Originaalartikkel: “Health Concerns about Dairy Products”.
Paljud inimesed, nende hulgas ka mõned vegetaarlased, tarbivad endiselt märkimisväärsetes kogustes piimatooteid. Valitsuse ametlik poliitika propageerib seda jätkuvalt, hoolimata teaduslikest tõenditest, mis seavad kahtluse alla nende toodete kasulikkuse tervisele ning osutavad võimalikele terviseriskidele.
Luude tervis
Kaltsium on oluline mineraalaine, mis aitab hoida meie luud tugevad. Luud on pidevas uuenemises, mis tähendab, et keha võtab neist väikestes kogustes kaltsiumi ja asendab selle uuega. Piisav kaltsiumi tase organismis on tähtis sellepärast, et keha ei vähendaks uuendamise protsessi käigus luutihedust. Kuigi kaltsium on luude tervise tagamiseks vajalik, puudub tegelikult kasu, kui ületada kaltsiumi tarbimisega teatud piir. Tarbides rohkem kui umbes 600 milligrammi päevas — lihtsalt saavutatav kogus ilma piimatoodete ja kaltsiumi toidulisanditeta — ei parane luude tugevus.1
Kliinilised uuringud näitavad, et piimatoodetest on luudele vähe või ei mingit kasu. 2005. aastal Pediatrics ajakirjas avaldatud ülevaade demonstreeris, et piima tarbimine ei paranda laste luude tugevust.2 Ühes hiljutisemas uuringus jälgisid teadlased seitse aastat noorte tütarlaste toitumist, kehalist aktiivsust ja luumõrade juhtumeid ning jõudsid järeldusele, et piimatooted ja kaltsiumi tarbimine ei enneta pingutusega seotud luumõrade tekkimist.3 Sarnaselt ei nähtud suurema piima tarbimise puhul mingit luumurru riski vähendavat toimet ka Harvardi meditsiiniõdede terviseuuringus, milles jälgiti 18 aasta jooksul rohkem kui 72 000 naist.1
Osteoporoosi riski on võimalik alandada, vähendades soola tarbimist4,5, suurendades puu- ja juurviljade tarbimist5,6 ja tagades piisava kaltsiumi omastamise taimedest nagu lehtkapsas, brokoli ning muud rohelised lehtköögiviljad ja oad. Ka võib kasutada kaltsiumiga rikastatud tooteid nagu hommikusöögihelbed ja mahlad. Sojapiim ja rikastatud apelsinimahl on kaks näidet toodetest, mis pakuvad päevase portsjoni kohta sama koguse kaltsiumit nagu piim ja piimatooted.7
Trenn on üks efektiivsemaid viise suurendada luutihedust ja vähendada osteoporoosi riski8,9 ja selle kasulikkust on märgatud nii laste kui täiskasvanute uuringutes.8,10-11
D-vitamiini saamiseks joovad inimesed tihti piima, teadmata, et sellel on ka teisi allikaid. Ilma D-vitamiinita imendub ainult 10-15% toiduga saadud kaltsiumist.1
Parim looduslik D-vitamiini allikas on päikesevalgus. Sõltuvalt nahatoonist võib keha päevase D-vitamiini vajaduse rahuldamiseks olla piisav, kui võtta päikest 5-15 minutit kas käelabadele ja jalgadele või kätele ja näole.13 Tumedam nahk vajab pikemat päikese käes viibimist, et piisavas koguses D-vitamiini omandada. Külmemas kliimas ei pruugi päike talvekuudel piisavas koguses D-vitamiini võimaldada ning siis peaks selle tagama toitumine.
Ainult vähesed toidud sisaldavad D-vitamiini loomulikult. Ka ükski piimatoode ei sisalda seda loomulikult. Selleks et D-vitamiini toidust saada, peaks tarbima rikastatud helbeid, teravilja, leiba, apelsinimahla ja soja- või riisipiima.14 Samuti on olemas D-vitamiini toidulisandid.
