Lori Marino (biopsühholoog ja Kimmela Center For Animal Advocacy tegevjuht)
Laboriloomade kasutamine inimtekkeliste probleemide lahendamiseks on ülim upsakus, mis üleüldse COVID-19 pandeemia vallandas.
14. märtsil New York Timesis avaldatud artiklis ütleb James Gorman, et inimestele kanduvad erinevad haigused just loomadelt ja sellest hoolimata kasutame neid veel rohkem, et mõista, kuidas haigust peatada. COVID-19 viirusega pahuksis olevad teaduslaborid üritavad meeleheitlikult leida sobivat testlooma, kelle abil viirusele vaktsiini või ravi leida. Hetkel on eriti halb aeg olla hiir, sest laborid püüavad aretada geneetiliselt muundatud hiiri, kes oleks COVID-19-le vastuvõtlikud ja haigestuksid viirusesse nagu inimesedki.
Ja nii see jätkub. Inimesed loovad ise ohtliku olukorra, koheldes teisi loomi nagu tarbeasju ja sunnivad seejärel mõningaid loomi enda õlule võtma veel suuremat koormat, et meie probleeme lahendada. Olgem ausad: COVID-19 pandeemia algpõhjuseks on teiste loomade tarbimine inimeste poolt, konkreetsel juhul on ohvreiks nahkhiired ja pangoliinid. Inimeste sõnul “hüppas” haigus nahkhiirtelt pangoliinidele ja sealt edasi inimestele. Selle põhjal jääb mulje, et inimene oma ärakasutamisega ise ei ole kuidagi vastutav selle viiruse leviku eest. Inimesed lasevad ise sellel pandeemilisel viirusel levida, seades peamiseks prioriteediks vaid enda algsed isud ning näidates üles väga vähe huvi teiste loomade heaolu vastu.
Lähiajaloo kõige rängemad epideemiad said alguse inimeste tegudest: loomade, nii metsloomade kui ka koduloomade, nt sigade ja kanade vangistamine, turustamine, tapmine ja söömine. Üks kõige rängemaid haiguseid, linnugripp, sai alguse Hiina kanaturgudelt 2003. ja 2013. aastatel. Neil turgudel on eri liiki loomad külg-küljega kokku klammerdatud, „toodet“ müüakse nö soojalt ja värskelt – elusalt või värskelt tapetuna, mis muudab kanad äärmiselt vastuvõtlikeks mutatsioonidele ja viiruste paljunemisele. Teine ohtlik haigus, 2009. aasta seakatk, sai alguse mastaapsest seafarmindusest USA-s ja Mehhikos. Zoonootilised haigused ei ole uued ega haruldased.
Gorman rõhutab, et kui laboreil on piisav hulk sobivaid hiiri, liigutakse katsetega edasi tuhkrute, hamstrite ja ahvide juurde. Mõni labor nakatab juba tahtlikult reesusmakaake COVID-19-sse. Šimpansid, kelle riiklikud tervishoiuasutused on hüljanud, on ilmselt järgmiseks sihtmärgiks. Peaaegu neli tosinat šimpansi New Mexicos asuvas biomeditsiinilises primaatide asutusest keeldutakse varjupaikadesse üle viimast, põhjuseks nende kõrge eluiga ja haigused, mis teeb nende transportimise keeruliseks. Teistest riiklikest biomeditsiinilistest primaatide asutustest pärit šimpansid ei pruugi samuti varjupaikades väärikalt vananeda. Kas neid loomi, kes riiulitele “istuma” on pandud, ootavad ees meditsiinilised katsed hetkel, mil inimestes meeleheide pead tõstab? Intervjuus, mis ilmus 2012. aastal PBS-is, tõdes John Vandenberg Texase Biomeditsiiniliste Uuringute Instituudist (San Antonio vivisektsioonilaborist), nüri väitega, miks tuleks šimpanseid uurimislaborites hoida: „Minu jaoks on šimpansid nagu raamatukogud. Raamatukogus on palju raamatuid, mida sel või järgmisel aastal kunagi ei kasutata… Aga me ei tea, milliseid on vaja homme, järgmisel või ülejärgmisel aastal.”
Katseloomade ärakasutamine inimproleemide lahendamiseks ainult süvendab samasugust olukorda, millest üldse COVID-19 pandeemia alguse sai. Niikaua, kuni meie liik ei õpi austama teiste liikide elu ja heaolu, jäävad eri katkud ja viirused meid kimbutama. Järgmine pandeemia võib olla veelgi hullem. Seni, kuni inimesed kasutavad katastroofide korral jätkuvalt teisi loomi kui märtreid, eirates meie enda kriisi tekitavat käitumist, usume jätkuvalt ekslikult, et teiste liikide eesmärk on pakkuda inimestele turvavõrku. Niikaua, kuni me ei kavatsegi oma tegude eest vastutust võtta, võib Homo Sapiens olla hukule määratud.
Originaalartikkel: Other Animals Are Not Humans’ Sacrificial Fall Guys
Tõlkis Kriste Lauk