Autor: Helen Puistaja
Ananassilehtedest toodetud nahk
Vegankuu on täies hoos ning osalejaid, huvilisi ja meediakaja on korralikus koguses. Eks me ei saa ka jätta sõna sekka ütlemata ning ilmselt on just nüüd õige aeg veidi selgitada, mis ja miks on veganrõivad ning rõivapood.
Siin-seal sõna veganrõivaste kontekstis kasutades olen saanud nii uudishimulikke, segaduses kui mõnitavaid kommentaare. Kui vegantoitumine ja vegankosmeetika on veel sisult enam-vähem arusaadavad, siis vegan rõivastus, mis on ju lahutamatu osa vegan elustiilist, tekitab endiselt osades segadust.
Veganrõivad on need, mis on valmistatud loomsete komponentideta ja loomadele liiga tegemata.
Tegelikult ju suhteliselt lihtne. Küll aga on ilmselt loomsed koostisosad meie rõivastes lihtsalt nii tavalised, et nendele mõeldakse vähe ja kohati ei tuldagi selle peale, milles kõiges see mitte-vegan peituda võib. Katsun seda veidi lahti kirjutada, välja tuua, kus need loomsed komponendid peituvad ja mis alternatiive leidub. See ei ole teaduslik tekst ja püha tõde, vaid minu nägemuse ja kogemuste põhine mõttekäik vastavalt minu teadmiste kogumile.
Nahk
Paljude arvates on nahk 100% lihatööstuse kõrvalprodukt. See on osaliselt tõsi, kasumi saamiseks müüvad loomakasvatajad kõik osad ära. Nahk moodustab looma koguväärtusest umbes 10% ja teeb selle seega heaks tuluallikaks. Selle tulu saamiseks tapetakse aga ka loomi, kes annavad vähe või üldse mitte söödavat liha. Nahatööstuse nõudluse rahuldamiseks kütitake suures osas ka illegaalselt haruldasi ja kodustatud loomi, sealhulgas ka näiteks miljoneid kasse ja koeri. Levinud arusaama tõttu, et nahk jääb sedasi elastsem, nülitakse palju loomi, nagu sisalikke ja madusi ka elusana.
Lisaks sellele on nahatööstus meeletutes kogustes mürkaineid kasutav ja ohtlik nii keskkonnale kui sellega kokkupuutuvatele töötajatele, kelle hulgas tihti lapsed. Vaid keskkonnakahjulikkuse koha pealt ei ole tavapärane naftal baseeruv kunstnahk ka muidugi parem alternatiiv. Küll aga on tänapäeval aina enam teisi võimalusi, nagu hetkel tugevasti turustatud Pinatex, mis on tehtud ananassilehtedest. Portugalis on igapäevane ja levinud naha asendaja korgipuust materjal, mida kasutatakse rõivatööstuses, jalanõude tegemisel, kodusisustuses jne. Vähem tuntud alternatiivid on veel pabernahk, eukalüptilehtedest valmistatud materjal, nn kivinahk jpm. Hea näide korginaha kasutusest on näitek see Bleed’i tagi ja Nae Vegan ulatuslik jalanõudevalik. Pinatexi esimesed edukad tooted on samuti Nae Vegani kollektsioonis.
Karusnahk
Kui karusnahka on kasutatud oma sooja hoidvate omaduste tõttu, siis tänapäeva arenenud rõivatööstuse juures mul lihtsalt puudub kommentaar, miks peaks tahtma kanda teise looma karvkatet. Eriliselt arusaamatu on minu jaoks veel karva kasustus kaunistusena – tutt mütsil, karsunaha serv kleidil vmt, nt NYMF Moestuudio puhul.
Arusaadav on ka muidugi, et kunstkarusnahk pole parem valik. See baseerub üldiselt naftast toodetud materjalidel nagu nailon, akrüül või polüester, mida töödeldakse lisaks kuumuse või muude kemikaalidega, et muuta seda pehmemaks. Selleks kõigeks kasutatakse lisaks palju energiat.
Vill
Neile, kes on külastanud meie saari ja näinud suurel maalapil ringi uitavaid lambaid, võib jääda mulje, et pole miskit hirmsat villa juures. Tõsi, kui lambad on juba aretatud nii palju villa andma, siis on pügamine neile suur kergendus. Nii rõõmus ei ole aga olukord villatööstuses suures plaanis. Lammastel lõigatakse ära sabad, pügatakse julmalt pekstes, transporditakse ja hoitakse kitsastes ja julmades tingimustes.
Merino villa saadakse kohati aga veel julmemal viisil – pügamise asemel kisutakse vill loomal naha küljest. Pean tõdema, et kuna ise villa enam teadlikult ei soeta, siis ei tea ka öelda, kust ja kui eetilist villa on võimalik soetada, seega on palju lihtsam valida alternatiivina näiteks puuvillane lõng. Orgaanilisest puuvillasest lõngast tweb kudumeid nt Liisa Soolepp.
Siid
Siidi saadakse siidiussidelt. Seda valmistatakse siidiusside kookonitest keetmise teel, seeläbi vastseid tappes. Alternatiivina on olemas ka nö rahusiid, mis võetakse kookonitest alles siis, kui siidiussid on selle maha jätnud. Lisaks võimaldavad erinevad materjalid nagu nt Tencel ka siidi laadseks töötlemist.
Suled
Nii padi kodus kui jope seljas võivad sisaldada sulgesid. Need suled tulevad peamiselt lihatööstuse jaoks kasvatatud partidelt ja hanedelt. Seda lisaks veel kõige julmematest kasvatustest, mille toodanguks on foie gras ehk väga julmalt sundtoidetud lindude maksad.
Piimaproteiin
Ilmselt pn paljudele uudis, et ka piimast saab valmistada kangast, aga piimaproteiinist hakati lõnga valmisama esmakordselt juba 1930ndatel. Kiudu valmistatakse piimas leiduvast kaseiinist ja tuntuimad brändinimed, mis rõivasiltidel leiduvad on Aralac, Lanatil ja Merinova. Tegemist on hästi värvitava ja nahasõbraliku kiuga, mida saab kombineerida ka siidi, puuvilla, villa ja teiste kiududega.
Värvid
Loomset võib leiduda ka kanga värvides. Tänapäeval kasutatakse neid küll pigem toiduainetööstuses ja rõivatööstus on pöördunud keemiliste värvide poole. Väike võimalus aga on, et punaseks värvimisel kasutatakse kuivatamise teel tapetud ja purustatud põrnikatest valmistatud värvi (mis on toidus märgitud numbriga E120 või Natural Red 4). Indigo sinine võib tulla mere tigudelt, seepia pruun kaheksajalgade tindist. Lühidalt öeldes võib tähis ‘looduslikud värvained’ tähendada loomset, paraku ei nõua aga ükski seadus selle täpsustamist.
Sildid
Silmad tasub lahti hoida ka siltide osas. Kui näiteks kott ja teksapüksid võivad olla muidu üleni puuvillast, on tihti kottidel tootja logo ja teksapükste värvlil olev silt nahast.
Erinevaid vähem levinud materjale, on saaks siin muidugi veel lõputult lahata, aga eks see ole mõldud pigem üldise teabena ja motivaatoriks ise edasi uurida ja süveneda. Vihjena aga veel: pika nimekirja vegan ja mitte-vegan kangastest, mis ehk abiks järgmine kord tootesilte lugedes, leiad näiteks siit. PETA poolt heaks kiidetud veganrõivaid tootvaid brände, mis osad ka meil valikus, saad vaadata siit.
Tekst ilmus esmakordselt slow.ee blogis 08.11.2016.