Rasvasisaldus ja südame-ja veresoonkonna haigused
Piimatooted, kaasa arvatud juust, jäätis, piim, või ja jogurt, lisavad toidulauale märkimisväärses koguses kolesterooli ja küllastunud rasva. Kõrge rasvasisaldusega, eriti just kõrge küllastunud rasva sisaldusega dieet võib suurendada südamehaiguste riski ning põhjustada teisi tõsiseid terviseprobleeme.15
Madala rasvasisaldusega taimne toitumine, kust puuduvad piimatooted, kombineerituna trenni, mittesuitsetamise ja hea stressihaldamisega, võivad mitte ainult südamehaigusi ennetada, vaid ka tagasi pöörata juba tekkinud kahju.16,17
Piimatooted ja vähk
Piimatootedete tarbimist on seostatud ka kõrgema riskiga haigestuda erinevatesse vähivormidesse, eriti reproduktiivse süsteemi vähki. Mis kõige peamine, piimatoodete tarbimine on seotud kõrgema eesnäärme–18-20 ja rinnavähi riskiga.21
Piimatoodete tarbimise ohtlikkus ja seos eesnäärme- ja rinnavähiga tuleneb kõige tõenäolisemalt insuliinisarnasest kasvufaktorist (IGF-1), mida leidub lehmapiimas.22 On tõestatud, et regulaarne piima ja piimatoodete tarbimine suurendab IGF-1 taset vereringes.23,24 Vahest kõige veenvam seos IGF-1 taseme ja vähiriski vahel tuleb esile eesnäärmevähi uurimises. Rahvastikust läbilõiget pakkuvate gruppide peal korraldatud kontrolluuringud on näidanud tugevat ja järjekindlat seost IGF-1 seerumikonsentratiooni ja eesnäärmevähki haigestumise riski vahel.25 Üks uuring näitas, et kõige kõrgema IGF-1 tasemega meestel oli rohkem kui neli korda suurem risk haigestuda eesnäärmevähki, võrreldes nendega, kellel olid IGF-1 tase oli kõige madalam.26 Teadlased leidsid arstide terviseuuringus, kus jälgiti 21 660 osalejat 28 aastat, et neil, kes tarbisid ≥2.5 portsjonit piimatooteid päevas, oli suurem eesnäärmevähi risk võrreldes nendega, kes tarbisid ≤0.5 portsjonit päevas.19 See uuring, mida toetavad teised uurimistulemused27,28, näitab ka, et eesnäärmevähi risk oli kõrgem suurema madala rasvasisaldusega piima tarbimise puhul, mis viitab sellele, et eesnäärme tervisele on potentsiaalseks ohuks mitte ainult piimatoodetest saadav rasv, vaid ka sealt saadav liigne kaltsium.
Lisaks kõrgenenud IGF-1 tasemele peetakse östrogeeni metaboliite reproduktiivse süsteemi vähi, kaasa arvatud rinna-, munasarja- ja eesnäärmevähi riskifaktoriteks. Need ainevahetussaadused võivad põhjustada rakkude vohamist, pannes rakud kasvama kiiresti ja suurel hulgal29, mis võib viia vähkkasvajani. Suurima panuse inimeste toiduga saadavasse östrogeeni hulka annavad piim ja piimatooted (60 – 70%).
Suuremahulises uuringus, kuhu oli kaasatud 1893 varajases staadiumis invasiivse rinnavähidiagnoosiga naist „Elu pärast vähki” epidemioloogilisest uuringust, seostati suuremate koguste kõrge rasvasisaldudega piimatoodete tarbimine kõrgema suremusega. Isegi 0,5 portsjonit päevas suurendas riski oluliselt. Ilmselt on see tingitud asjaolust, et östrogeensed hormoonid elunevad peamiselt rasvas, mis muudab kõrge rasvasisaldudega piimatoodete tarbimise riskantsuse eriti ilmseks.
