keegi on, võiks olla või ei ole vegan.

Võrreldes Suurbritannias 2011. aastal avaldatud tulemustega võiks öelda, et Eestis kajastatakse veganlust märksa positiivsemalt kui saareriigis, kuid ei saa tõdemata jätta, et ka siin arenguruumi jätkub. Kuna meedial on keskne roll informeerida inimesi ühiskonnas toimuvast, on ajakirjanikel ja toimetajatel suur mõju ka selle üle, mil viisil laiem publik, kel ei pruugi isiklikku kokkupuudet teemaga olla, veganlust tajub. Hetkel on see kuvand ilmselt elustiili poole kaldu.


[i] Priimägi, L. (2019). Linnar Priimägi: veganlus kui rahvaste väljasuretusprogramm. Postimees, 24. mai. Kasutatud 09.04.2020, https://arvamus.postimees.ee/6691159/linnar-priimagi-veganlus-kui-rahvaste-valjasuretusprogramm

[ii] Mätas, M. (2019). Kihnu pärimuskultuuri hoidja Mare Mätas: panen kodutalu seinale sildi “veganitele sissepääs keelatud”. Pärnu Postimees, 23. mai. Kasutatud 09.04.2020, https://parnu.postimees.ee/6690229/kihnu-parimuskultuuri-hoidja-mare-matas-panen-kodutalu-seinale-sildi-veganitele-sissepaas-keelatud

[iii] Vt nt Aavik, K. (2019). The Rise of Veganism in Post-Socialist Europe: Making Sense of Emergent Vegan Practices and Identities in Estonia. L. Wright (toim), Through a Vegan Studies Lens: Textual Ethics and Lived Activism (lk 146-164). Nevada: University of Nevada Press.; MacInnis, C. C. ja Hodson, G. (2017). It ain’t easy eating greens: Evidence of bias toward vegetarians and vegans from both source and target. Group Processes & Intergroup Relations, 20(6), 721–744.

[iv] Cole, M. ja Morgan, K. (2011). Vegaphobia: derogatory discourses of veganism and the reproduction of speciesism in UK national newspapers. The British Journal of Sociology, 62, 134-153.

[v] Külm, M. (2020). Veganluse kuvand Eesti peamistes meedia veebiväljaannetes aastatel 2015-2018. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, Ühiskonnateaduste Instituut.