Autor:
Tõlge artiklist I Became a ‘Humane Farmer’ to Help Animals; I Should Have Gone Vegan
Alustasin „humaanse“ väiketalu pidamisega 2006. aastal. Talupidamine kasvas välja sellest, et olin tulihingeline jätkusuutliku toidu liikumises osaleja ning pooldasin sellele omast „tagasi maale“ ja „kasvata ise“ mõtteviisi.
Mul olid vabapidamisel sead, lambad, kitsed ja kanad. Avasin ka kohaliku mahetoodangu poe, kus müüsin nii enda kui teiste lähedalasuvate talude toodetud liha ja köögivilju.
Poodi pidades hakkasid aga nii mu arusaamad „eetilisest lihast“ kui ka võimalused selle tootmiseks kokku varisema. Peagi mõistsin, et kuna liha tootmine on ebavajalik ja vägivaldne, ei saa eksisteerida sellist asja nagu eetiline liha, kui on võimalik kasvatada külluslikku taimset toitu.
Lisaks usun, et mu klientide jaoks oli kohaliku, maheda, „eetilise“ liha ja piimatoodete silt eelkõige ettekääne üleüldiselt igat tüüpi liha ja loomseid tooteid edasi süüa. Seda sellepärast, et humaansele pidamisele viitavad sildid määratlevad loomade elusid niivõrd alaväärse ja olemuselt väärtusetuna, et nende aretamist, ärakasutamist ja tapmist täiesti ebavajalikel põhjustel on endiselt võimalik „eetilise“ ja „humaansena“ heaks kiita ning isegi au sees hoida.
Ehk kõlab see naljakalt, aga veganluse avastasin läbi YouTube’i. Sealt sain teada, et see on tervislik ja realistlik valikuvõimalus. Minu kui eetilist liha tootva väiketaluniku maailm pöörati pea peale. Panin oma äri kinni, lõpetasin loomade kasvatamise ja asusin aktiivselt vegankogukonnas tegutsema. Nüüd peame koos abikaasa Caroline’iga täielikult vegan talu, kus me ei kasuta loomasõnnikut, verd, konte ega muid loomseid saadusi.
Pean tähtsaks ära märkida, et olen tapnud palju, palju loomi, ja saatnud neid mitmetesse tapamajadesse.
Tegin tihedat koostööd tapamajadega kui olin „eetilise lihunikuäri“ omanik, mille keskmes oli kohalik „humaanselt kasvatatud“ liha (me kauplesime ka juustu, munade, piima ja muude loomsete toodetega). Nii et olen omajagu tapmisega tegelenud ja kahjuks pean tõdema, et sel ajal see mind väga palju ei puudutanud. Vähemalt ei olnud ma tol hetkel sellest teadlik, kuigi praegu olen isegi väga.
Inimesed suudavad väga hästi ära blokeerida negatiivsed emotsioonid ja keskenduda positiivsele. Ma sain oma talunikest sõpradelt ja „humaanselt kasvatatud liha“ ostjatelt nii palju positiivset tagasisidet. Inimesed tahavad väga, väga uskuda, et loomade tapmine on midagi head, nii et kui sa neile just seda räägid, kipub selle sõnumi ümber moodustuma terve kommuun (või sekt), kus toimub pidev vastastikune moraalinormi kinnitamine. Kõik teada-tuntud argumendid kasvavad sellest välja: „loomad on jätkusuutliku põllumajanduse jaoks hädavajalikud“ või „karjatamine on hea bioloogilise mitmekesisuse jaoks“ jne.
Ma uskusin seda tõsimeeli. Olin 34-aastane, kui mu silmad avanesid.
Gustaf Soderfeldt oma aia lehtkapsastega
Ma räägin teile, miks täielikult veganiks hakkasin: ma sain aru, et veganid usuvad samu asju nagu mina usun. Nende mõttekäik oli lihtsalt selgem ja järjepidevam ning nad jõudsid loogilisema järelduseni. Olen linnast pärit ja alustasin „humaanse“ loomakasvatusega ainult sellepärast, et ma ei sallinud suurfarme ja tahtsin luua head alternatiivi. Ma tõesti hoolisin loomadest ja tahtsin neid õiglaselt kohelda. Tahtsin, et nende elud oleksid paremad kui tavalistes põllumajandussüsteemides; see oli minu peamine motivatsioon talunikuks hakkamisel. Veganlusega ei olnud ma eriti tuttav.