Piimatoodete tarbimine võib soodustada ka munasarjavähi arengut. Seos piimatoodete ja munasarjavähi vahel võib olla põhjustatud piimasuhkru lagundamisest laktoosist galaktoosiks, suhkruks, millel võib olla mürgine toime munasarja rakkudele.30; Rootsis läbi viidud uuringus leiti laktoosi ja piimatoodete tarbimise ning munasarjavähi vahel positiivne seos.31; Sarnases uuringus Iowa naiste tervise kohta leiti, et võrreldes nendega, kes jõid vähem kui ühe klaasi piima päevas, oli naistel, kes tarbisid rohkem kui ühe klaasi päevas, 73% kõrgem tõenäosus haigestuda munasarjavähki.32
Laktoositalumatus
Laktoositalumatus on levinud mitmete rahvaste hulgas ning mõjutab umbes 95% Aasia päritolu ameeriklasi, 74% põlisameeriklasi, 70% Aafrika, 53% Mehhiko ja 15% Euroopa päritolu ameeriklasi.33 Sümptomid, mis hõlmavad seedetraktihäireid, kõhulahtisust ja puhitust, tekivad seetõttu, et laktoositalumatutel inimestel puudub laktoosi seedimiseks vajalik ensüüm laktaas. Seedides on laktoosi lagunemissaadusteks kaks lihtsat suhkrut: glükoos ja galaktoos. Imetatavatel lastel on galaktoosi lagundavad ensüümid aktiivsed, kuid vananedes kaotavad paljud meist suure osa nende mahust.34 Kuna laktoositalumatus on nõnda levinud, pole piima tarbimine ebameeldivate kõrvalnähtude vältimiseks soovitatav.
Saasteained piimatoodetes
Piim sisaldab saasteaineid, mis varieeruvad hormoonidest pestitsiidideni. Piim sisaldab loomulikult hormoone ja kasvufaktoreid, mida toodab lehma keha. Lisaks kasutatakse tavaliselt lehma piimatoodangu suurendamiseks sünteetilisi hormoone nagu rekombinantne veise kasvuhormoon.35; Kui need hormoonid on juba inimese kehas, võivad need mõjutada normaalset hormonaalset funktsiooni.
Lehmade haigusseisundite, näiteks mastiit ehk piimanäärmete põletik, ravimiseks kasutatakse antibiootikume ja aeg-ajalt leitakse nende antibiootikumide jälgi piima ja piimatoodete proovidest. Seda ravi kasutatakse sageli, sest tulenevalt piimatööstuse huvist saada lehmi tootma piima rohkem, kui loodus on ette näinud, on mastiit lehmade seas väga levinud.
Pestitsiidid, polükloreeritud bifenüülid (PCB) ja dioksiinid on teised näited piimas leiduvatest saasteainetest. Piimatoodetega saadakse üks neljandik kuni üks kahendik kõigist sissesöödavatest saasteainetest.36 Kõik need toksiinid ei vabane kehast ja nende hulk võib lõpuks kasvada kahjuliku tasemeni, mis võib mõjutada immuunsüsteemi, reproduktiivset ja kesknärvisüsteemi.Lisaks seostatakse PCB ja dioksiine ka vähiga.37
Teised saasteained satuvad piima sisse tihti töötlemise käigus, kaasa arvatud melamiin, mida leidub tihti plastikus ning mis kahjustab neerusid ja kuseteid oma kõrge lämmastiku sisalduse tõttu38, ja kantserogeensed toksiinid nagu alfatoksiinid. Need on ohtlikud, kuna ei hävine pastöriseerimisel.39
Piimavalgud ja diabeet
Insuliinsõltuv (esimese tüübi ehk lapsepõlves algav) diabeet on seotud piimatoodete tarbimisega varajases lapsepõlves.40 2001. aastal näitas 3000 geneetiliselt suurenenud diabeediriskiga imiku uuring Soomes, et varajane lehmapiima kasutuselevõtt suurendas vastuvõtlikkust I tüüpi diabeedile.41 Lisaks on Ameerika Pediaatrite Akadeemia täheldanud, et I tüüpi diabeeti esineneb kuni 30% vähem väikelastel, kes väldivad kokkupuudet lehmapiima valguga vähemalt esimese kolme elukuu jooksul.42
Tervisemured seoses piima andmisega lastele ja imikutele
Piimavalgud, piimasuhkur, rasv ja küllastunud rasvad piimatoodetes kujutavad ohtu laste tervisele ja soodustavad ülekaalulisust, diabeeti ja südamehaigusi. Kuigi tihti soovitatakse madala rasvasisaldusega piima, et vähendada ohtu ülekaalulisusele, näitas Archives of Disease in Childhood ajakirjas avaldatud uuring, et 1% rasvasisaldusega ehk kooritud piima joovate laste tõenäosus muutuda ülekaaluliseks ei olnud väiksem kui lastel, kes jõid täispiima.43 Enamgi veel, hiljutine metaanalüüs ei leidnud toetust väitele, et keha rasv ja kaal väheneksid pikemas perspektiivis (rohkem kui aasta jooksul) suurema piimatoodete tarbimise korral.44
