27. august 2019Eesti Vegan Selts

Laila El Ayadi

Olin 8-aastane, kui hakkasin kord nädalas peale kooli koos mõne sõbraga ühes kohalikus ratsapargis ratsutamistunde võtma. Armastasin seda esimesest hetkest peale ning suutsin vaevu ära oodata iganädalase võimaluse minna ja hobustega rohkem aega veeta. Enesekindluse kasvades tõusin treeningutasemelt üha kõrgemale ja hakkasin tunde võtma nädalavahetustel. Pisut vanemaks saades käisin juba vabatahtlikuna nädalavahetustel abiks: valmistasin hommikul hobuseid tundideks ette, toitsin ja harjasin neid, puhastasin talle ja hoove, puhastasin varustust, assisteerisin ratsutajaid ning täitsin muid igapäevaseid ülesandeid tallide ja ratsaradade ümbruses. Kui olin juba mõned aastad ratsapargis tegutsenud, tutvustas isa mind Rayga.

Ray elas ühel maavaldusel Austraalias New South Walesis Majors Creekis Braidwoodi külje all. Ta osales kodumaistel kestvusratsutamise võistlustel ning tal oli hobusekasvandus täkkude, tõumärade võidusõiduhobuste ja varsakopliga. Treenisin Rayga igal nädalavahetusel, ratsutades hobustega läbi Suure Veelahkmeaheliku (Great Dividing Range) mäestiku idanõlvade, mis asusid Ray valduste läheduses. See oli karm maastik. Ratsutasime mööda tuletõrjujate tarbeks loodud radu, piki järske nõlvu, kivistel teeradadel, läbi ojade ning kääneldes puude ja põõsarägastike vahel. Need hobused olid sitked ja väga heas vormis, meie treeningsõidud jäid 15-40 kilomeetri vahele. Umbes 14-aastasena alustasin treeningute ja võistlemisega Austraalia kestvusratsutajate ühenduse (Australian Endurance Rider’s Association, AERA) liikmena. Osalesin mitmetel 40- ja kahel 80-kilomeetrisel võistlusel, saavutades oma esimesel 80 kilomeetri sõidul teise koha.

Kui me parasjagu ei treeninud ega võistelnud, veetsin ma sageli aega koplis varssade seltsis. Neid oli umbes kaheksa, nad jooksid meile alati vastu ning olid väga uudishimulikud. Kuna nad olid kõigest aastavanused (mõni isegi noorem), polnud nendega veel eriti tegeletud peale puudutamise, nii et nad olid suhteliselt metsikud. Kui olin Rayga koos juba umbes aastajagu ratsutanud ja võistelnud, otsustas ta kinkida mulle päris oma hobuse. Legend oli mu lemmikvarss. Olin aastaid unistanud, kuidas mul ühel päeval on oma hobune ning see oli uskumatult väärt kingitus. Ray pakkus, et taltsutab Legendi minu jaoks. Legend oli umbes kaheaastane sälutüdruk, kui käisin kasvanduses tema taltsutamist jälgimas ning olin vahel mõnes olukorras ka abiks. Kui ma temaga juba ratsutada sain, tõi Ray Legendi minu jaoks Canberrasse, et saaksin teda kohalikes koplites oma elukoha läheduses pidada. Alates ajast, mil Legend oli taltsutatud, ratsutasin temaga nii sageli kui võimalik. Sain endale koplites sõpru ning ühiselt käisime ratsutamas pea iga nädal. Hobused on olnud väga suur osa minu elust lapsepõlvest saati. Mõtlesin neist igal ärkvelolekuminutil, joonistasin neid, lugesin nende kohta, veetsin nende seltsis aega ning ratsutasin nendega.

Ometi keerles mu elu hobustega ratsutamise, aga mitte nende armastamise ümber. See oli julmus ja ärakasutamine. Ma olin harjunud ja pidasin tavaliseks, et hobuseid kasutati meelelahutuseks ja lõbustuste pakkumiseks. Kuigi ma armastasin – ja ka praegu armastan – hobuseid, ei võtnud ma arvesse nende vaatenurka, vaid surusin neile peale ainult enda soove. Selline kognitiivne dissonants on liigagi tavaline seoses mistahes loomade kasutamisega. Enamik meist on loomade julma kohtlemise vastu. Kui näeksime kedagi tänaval koera löömas, sekkuksime, kuid samas jätkame tsirkuste, loomaaedade, kalastamise, loomade toiduks tapmise ja ratsutamise või hobuste võiduajamiste toetamist – kui nimetada vaid osa julmusevormidest, mida suurem osa meist isegi ei taju julmusena.

