Gary Francione, juuraprofessor USAs asuva Rutgersi ülikooli õigusteaduskonnas
Me kohtleme loomi nii, nagu me kohtlesime inimorje. Kas selleks saab üldse mingit õigustust olla, küsib Gary Francione.
Kas loomadel on isikuõigusi? Millist juriidilist staatust peaksime neile võimaldama? See arutelu on väga sassi läinud. Mõned loomade õiguste eest võitlejad kinnitavad, et me peaksime lubama loomadele samu õigusi, mis on inimestel. See on muidugi absurd. On palju inimõigusi, millel lihtsalt pole mitteinimeste suhtes rakendust.
Tahaksin välja pakkuda midagi natuke erinevat: mõistlik ja sidus loomaõiguste teooria peaks keskenduma vaid ühele loomade õigusele. See on õigus mitte olla koheldud inimeste omandina.
Lubage mul selgitada, miks see on mõistlik. Praegu on loomad tarbeesemed, mida me omame nagu autosid või mööblit. Sarnaselt nende elutute omandivormidega on ka loomadel ainult see väärtus, mille me otsustame neile anda. Iga moraalne või muu huvi, mis loomal on, kujutab endast majanduslikku kulu, mida võime ignoreerida.
Meil on seadused, mis väidetavalt reguleerivad loomade kui meie omandi käsitlemist ja keelavad “tarbetute” kannatuste tekitamise. Need seadused nõuavad inimeste ja loomade huvide tasakaalustamist, et tagada loomade “humaanne kohtlemine”. Siiski on ekslik eeldada, et suudame tasakaalustada inimeste huve, mida kaitsevad üldised õiguslikud klauslid ja eriti õigus omada vara, loomade huvidega, kes omandina eksisteerivad vaid selleks, et täita inimeste eesmärke. Kõnealune loom on alati “lemmikloom” või “laboriloom”, “jahiloom” või “põllumajandusloom”, “tsirkuseloom” või mõni muu loomomand, mis eksisteerib vaid meie tarbeks. Me keelame loomade kannatusi ainult siis, kui sellest pole majanduslikku kasu. Tasakaal on algusest peale tasakaalust väljas.
Siin on paralleele inimorjusega. Ehkki me tolereerime erineval määral inimeste ekspluateerimist, ei pea me enam õigustatuks kohelda kedagi, sõltumata tema eripärast, teiste omandina. Muidu paljude moraaliküsimuste puhul lõhestunud maailmas on inimorjuse keeld üks väheseid norme, mida rahvusvaheline üldsus kindlalt toetab. Mõned orjanduse vormid on halvemad kui teised, kuid siiski keelame neist kõiki, ükskõik kui “humaansed” need ka ei oleks, sest need võimaldaksid rohkemal või vähemal määral orjade põhiõigusi eirata – kui see on orjapidajale kasulik. Tunnistame, et kõikidel inimestel on põhiõigus mitte olla koheldud teiste omandina.
Kas on moraalselt pädevat põhjust mitte laiendada seda üht õigust – õigust mitte olla koheldud omandina – loomadele? Või püstitades küsimuse teistmoodi: miks peame vastuvõetavaks loomi süüa, küttida, vangistada ja neid tsirkustes ja loomaaedades näidata, kasutada neid eksperimentides ja rodeol, või muul moel kohelda viisil, mida me ei peaks ealeski kohaseks ühegi inimese kohtlemisel sõltumata sellest, kui “humaansed” me olime?
Vastus, et loomadel puudub mõni eriline omadus, mis on ainuüksi inimestel, ei ole mitte ainult evolutsiooniteooriaga vastuolus, vaid on täiesti ebaoluline ka selles osas, kas moraalselt on lubatud käsitleda loomi tarbeesemena – täpselt nagu inimeste erinevused ei õigusta mõnede kohtlemist orjadena. Samuti on kasutu vastus, et loomade ekspluateerimine inimeste poolt on vastuvõetav, kuna see on „traditsiooniline” või „loomulik”. See konstateerib vaid järeldust ja ei kujuta endast argumenti.
Kokkuvõttes me ei saa õigustada inimeste domineerimist loomade üle, välja arvatud pöördudes religioosse ebausu poole, mis keskendub inimeste oletatavale vaimsele üleolekule. Meie “konfliktid” loomadega on enamasti meie endi põhjustatud. Toome siia maailma ilmale miljardeid tundevõimelisi loomi, et nad tappa tihti tühistel põhjustel. Seejärel püüame mõista meie moraalsete kohustuste olemust nende loomade ees. Kuid tuues need loomad ilmale põhjustel, mida me ei peaks iialgi inimeste puhul sobivaks, oleme juba otsustanud, et loomad jäävad meie moraalsuse piiridest täiesti välja.
Loomade selle ühe õiguse aktsepteerimine ei tähenda lehmade, kanade, sigade ja koerte tänaval vabalt joostalaskmist. Oleme need loomad ellu toonud ja nende ellujäämine sõltub meist. Me peaksime hetkel elavate eest hoolt kandma, kuid peaksime lõpetama uute ilmaletoomise, et nad meid ressursina teeniks. Sellega välistaksime kõik oletatavad konfliktid loomadega. Metsloomadega võib meil jätkuvalt konflikte olla ja peaksime tähelepanu pöörama rasketele küsimustele, kuidas sellistes olukordades inimeste ja loomadega võrdselt arvestada.
Loomade õiguste tunnustamine tähendab tegelikult aktsepteerimist, et meil on kohustus mitte kohelda tundevõimelisi loomi ressurssidena. Huvi all pole küsimus, kas lehm peaks saama talupidaja julma kohtlemise eest kohtusse kaevata, vaid, et miks lehm üldse seal on.
—
Originaalartikkel: https://www.newscientist.com/article/mg18825205-100-one-right-for-all/
Tõlkis Tanel Lebedev