Imikutel ei ole soovitatav tarbida lehmapiima. Ameerika Pediaatrite Akadeemia soovitab täislehmapiima mitte anda alla 1-aastastele lastele45, sest tingituna madalamast rauahulgast võrreldes inimese rinnapiimaga on tõenäoline, et kujuneb rauapuudus.46 Koolikud on veel üks piima tarbimisega seotud mure: kuni 28% imikutest kannatab esimese elukuu jooksul koolikute all.47 Lastearstid on juba ammu mõistnud, et see on tihti põhjustatud lehmapiimast. Me teame nüüd, et kui imetavad emad tarbivad lehmapiima, võivad nende beebid saada gaasivalud. Lehma antikehad võivad liikuda läbi ema vereringe tema rinnapiima ja sellest lapsele.48,49
Lisaks näivad toiduallergiad olevat lehmapiima tarbimise levinud tagajärg, eriti laste puhul.50,51 Lehmapiima tarbimist on ka seostatud laste kroonilise kõhukinnisusega.52
Järeldused
Piim ja piimatooted ei ole vajalik toit ja võivad tegelikult olla tervisele kahjulikud. Kõige tervislikum on toituda teraviljadest, puu- ja köögiviljadest, kaunviljadest ja vitamiinidega rikastatud toitudest, nagu helbed ja mahlad. Need toitaineterikkad toidud aitavad teil kergesti täita oma kaltsiumi, kaaliumi, riboflaviini ja D-vitamiin vajadusi, ilma et peaksite kokku puutuma piimatoodete tarbimisega seostatud terviseriskidega.
Tõlge: Diana Viktoria Mehilane
Viited:
1. Feskanich D, Willett WC, Colditz GA. Calcium, vitamin D, milk consumption, and hip fractures: a prospective study among postmenopausal women. Am J Clin Nutr. 2003;77:504–511.
2. Lanou AJ, Berkow SE, Barnard ND. Calcium, dairy products, and bone health in children and young adults: a reevaluation of the evidence. Pediatrics. 2005;115:736–743.
3. Sonneville KR, Gordon CM, Kocher MS, Pierce LM, Ramappa A, Field AE. Vitamin D, calcium, and dairy intakes and stress fractures among female adolescents. Arch Pediatr Adolesc Med. 2012;166:595-600.
4. Reid DM, New SA. Nutritional influences on bone mass. Proceed Nutr Soc. 1997;56:977–987.
5. Lin P, Ginty F, Appel L, et al. The DASH diet and sodium reduction improve markers of bone turnover and calcium metabolism in adults. J Nutr. 2001;133:3130–3136.
6. Tucker KL, Hannan MR, Chen H, Cupples LA, Wilson PWF, Kiel DP. Potassium, magnesium, and fruit and vegetable intakes are associated with greater bone mineral density in elderly men and women. Am J Clin Nutr. 1999;69:727–736.
7. National Institutes of Health. NIH Osteoporosis and Related Bone Diseases National Resource Center. Calcium and Vitamin D: Important at Every Age. Available at: http://www.niams.nih.gov/Health_Info/Bone/Bone_Health/Nutrition/. Accessed September 24, 2013.
8. Prince R, Devine A, Dick I, et al. The effects of calcium supplementation (milk powder or tablets) and exercise on bone mineral density in postmenopausal women. J Bone Miner Res. 1995;10:1068–1075.
9. Going S, Lohman T, Houtkooper L, et al. Effects of exercise on bone mineral density in calcium-replete postmenopausal women with and without hormone replacement therapy. Osteoporos Int. 2003;14:637–643.
10. Lunt M, Masaryk P, Scheidt-Nave C, et al. The effects of lifestyle, dietary dairy intake and diabetes on bone density and vertebral deformity prevalence: the EVOS study. Osteoporos Int. 2001;12:688–698.
11. Lloyd T, Beck TJ, Lin HM, et al. Modifiable determinants of bone status in young women. Bone. 2002;30:416–421.
12. Holick MF, Garabedian M. Vitamin D: photobiology, metabolism, mechanism of action, and clinical applications. In: Favus MJ, ed. Primer on the Metabolic Bone Diseases and Disorders of Mineral Metabolism. 6th ed. Washington, DC: American Society for Bone and Mineral Research; 2006:129-137.