Aastal 2013 hakkasin veganiks. Esiti ei tulnud mulle pähegi, et ratsutamine võiks olla mu eetiliste väärtustega vastuolus, kuni mu abikaasa (tollane poiss-sõber) osutas, et see on üks loomade ärakasutamise viisidest. See pani mind mõtlema.

Pikka aega olin jätkuvalt vastuolus oma ratsutamishobiga. Legend ei näidanud kunagi mingit märku vaenulikkusest või vastumeelsusest temaga ratsutamise vastu. Paljud hobused ei näitagi neid märke, sest taltsutamise protsessis treenitakse neid kuuletuma ja omandiks saama, sageli vägivalla või sõimu ähvardusel, kui nad peaksid vastu hakkama. Kas sa võitleksid vastu, kui teaksid, et sind selle eest ähvardatakse või jõuga maha surutakse? Peale süvitsi uurimist ja oma põhiväärtustega kontakti saamist on mulle nüüdseks väga selge, mis on mu seisukoht ratsutamise teemal ja see pole lihtsalt maitseasi.

2007. aastal viisid Matilda Homer ja ta kolleegid läbi uuringu 295 hobusega, keda peeti eelnevalt füüsiliselt terveks. Röntgenülesvõtted paljastsid, et 91,5% hobustel diagnoositi lülisamba ogajätkete muutused. Peaaegu alati olid mõjutatud nimmepiirkonna sadulaasendist tingitud ogajätked. Kõige sagedasem tulemus olid vähenenud vahed ogajätkete vahel, sh lülide/jätkete luustruktuuri muutused. [1]

“Isegi kui kasvuplaatide luustumise häirimine kõrvale jätta, põhjustab mistahes vanuses hobusega ratsutamine loomale luustiku ning samuti lihaste ja kudede kahjustusi. Hobuse selg ei ole iste ega koht inimese tagumiku tarbeks, ei tükk liha ega ka miskit sorti “kindel pind”. See on väga keeruline ja õrn anatoomiline struktuur erakordsete funktsioonidega. Lisaks ilmselgele biomehaanilisele funktsioonile on seljal teinegi väga oluline ülesanne. Seljaaju töö on tagada kesknärvisüsteemi iga närvilõpme võime edastada ajule kõigi meelte – maitsmis-, haistmis-, nägemis-, kuulmismeele ja tasakaaluelundi – kaudu saadavat infot, ilma lisatõketesse takerdumata. Ja sellel eriliselt haavataval, tundlikul organil, medulla spinalis’e – seljaaju – otsas istub ratsanik.” Alexander Nevzorov [2]

Enamik inimesi alustab ratsutamist hobusega, kui loom on 2-3 aastat vana, kuid viimastena kasvavad kokku just lülisambaplaadid ning see ei toimu enne, kui hobune on vähemalt viie ja poole aastane, aga võib suurekasvuliste ja isaste hobuste puhul veelgi kauem aega võtta. Vastavalt Wissdorfi ja kolleegide 2002. a uuringule võtab epifüüsiplaatide (kõhrkude) täielik väljakujunemine nimmelülide vahel nt puhtatõulistel hobustel aega, kuni nad on (keskmiselt) 6 kuni 9 aasta vanused [3]. See on alles väga kauge tulevik kaheaastasele hobusele, keda inimese meelelahutuse huvides võimete piirini tagant tõugatakse. Sadulad takistavad lisaks vereringet arteriaalsetesse kapillaaridesse, mis põhjustab kudede kahjustusi, rääkimata hõõrdumisest ja ebamugavusest.

“On ütlus, et hobune on valmis temaga ratsutamiseks, kui ta “põlved sulguvad”, viidates sellega ootamiseni ajani, mil kasvuplaadid otse põlve kohal on muutunud kõhrkoest luuks. Sageli ei taipa inimesed aga, et selline “kasvuplaat” on iga viimase kui koljust tahapoole jääva luu kummaski otsas ning mõne luu puhul (nagu vaagnaluu ja selgroog, millel on palju “nurki ja nurgataguseid”) on kasvuplaate palju.” – Dr. Deb Bennet [4]

Tavapärased on muudki vigastused jalgades, liigestes lihastes, luudes, kõõlustes ja sidemetes, kõrvuti psühholoogilise kahjuga, mille all hobused kannatada võivad stressirohkete ja traumaatiliste kogemuste tõttu, nagu võiduajamised, kestvussõit, polo, takistussõit ning pikad perioodid luku taga tallides või reisimisel. Hobused on seltskondlikud olendid, kes loomulikus keskkonnas veedavad suure osa oma elust lähedases pereringis. Enamiku oma elust isoleeritud olemine ning ühest paigast teise viidud saamine on nende jaoks uskumatult traumaatiline.