Kuid kui hakkasin veganluse kohta rohkem uurima, sain aru, et veganid järgisid sama põhimõtet – nad hoolisid loomadest ja tahtsid neid õiglaselt kohelda. Aga veganid järgisid rangemat loogikat ja moraali ning võtsid rohkem vastutust – nad tegid sellest mõttest loogilise järelduse: kui sa hoolid loomadest, ei tohiks sa neid üldse ära kasutada.
Edasi uurides avastasin, et veganlus on tervislik ja realistlik variant, ning see kõnetas mind. Olin juba vahetult näinud seda rutiinset vägivalda ja julmust, mis kuulub isegi kõige „humaansema“ loomakasvatuse juurde: veri, soolikad, hirm, kannatused, pereliikmete üksteisest lahutamine, kehade ja üleüldiselt elude alandav kaubana käsitlemine.
Kui veganlus on tõesti realistlik, siis saaksin päriselt teha oma elus ja suhetes teistega need tähendusrikkad ja positiivsed muudatused, mida arvasin et tegin kui „humaanseks“ loomapidajaks hakkasin.
Nii et otsustasin veganlust proovida.
Alguses oli raske oma talu ja elatiseteenimist ainult köögiviljale ümber orienteerida. Kuid seda ainult sellepärast, et nagu suuremas osas läänemaailmast, on inimesed ka minu maapiirkonnas väga harjunud teatud viisil sööma: liiga vähe köögivilju ning liiga palju liha, rasva ja suhkrut. Aga nüüd on mul hea meel tõdeda, et suudame koos elukaaslasega oma peret juba talu ja mõne väikse kõrvaltöö tuludega üleval pidada. Me kasvatame tomateid, kartuleid, ube, herneid, porgandeid, salateid, sibulaid, kapsast, lehtkapsast, brokolit, lilli ja palju muud. Kõike seda müüme turgudel ja tellimusel.
Praeguseks on möödunud neli aastat minu otsusest veganlust proovida ja see on olnud üks parimaid valikuid mu elus. Pärast nelja aastat olen endiselt elevil, kui mõtlen põllumajanduse tulevikule ilma loomakasvatuseta. Ressursitõhususe, maakasutuse, jätkusuutlikkuse ja talunike emotsionaalse heaolu mõttes on see väga paljulubav ning usun, et toodab ka tervislikumaid toiduaineid. Kõigele sellele lisaks säästaks see igal aastal biljonite loomindiviidide elu.
Mu talu, mu südametunnistus ja mu tervis on veganiks hakkamisest saadik mõõtmatult paremaks muutunud ja ma olen nii tänulik võimaluse eest oma lugu teistega jagada.
Gustafi pere tegemisi saad jälgida siin.
Tõlge: Karin Lepik
Täna (19. aprillil) kell 19.00 linastub Tartu Elektriteatris film “Kõige viimane siga”.
“Kõige viimane siga” on lüüriline meditatsioon sellest, mis tunne on olla tundlik tapmisvõimeline olend.
Filmis jälgitakse aasta jooksul seakasvataja Bobi ja tema sigade tegemisi. Bob Comise talus on sigadel tõeliselt õnnelik elu, nad saavad vabalt ringi joosta, mudas mõnuleda, puude vastas ennast kratsida, päikest võtta ja üleüldse igatpidi oma olemist nautida. Kuid nad ei tea, et nende mõnus elu saab peagi otsa, sest inimene, keda nad üle kõige usaldavad ja armastavad, on tegelikult reetur. Bob aga ise teab seda ning mõistab, et see, mida ta teeb on eetliselt küsitav. Ta teab, et humaanne tapmine on müüt ning ta ei soovi enam selles osaleda. Meid hoitakse tunni aja jooksul ühe mehe südametunnistuse lummuses.
Kinosaalist lahkudes ei vaata mitte keegi enam sigu endise pilguga.
Filmil on eestikeelsed subtiitrid. Pilet 2 eurot. Lisainfo: https://elektriteater.ee/filmid/koige-viimane-siga/