13. Holick M. The vitamin D epidemic and its health consequences. J Nutr. 2005;135:2739S–2748S.
14. Zhang R, Naughton D. Vitamin D in health and disease: current perspectives. Nutr J. 2010;9:65.
15. Warensjo E, Jansson JH, Berglund L, et al. Estimated intake of milk fat is negatively associated with cardiovascular risk factors and does not increase the risk of a first acute myocardial infarction. Br J Nutr. 2004;91:635–642.
16. Szeto YT, Kwok TC, Benzie IF. Effects of a long-term vegetarian diet on biomarkers of antioxidants status and cardiovascular disease risk. Nutrition. 2004;20:863–866.
17. Ornish D, Brown SE, Scherwitz LW, et al. Can lifestyle changes reverse coronary heart disease? Lancet. 1990;336:129–133.
18. Qin L, Xu J, Wang P, Tong J, Hoshi K. Milk consumption is a risk factor for prostate cancer in Western countries: evidence from cohort studies. Asia Pac J Clin Nutr. 2007;16:467–476.
19. Song Y, Chavarro JE, Cao Y, et al. Whole milk intake is associated with prostate cancer-specific mortality among U.S. male physicians. J Nutr. 2013;143:189-196.
20. Chan JM, Stampfer MJ, Ma J, Gann PH, Gaziano JM, Giovannucci E. Dairy products, calcium, and prostate cancer risk in the Physicians’ Health Study. Am J Clin Nutr. 2001;74:549-554.
21. Kroenke CH, Kwan ML, Sweeney C, Castillo A, Caan Bette J. High-and low-fat dairy intake, recurrence, and mortality after breast cancer diagnosis. J Natl Cancer Inst. 2013;105:616-623.
22. Voskuil DW, Vrieling A, van’t Veer LJ, Kampman E, Rookus MA. The insulin-like growth factor system in cancer prevention: potential of dietary intervention strategies. Cancer Epidemiol Biomarkers Prev. 2005;14:195–203.
23. Cadogan J, Eastell R, Jones N, Barker ME. Milk intake and bone mineral acquisition in adolescent girls: randomised, controlled intervention trial. BMJ. 1997;315:1255–1260.
24. Qin LQ, He K, Xu JY. Milk consumption and circulating insulin-like growth factor-I level: a systematic literature review. Int J Food Sci Nutr. 2009;60:330-340.
25. Cohen P. Serum insulin-like growth factor-I levels and prostate cancer risk—interpreting the evidence. J Natl Cancer Inst. 1998;90:876–879.
26. Chan JM, Stampfer MJ, Giovannucci E, et al. Plasma insulin-like growth factor-1 and prostate cancer risk: a prospective study. Science. 1998;279:563–565.
27. Chan JM, Stampfer MJ, Ma J, Gann PH, Gaziano JM, Giovannucci E. Dairy products, calcium, and prostate cancer risk in the Physicians’ Health Study. Am J Clin Nutr. 2001;74:549–554.
28. Tseng M, Breslow RA, Graubard BI, Ziegler RG. Dairy, calcium and vitamin D intakes and prostate cancer risk in the National Health and Nutrition Examination Epidemiologic Follow-up Study cohort. Am J Clin Nutr. 2005;81:1147–1154.
29. Farlow DW, Xu X, Veenstra TD. Quantitative measurement of endogenous estrogen metabolites, risk-factors for development of breast cancer, in commercial milk products by LC-MS/MS. J Chromatogr B. 2009;877:1327-1334.
30. Cramer DW, Greenberg ER, Titus-Ernstoff L, et al. A case-control study of galactose consumption and metabolism in relation to ovarian cancer. Cancer Epidemiol Biomarkers Prev. 2000;9:95–101.
31. Larsson SC, Bergkvist L, Wolk A. Milk and lactose intakes and ovarian cancer risk in the Swedish Mammography Cohort. Am J Clin Nutr. 2004;80:1353–1357.