Kuid miski ei anna julmuselt päris sama mõõtu välja kui suuraudade ja piitsade kasutamine. Suurauad põhjustavad hobusele valu ning kahjustavad tema kolju keerukaid närve, hambaid, keelt ja suulage. Näoosa närvid on nahapinnale väga lähedal ja seega äärmiselt tundlikud. On oluline mõista, et pole olemas mitte mingisugust viisi suuraudade kasutamiseks, ilma et hobune valu tunneks.

Ekspluateeritavate hobuste eeldatav eluiga on palju lühem kui nende loomulik keskmine eluiga, põhjusteks pikaaegsed vigastused, artriit, äge ratsutamistrauma ja teised terviseprobleemid. Tõupuhastel hobustel, kelle saatus on võiduajamine, õnnestub vaevu elada vanemaks kui kolm aastat. Nad loetakse võiduajamistööstusele “kasutuks” väljakujunevate tõsiste haiguste või vigastuste tõttu veel enne, kui nad on jõudnud elada 1/10 oma potentsiaalsest elueast. Siis on veel need võiduajamiseks mõeldud tõuhobused, kes ei jõua isegi rajale. Nad lõpetavad “lammutustöökojas”, kus nad tapetakse koeratoiduks, lihtsalt seepärast, et nad olid liiga aeglased või said püsivigastuse, mis lõpetas nende “karjääri” enneaegselt. Hobused võivad elada 25-30aastaseks, kuid traagilisel kombel lõpetatakse meelelahutusäris nii paljude nende elud veel enne viieseks saamist.

Vähesed inimesed mõtlevad ratsutamisest kui millestki julmast, ärakasutavast või rõhuvast, sealhulgas mõned veganid. Mina olin üks neist, kuni tutvusin faktide ja tõendusmaterjaliga, täpselt nagu siis, kui otsustasin veganiks hakata. On inimesi, kes usuvad, et hobused vajavad nendega ratsutamist treeningu ja kaaslasest rõõmu tundmise vormina, kuid see ei ole sugugi ainus viis nautida hobust kaaslasena ning neile vajalikku füüsilist koormust anda. Hobused ei eksisteeri selleks, et me nendega ratsutada saaksime ja meie soov seda teha ei anna meile selleks õigust. Meil ei ole õigust ekspluateerida mistahes looma ükskõik mille jaoks.

Mõtle ennast hobuse asemele – kas sulle meeldiks, kui keegi sulle sadula selga seoks, rakmed tihedalt ümber su kõhu kinnitatud, kõva külm tükk metalli suus, millest sikutatakse kontrolli kehtestamiseks ja dikteerimaks, kuhu sa lähed ja millal peatud, samal ajal kellegi teise raskust tundide kaupa ringi tassides? Kui me armastame hobuseid, kas me ei peaks keskenduma selliste suhete loomisele, mis põhinevad austusel ja võrdsusel, aga mitte kuulekusel?

“Aga mu hobune armastab, kui temaga ratsutatakse” on väide, mida ma kuulen inimesi liigagi sageli ütlemas. Hobuste leppiv ja  kuulekas käitumine võib suuresti näida armastusena, kuid see on tingitud taltsutamisest ja õpitud abituseseisundist. Legendi ja minu vaheline suhe ja side on tugevam sestsaadik, kui ma lõpetasin temaga ratsutamise ja me naudime teineteise seltsi muudel viisidel. Meile meeldib koplis aega veeta, porgandeid jagada, kammida, juttu rääkida ja vahel koos jalutamas käia.

Loomad ei saa anda oma nõusolekut ja me ei tohiks neid ära kasutada, tehes oletusi selle kohta, mida me arvame, et nad tahavad. Nii käitudes toetume oma isekatele ihadele, uskudes selle olevat vastuvõetav, kuna see on “normaalne” ja “traditsioon”, kuid ajaloo jooksul on inimesed teinud paljutki oma liigisiseselt, mis oli tollal “vastuvõetav”, aga tundub nüüd ebainimlik, barbaarne ja jäle. Ühel päeval vaatame viisile, kuidas praegu loomi kohtleme, tagasi häbi ja kahetsusega.

Viited:

1. Holmer, M., Wollanke, B. and Stodtbaeumer, G., 2007. X-ray alterations on spinal processes of 295 warmblood horses without clinical findings. Pferdeheilkunde, 23(5), pp.507–511.

2. Nevzorov, A., 2011. The horse crucified and risen. Nevzorov Haute Ecole.

3. Wissdorf, H., Gerhards, H., Huskamp, B. and Deegen, E., 2010. Practical anatomy and propaedeutic of the horse. Practical anatomy and propaedeutic of the horse., (Ed. 3).

4. Bennett, D. (2008). Timing and rate of skeletal maturation in horses: With comments of starting young horses and the state of the industry.

Originaalartikkel Saddled with guilt

Tõlkis Tiina Jacobi