32. Kushi LH, Mink PJ, Folsom AR, et al. Prospective study of diet and ovarian cancer. Am J Epidemiol. 1999;149:21–31.
33. Bertron P, Barnard ND, Mills M. Racial bias in federal nutrition policy, part I: the public health implications of variations in lactase persistence. J Natl Med Assoc. 1999;91:151–157.
34. Swallow DM. Genetics of lactase persistence and lactose intolerance. Annu Rev Genet. 2003;37:197–219.
35. Outwater JL, Nicholson A, Barnard N. Dairy products and breast cancer: the IGF- 1, estrogen, and bGH hypothesis. Med Hypothesis. 1997;48:453–461.
36. Bhandari SD, Schmidt RH, Rodrick GE. Hazards resulting from environmental, industrial, and agricultural contaminants. In: Schmidt RH, Rodrick GE, eds. Food Safety Handbook. Hoboken, N.J.: John Wiley & Sons, Inc.; 2005:291–321.
37. Baars AJ, Bakker MI, Baumann RA, et al. Dioxins, dioxin-like PCBs and nondioxin- like PCBs in foodstuffs: occurrence and dietary intake in the Netherlands. Toxicol Lett. 2004;151:51–61.
38. Fischer WJ, Schilter B, Tritscher AM, Stadler RH. Contaminants of milk and dairy products: contamination resulting from farm and dairy practices. In: Fuquay JW, ed. Encyclopedia of Dairy Sciences. 2nd ed. San Diego, CA: Academic Press; 2011:887–897.
39. Prandini A, Tansini G, Sigolo S, Filippi L, Laporta M, Piva G. On the occurrence of aflatoxin M1 in milk and dairy products. Food Chem Toxicol. 2009;47:984–991.
40. Saukkonen T, Virtanen SM, Karppinen M, et al. Significance of cow’s milk protein antibodies as risk factor for childhood IDDM: interaction with dietary cow’s milk intake and HLA-DQB1 genotype. Childhood Diabetes in Finland Study Group. Dibetologia. 1998;41:72–78.
41. Kimpimaki T, Erkkola M, Korhonen S, et al. Short-term exclusive breastfeeding predisposes young children with increased genetic risk of type I diabetes to progressive beta-cell autoimmunity. Diabetologia. 2001;44:63–69.
42. Eidelman AI, Schanler RJ. Policy statement: breastfeeding and the use of human milk. From the American Academy of Pediatrics. Pediatrics. 2012;129:827–841.
43. Scharf RJ, Demmer RT, DeBoer MD. Longitudinal evaluation of milk type consumed and weight status in preschoolers. Arch Dis Child. 2013; 98:335-340.
44. Chen M, Pan A, Malik VS, Hu FB. Effects of dairy intake on body weight and fat: a meta-analysis of randomized controlled trials. Am J Clin Nutr. 2012;96:735-747.
45. Gartner LM, Morton J, Lawrence RA, et al. Breastfeeding and the use of human milk. Pediatrics. 2005;115:496–506.
46. Pennington JAT, Douglass JS. Bowes and Church’s Food Values of Portions Commonly Used. 18th ed. Baltimore, MD: Lippincott Williams & Wilkins; 2005.
47. Lucassen PL, Assendelft WJ, van Eijk JT, Gubbels JW, Douwes AC, van Geldrop WJ. Systematic review of the occurrence of infantile colic in the community. Arch Dis Child. 2001;84:398–403.
48. Jarvinen KM, Makinen-Kiljunen S, Suomalainen H. Cow’s milk challenge through human milk evoked immune responses in infants with cow’s milk allergy. J Pediatr. 1999;135:506–512.
49. Paronen J, Bjorksten B, Hattevig G, Akerblom HK, Vaarala O. Effect of maternal diet during lactation on development of bovine insulin-binding antibodies in children at risk for allergy. J Allergy Clin Immunol. 2000;106:302–306.
50. Sampson HA. Food allergy. Part 1: immunopathogenesis and clinical disorders. J Allergy Clin Immunol. 2004;113:805–819.
51. Host A. Frequency of cow’s milk allergy in childhood. Ann Allergy Asthma Immunol. 2002;89(6 Suppl 1):33–37.
52. Iacono G, Cavataio F, Montalto G, et al. Intolerance of cow’s milk and chronic constipation in children. N Engl J Med. 1998;339:1100–1104.